Kahekordne Grammy nominent Martin Kuuskmann: tahan kodu oma hinges alles hoida

Muusikasaade "MI" jälgis hinnatud fagotisolisti Martin Kuuskmanni kontserdipäeva ning uuris, mida pea 30 aastat USAs elanud mees mõtleb oma kodumaast Eesti 100. juubeli valgel.
Muusikuteed alustas Martin Kuuskmann 9-aastaselt klaveriõpingutest. Fagott hakkas talle hiljem meeldima sellepärast, et see on tämbrilt väga lähedane inimhäälele. Tänaseks on Kuuskmann kahekordne Grammy nominent, Denveri Ülikooli fagotiprofessor ja hinnatud solist. Lisaks esinemistele sealpool suurt lompi, käib ta igakuiselt kontserte andmas ka Euroopas või Aasias. Klassikalise muusika kõrval paelub teda väga ka džäss ning ta on lindistanud muusikat isegi filmidele ja arvutimängudele.
Kuigi muusik on juba pea 30 aastat elanud Ameerikas, käib ta tihti Eestis. "Tahan kodu oma hinges alles hoida ja mulle on tähtis käia siin mängimas, sest ma olen eestlane," sõnas ta Vikerraadiole antud intervjuus. Eestis elavad Kuuskmanni ema, vend ja mitmed teised sugulased. Kodukanti peab ta ilusaks ja rahulikuks kohaks, kuigi nendib, et Eesti ümbrusest leiab ka teistsuguseid meeleolusid ja märksõnu.
Hiljutises Klassikaraadio saates "Eesti helilood" jutustas Kuuskmann, et esitab kontserdi lisaloona tihti Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". "Tegemist on erakordselt ilusa viisiga, väga sügava tekstiga. Seda saab esitada sõnadega, seda saab niisama ümiseda, seda saab mängida ükskõik mis pillil, selle üle saab mõtiskleda ja selle laulu peale saab lihtsalt viivitlema jääda."
Eesti ajalugu on Kuuskmannile kallis, ent juubelit ta liiga suureks ei soovi puhuda. "Ma ei mõtle sellele, kas see on 100. või 98. või 102.," sõnas ta. Siiski oli ta vabariigi sünnipäeva puhul piisavalt ohvrimeelne, et ära öelda tuur Brasiilias ja väisata kodumaad ning anda siin kontserte koos Pärnu Linnaorkestri ja dirigent Risto Joostiga.
Kuuskmann esitas siin Tõnu Kõrvitsa ja Christopher Theofanidise fagotikontserte, mis on spetsiaalselt talle kirjutatud. Just Theofanidise kontserdiga sai Kuuskmann möödunud aastal oma teise Grammy-nominatsiooni. Ühtekokku on Kuuskmannile kirjutatud lausa 13 fagotikontserti. "Olen õnnega koos, et olen saanud töötada selliste heliloojatega nagu Kõrvitsa ja Theofanidis, Tüür, Tamberg, Krigul ja paljud Ameerika, Saksa ja Brasiilia heliloojad – see on koostöö, mis paneb hästi töötama." Kuuskmanni hinnangul on heliloojatel fagotile kirjutada huvitav, sest fagotil on palju muusikalisi võimalusi: suur ulatuslik ja dünaamiline skaala.
Kuuskmann harjutab nii palju kui võimalik, ent tehniline täius ei ole tema jaoks kunagi põhiline eesmärk. "Ma ei lähe iialgi perfektsuse peale välja – see on võimatu ja seda pole mõtet teha. Sest kui mängida südamest ja hingest, siis ei saa perfektsust tekitada. Ma ei ole loomult perfektsed," tõdes ta ja lisas, et sellegipoolest pingutab ta ja annab endast parima. "Ma ei hoia absoluutselt mitte midagi tagasi nii hingeliselt kui tehniliselt. Kui mingi väike viperus on, siis see pole harjutamisest, vaid sellest, et keerasin kurvis liiga üle. Ma ise ei tee sellest mingit suurt numbrit, aga see tuleb ka kogemusest. Mäletan, kui ma noorena tegin vea, siis pidin ikka nägu tegema laval, et näidata, et ma tean, et tegin vea, saite aru küll. Ma tean, ma teen paremini järgmine kord, aga see ei ole üldse küsimus professionaali juures."
"Minu elus muutis palju Ameerikasse jõudmine. See avas mulle kõik uksed: sain rahalist toetust oma Ameerika perekonnalt ja võisin õppima minna sinna, kuhu tahtsin," meenutas Kuuskmann. Elu ilma fagotita ei kujuta Kuuskmann enam ette. "Ma olen selle pilliga nii ühte kasvanud ja mul on hea meel sellest. Ei kujuta ette oma elu teistsugusena, ausalt öeldes," tõdes ta.
Ent erinevalt paljudest muusikutest ei püüa ta väita, et see oli tema elule ainus võimalik stsenaarium. "Kui ma ei oleks Ameerikasse jõudnud, ma ei tea, kas ma oleks üldse fagotimängija, sest mul on ka palju teisi hobisid," jutustas ta. "Ma ei usu, et ma oleksin sama karjääri teinud Eestisse jäädes, sest siiski siin 90ndatel need võimalused puudusid. Ma oleks võib-olla läinud Viini või kuskile õppima, aga ma ei tea, kas ma oleksin just soolokarjääri peale läinud," arutles Kuuskmann.
"Selleks, et olla väga edukas mistahes alal ja hoida head kuvandit, tuleb mõistagi head hoolt kanda oma emotsionaalse ja vaimse tervise eest. Selleks, et seesmiselt vormis püsida, tuleb hoolitseda oma tervise eest ja hoida korras pereelu," leidis Kuuskmann. "Ma käin hommikuti oma naise Tiiuga jooksmas. Kui pereelu on korras, siis on kogu elu korras. Mul on väga hea abielu Tiiuga juba peaaegu 21 aastat ja meil on toredat kolm last. Loomulikult tahaksin palju reisida oma kontsertidega - see köidab mind väga. Samas on raske kodust minna. Kõike peab tasakaalustama."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "MI"