JOONAS HELLERMA: Kui pikk on olnud sinu jaoks teekond tänase ettekandeni?

ERKKI-SVEN TÜÜR: Kusagil neli aastat tagasi sain kõne oma kirjastajalt, et Concertgebouw’ orkester tahaks oma solistile niisugust pikoloflöödikontserti tellida, et kas ma olen huvitatud. Ma ütlesin, et jaa, see on väga intrigeeriv mõte, sellist repertuaari väga ei ole. Ja teine asi on muidugi see, et kui lugu tahab saada niisugune orkester, siis no igaüks vaat et hüppab rõõmust lakke. Nii hakkas veerema see mõte. Kirjutama hakkasin kaks aastat tagasi. Töötsükkel on selline, et pidin teose juba möödunud aasta maikuuks valmis tegema, siis nad vaatavad, millise kavaga seda kokku sobitada, millist dirigenti kutsuda. See kõik näitab, et see orkester valmistab asju ikka väga põhjalikult ette.

HELLERMA: Neid kaasaegseid heliloojaid, kes tahaksid oma heliloomingut siin Concertgebouw’s kuulata, on ikka väga palju, aga see pikoloflöödimängija ikkagi valis just sinu. Mis ikkagi on selles helikeeles, selles mingisuguses jõus, mida oma kompositsioonides pakud, sellist, et sa jätad need teised ukse taha?

TÜÜR: Ma võin öelda ainult seda, et ma kirjutan väga aeglaselt ja väga valivalt ja olen enda vastu väga halastamatu. Ja on päevi, kus ma olen madalam kui muru ja arvan, et ma ei kõlba mitte millekski. Aga ma kirjutan muusikat, mis mind viiks kuhugi. Pean vastutama iga passaaži, iga lõigu eest, mis seal on. Ja see on kõik, mis ma oskan selle kohta öelda. Siin ei ole muid kalkulatsioone, muid rehkendusi, et vot ma teen nüüd nii, siis ma saan sinna, teen nüüd sedamoodi, siis saan sinna. See on juba müsteerium, kuidas asjad käivad, aga ju siis on niimoodi, et kui ma teen ühe loo, mis peab mulle midagi andma, siis on mu kõrval veel inimesi, kes tajuvad midagi samamoodi või saavad puudutatud samalaadsetest lainepikkustest.

HELLERMA: Mingisugune jõud, mingisugune veenvus seal siiski selle Amsterdami rahva jaoks on, sest see linn ei ole sulle heliloojana võõras. Sinu muusikat on siin varasematel aastatel üksjagu palju esitatud.

TÜÜR: Jah, see linn mulle väga meeldib, ja mul on endal olnud rõõm seal samas suures Concertgegouw’ saalis kahel korral kuulata oma orkestriteoseid. Küll viiulikontserti ja topeltkontserti “Noēsis“, aga on seal mängitud rohkem. Need on Hollandi raadio filharmoonia orkestriga olnud. Neid ettekandeid on seal veel olnud, Neeme Järvi on ju isegi selle Kuningliku Concergegouw’ orkestriga juhatanud üht mu lühemat orkestripala “Aditus”.

Mis teeb selle erakordseks on tõesti see, et sellise kaliibriga orkester tellib heliloojalt uue teose. Minu jaoks on see muidugi tõesti märgilise tähendusega, sest see on avalik saladus, et seda triumviraati – Viini ja Berliini filharmoonikud ja Concertgebouw’ orkester – peetakse millekski täiesti eriliseks. Rahvusvahelised kriitikud on ka seda orkestrit maailma parimaks hääletanud. See, mis siin toimub, on ikkagi ka laiemas kontekstis tähelepanuorbiidis. Ja sestap ma olen väga õnnelik, et mul on võimalus siin kuulata oma muusikat selles erakordse akustikaga saalis ja tõesti sellise suurepärase orkestri poolt, mille kõla on ikka väga, väga magnifikaatne. Nende esituses ilmub see salvestus hiljem kusagil, kui on jälle kogunenud neid uusi teoseid. Siis tuleb ka plaat välja kunagi, nii et jah, minu jaoks on see ikkagi väga oluline sündmus. 

HELLERMA: Pikoloflöödi mängija ise ka ütles, et tema soolorepertuaar on ülimalt väikene. Kuidas on üldse kirjutada sellisele instrumendile, mis ei ole nii levinud soolopill?

TÜÜR: Kui me mõtleme orkestratsiooni peale, siis peab piccolo kasutamisega olema kirjutamisel väga ettevaatlik. Sama on ksülofoni kasutamisega ja igasuguste teravate helidega. See on nagu Cayenne’i pipar või midagi väga teravat, millega liialdades võid toidu ära rikkuda.

See on minu jaoks suure orkestrimaastiku kujundamine, ainult et kõigele sellele, mis seal siis erinevatel korrustel sünnib, annab algtõuke piccolo. Piccolo on nagu päästik, mis vallandab väga erinevaid protsesse. Ja siis need protsessid omakorda, hakkavad järjest rohkem vallandama sellest sõltuvaid järgnevaid protsesse. See on nagu üks lõputu areng, mis kulmineerub ikkagi küllaltki niisuguse kataklüsmilise energiaga ja küllaltki katastrofaalsena mõjuda võiva helimaastikuga.

Kõige selle juurest me jõuame ikkagi ka selle pealkirjani “Solastalgia”, mis on ühe Austraalia mõtleja poolt ellu kutsutud sõna, väljendamaks tunnet, mis tekib, kui oled küll kodus, aga su ümber on inimtegevuse tulemusena kõik muutunud. See on sarnane nostalgiaga, mis kirjeldab võõrsil viibiva inimese meeletut koduigatsust. Sõna juured on ladina sõnas solacium ja kreeka juurikas algia. Just see on mingil moel foon, mis kõlavat muusikat saadab.

HELLERMA: Kuivõrd on teemavalik lähtunud sinu isiklikust keskkonna- ja loodusetunnetusest? Oleme nüüd juba vähemalt pooleteist aasta vältel kuulnud sellest, kuidas Eestimaal raiutakse metsasid ja kogu see keskkond on väga suure surve all. Palju sa seda n-ö oma ihuga Hiiumaa metsades Kõpus koged?

TÜÜR: Muidugi, ma näen ju seda iga aasta, neid lageraideid, aga selge see, et see ei ole nüüd see koht, kus ma hakkan siin RMK-ga mingisugust dialoogi pidama: siin kõneleb minu emotsioon puhtalt. Jah, loomulikult mul on kurb vaadata, kui mingisugused väga ilusad nõlvad seal Kõpu poolsaarel lagedaks raiutakse. See on üks asi, mis hästi lähedalt tuleb, aga samamoodi lähedalt puudutab mind see, kui ma vaatan laiemalt kogu maailma pilti ja loen nende hiigelsuurte jääpankade ookeani kukkumisest Antarktikas või kuidas see jää piir Arktikas taandub. Või ma sõidan ringi Kagu-Aasias ja näen, laiuvad õlipalmi istandused, kus on suur mets on maha võetud ja monokultuurid asemele pandud jne. See puudutab mind. Eks sellise tiitli panemine ühele loole on loomulikult ka oma hoiaku näitamine, aga ma ei ole nii naiivne, et ma arvan, et maailm sellest paremaks muutub.

Alles oli väga suur hulk teadlasi, tegi järjekordselt ühe avalduse, kus nad leidsid seda, et me oleme selgelt katastroofi kursil, ja ei ole ju kahtlust, et need inimesed tunnevad seda valdkonda paremini kui mina. Et sellest ei sõltu midagi, mida ma arvan. Aga ma tajun eneses seda, neid ohu vibratsioone.