Eesti-Vene piiril elanud helilooja: otsustasin laulupeol Eesti kodakondsuse kasuks ({{commentsTotal}})

Nõukogude Liidu lagunemise järel rahvust ja identiteeti valima pidanud Tatjana Kozlova-Johannes jõudis omal ajal just laulupeol "Koitu" lauldes äratundmiseni, et tahab olla eestlane. Mis sest, et ta sel hetkel eesti keelt ei osanud. Heliloojat portreteeris nüüd muusikasaade "MI".

Lugesin Sinu biograafiat Eesti Muusika Infokeskusest, seal on alguses üks väga tore lause, kuidas sa Ivangorodi ja Narva vahel käisid ja ei suutnud ära otsustada, et kumb linn, kumb maa.

Kuni 12. eluaastani elasin ma Narvas, seal olid vanaemad ja ema. Ema sai korteri Ivangorodisse, kuna ta töötas seal tehases. Siis me kolisime sinna. Oli ju Nõukogude Liit – üks riik. Kool oli siiski Narvas ja üle jõe täpselt. Minu rõdult kool paistis, sinna oli alla kilomeetri. Tuli minna sillalt, kus Narva promenaad nüüd on, siis mööda jõe äärt, et jõuda kooli. See võttis umbes 45 minutit igal hommikul. Ja siis tasapisi, kui Eesti iseseisvus, hakkas piir sinna tekkima sujuvalt. Kõigepealt küsiti lihtsalt, et kas mingigi dokument on kaasas. Oli üks politseinik seal silla peal. Tasapisi küsiti järjest rangemalt, tekkis üks putka, siis tekkis natuke kaugemale suurem putka ja siis ei tohtind enam silla alt sinna minna, vaid pidi paremale ja ringiga minema. See muutus järjest rangemaks kogu aeg.

Kui ma keskkooli lõpetasin 1995, siis olid riigid eraldi täiesti, aga siis ma olin ka juba otsustanud, siis mul oli juba Eesti kodakondsus. 1990ndate alguses oli noorte laulupidu, kus Eesti oli just iseseisvunud, ja lauldi "Koitu". Peaaegu et koiduni lauldigi. Seal tekkis selline ühtekuuluvustunne seal laulukaare all – see on küll väga romantiline, eks ole. Laulukaare all mõtlesin, et see on see rahvas, kellega ma tahaksin kokku kuuluda. Ja seal, sellel hetkel ma otsustasin selle kasuks. Mis siis, et ma ju eesti keelt ei osanud grammigi.

Sellist kaasaegse muusika üritust või festivali, kus sinu muusikat ei kõlaks mina näiteks ette ei kujuta – sa oled meie heliloomingu taevas nii vältimatu. Loomingut avatakse ikka isiku kaudu, mõnes mõttes paratamatu, et üks isik peab sellest rääkima, mida ta on kirjutanud. Kuivõrd see isik ja muusika seotud on omavahel?

Vot kes seda teab, kuivõrd nad seotud on. See on väga huvitav küsimus, millele mina ei ole pädev vastama, mitte keegi teine ilmselt ka mitte. Aga tulles tagasi selle isiksuse juurde: tänapäeval kõik peab olema personaalne. Vaatame raamatupoodi, ma ei tea, neljandik on seal vähemalt elulood ja noored inimesed, 30-aastased on juba jõudnud oma elulugusid kirjutada. Kuidas see inimene on, kuidas ja kus ta elab, mis värvi tal seinad kodus on ja mis on tema isiklik draama – see on see, mis müüb. See on tegelikult natukene õõvastav, sest minu meelest looming ei tohiks lähtuda sellisest egokihist. Me ei saa seda ka täielikult välja lülitada, kuni me siin planeedil oleme ja selles ühiskonnas, aga ikkagi võiks üritada lähtuda mitte pealispinnalisest egokihist, vaid sügavamast tunnetusest, mis ületab su emotsionaalset tasandit täna või homme või eile, mis ületab ja ei lähtu sinu lapsepõlve traumadest, kuigi ka see on paratamatus. Ta tuleb igal juhul sinna kaasa. Aga vähemalt ei ole see lähtepunkt.

Mina olen vahepeal just ka tundnud puudust sellest, et kui tuleb lavale mustas riietuses inimene, mängib ühe loo maha, ma tegelikult isegi tahaks teada, et kus ta tuleb ja mis on tema taust ja miks ta just nii vaatab maailma nagu ta vaatab.

Me oleme niimoodi kasvatatud. Juba muusikaajalugu või kirjandus: kõik on nii, et me ei alusta Dostojevski teose lugemisest, vaid me alustame sellest, kes see Dostojevski oli. Elulugu ja tema haigused ja siis pärast selgub, et tegelikult ei olnud üldse niimoodi, tegelikult oli väga palju asju varjatud.

Aga kas sinu jaoks võiks ideaalne olla vastupidine olukord – ainult muusika, anonüümne mängija, heliloojast ei tea midagi, saaks puhtaid helisid ainult vastu võtta?

Ma arvan, et mängija võiks olla laval ja tal võiks nimi olla, aga et helilooja pärastine kummardama minek võiks ära jääda minu poolest.

See kummardamise hetk on tegelikult hästi tore. Enamasti on väga kohmetud need aktid.

Kui sa kujutad ette, et sa poole või enamuse oma elust veedad üksi mingisuguses ruumis ja oled pikalt seda teinud ja siis sa oled mõnes proovis käinud ja saanud teada, et see mida sa kuuled on – natuke on nagu see ja natukene ei ole ka – ja siis sa pead järsku inimeste ette minema, siis on loogiline, et oled kohmetu. Mingisugust lavalist liikumist ei ole meile õpetatud.

Koolis seda hoiatust ei ole ka antud, et tuleb palju üksinda olla.

Ei ole. Kui ma oleks teadnud noorena, et see nii on, ekstravertsema isiksusena, ma arvan, et ma oleksin midagi muud valinud.

Kuidas sa tunnetad siin muusikuna elades: kas Eesti ühiskond on musikaalne?

Minu meelest eestlased on väga musikaalsed. Juba keel on väga musikaalne. See on ka põhjus, miks ma tahtsin seda keelt osata. Minu meelest on eesti keel täis sünkoope ja see rütm on väga huvitav ja väga ilus. Ma arvan, see musikaalsus tuleb ka keelest, aga tegelikult sedasorti hinnangut ei ole võimalik anda, et kas nüüd ühiskond on musikaalne või ei ole.

Lugesin sellist mõttekildu, kus soovitati inimestel üldse valmistada ennast ette loominguliste erialadega tegelemiseks, kirjutada raamatuid või muusikat, sest muud töökohad varsti lihtsalt kaovad niikuinii ära.

Ei tea, mina pigem üritan ennast ette valmistada selleks, et hakata kartuleid istutama ja porgandeid, et varsti ei ole mitte midagi muud süüa kui see, mis sa ise kasvatanud oled.

On koht olemas, kus porgandeid kasvatada?

Ümber maja kasvatangi. Jah, see on pigem nagu kujund, aga omamoodi traagiline, et meie lapsed õpivad koolis praegu kõrgemat matemaatikat, aga nad ei oska endale porgandit ise kasvatada. Enamik neist. Ja metsa minnes nad ei tea, mis on söödav ja mis on mürgine.

Kui "MI" portreesaade oli Erkki-Sven Tüürist, seal väga palju räägiti keskkonnateemadest seoses teosega, mida ta oli kirjutanud. Kas on väike lootus, et see midagi reaalselt üldse võib mõjutada?

Ma ei oska öelda, Erkki ise ütles, et see on tilgake meres. Tänapäeval minu meelest on täiesti vältimatu, et väga paljud inimesed, eriti naised, kes loomisega on rohkem seotud, tunnevad mingit sorti leina või raskust sellepärast, et sa tunned, kuidas see pind, millel seisad, vaikselt sureb ja sa ei saa mitte midagi teha selle vastu. Rääkisin ühe naistaksojuhiga ka sellest ja täpselt seesama: ta on Hiiumaalt pärit, ta näeb kuidas maa hävineb tasapisi. See lein on vältimatu ja tegelikult väga paljud tunnevad seda, aga kas kõik teadvustavad seda?

Mina teadvustasin seda selle kaudu, et vaatasin vanu pilte, kus on päikest. Sellised lihtsad vanad pildid 1970–80ndatest, kui ma laps olin. Tundsin, et selle juures on mingi suurem kergus. Et seda raskust, mida me praegu endas kanname, nendes piltides ei ole. Et maa justkui hingaks seal, kui me neid vaatame. Ja ma vaatasin Facebookis ringelnud pilte vanast Tallinnast. Mõned majad on lagunenud ja asjad on korrast ära ja värv koorub. Tänapäeval kõik on klants, kõik on korras, valgust on palju, kõik on glamuurne. Me ei tegele selle lagunemisega, see on välistatud. Ja ometi lagunemine, kus värv koorub või mahajäetud maja hakkab loodus taas üle võtma – see on kuidagi hästi terve, hästi vajalik. Ja see, kuidas maa saab selle kaudu terveneda võib-olla või elada selle kaudu. Me ei lase sellel juhtuda ja tõenäoliselt on selle taga meie enda surmahirm, mis ei taha seda lagunemist näha. Ent selle tagajärg on raskus ja lein, mida me kõik tunneme sellepärast, mis meie ümber toimub, ja ka see paratamatuse tunne, et me ei saa mitte midagi muuta. Ainus, mida teha saame, ongi lihtsalt tunnistada seda ja kuidagigi peegeldada.

Toimetaja: Hele-Maria Taimla, Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: