Sittow (1469–1525) oli omal ajal populaarne maalikunstnik ja maalis ka selliste monarhide nagu Kastiilia kuninganna Isabel I, Austria ertshertsoginna Margareti ja Taani kuninga Christian II jaoks. Isabel I võttis Sittowi tööle, kui viimane oli 23-aastane. Ta oli Isabeli viiendaks kõige paremini tasustatud ametnik ja reisis tema õukonnaga 1492–1502 aastatel kõikjal üle Hispaania, ka Brüsselisse, Kopenhaagenisse, tagasi Tallinna ja tõenäoliselt ka mujal Euroopas.

Eelnevast olenemata on see Sittowi esimene soolonäitus, mis korraldati osana Eesti 100. sünnipäeva tähistamise programmist. Rahvusgalerii oli loogiline valik, sest neil on kaks Sittowi maali, sealhulgas "Diego de Guevara" portree, mida peetakse Sittowi parimaks teoseks.

Täpsustus: tema parimaks teadaolevaks teoseks. Sittow ei kirjutanud oma töödele kunagi oma nime ja annaalides on ta välja toodud mitmete nimedega ning aetud segamini sama nime kandvate muude isikutega. Tema töid kopeeriti, ja aastate jooksul omistasid eksperdid osa tema töödest Jan Gossaritile, Hans Holbein juuniorile või teistele ning ta vajus suuresti unustusse, seda kuni 20. sajandi alguseni. Olenemata püüdlustest Sittowi töid katalogiseerida, ei tea keegi, kui palju tema töödest praeguseks alles on. 2011. aasta kataloogis on nimetatud 111 Sittowi tööd, aga tema autorlus on neist kinnitatud ainult 13 puhul.

Neist kõik peale ühe – tema "Risti kandev Kristus" (u 1518/1525) – on näitusel üleval. See kuulub Puškini riigimuuseumile Moskvas ja seda ei laenatud välja, sest ühes teises asjas on tehtud määrus, mis kohalduks ka sellele teosele pretsedendiprintsiibil, mis lubaks USA võimudel USA-s konfiskeerida ükskõik milline Vene kunstiteos.

Sittowi tööd jagunevad kaheks: portreed ja väikesed religioosse sisuga stseenid, sealhulgas kaks Isabeli tellitud teost 47-osalisest komplektist. Üks, "Kristuse ülestõusmine" (u 1500/1504) on hoolikalt värvitud maaliline pilt, mida on õnnetuseks kahjustanud tume lakk ja vesi. Teine, "Neitsi taevaminek" (u 1500/1504) on eredalt kumav – rõhutatult tagasihoidlik Maarja on riietatud pimestavasse sinisesse rüüsse, teda saatmas inglite parv. Maarja on tõusmas maa kohale, mida on kujutatud väikese maastikuna, et lasta endale pähe panna kuldne kroon, mida hoiavad veel kolm inglit. Siin ja seal kuhjab Sittow värvi – lisades nii näiteks kroonile kolmemõõtmelise helgi.

Kuigi sellise väikse arvu tööde põhjal on keeruline hinnangut anda, tundub, et Sittowi suurem kingitus tundub olevat tema portreed. Peenelt modelleeritud, rafineeritud stiiliga, maalitud rikkalike, kuid peenete värvidega. Enamasti on inimesed Sittowi portreedel samas poosis, nagu paljudel Memlingi [Hans Memlingi, Saksa maalikunstniku – toim] töödel – kolmneljandikvaade istujast tumedal taustal. Need on väga elutruud, läbi mõeldud kuni väikeste detailideni – näiteks mustad küünealused ja habemetüügas "Mehe portreel", mis kunagi arvati olevat Jan van Eycki teos. Samuti sügav silmadevaheline vagu "Pärliga mehe portreel" (1515–17).

Üks koht, kus Sittow näikse teised oma ajastu maalikunstnikud varju jätma, on viis, kuidas ta maalib tekstiile – näiteks õhkõrn loor, mis langeb üle naise otsaesise "Naise portreel" (16. sajandi algus) – ja tekstuure, eriti karusnahka, näiteks naaritsanahast krae, mida kannab pärliga mees. Need on realistlikud, näidates nii värvi varieerumist, kulumist kui ka loomulike volte.

Need anded koonduvad peenelt De Guevara portreel, mis oli osa diptühhonist, ja selle teisel poolel, "Madonna lapsega" (1515/1518). Hispaania õukondlane ja saadik De Guevara vaatab imikust Jeesust viisil, mida kirjeldab kõige paremini näituse kataloog – "mõtlikkus, mida piiritleb melonhoolia, millele selle inimlikkuses pole varases Hollandi kunstis samaväärset". Maarja ja tema beebi on asendilt ja emotsioonilt vähem eristuvad, aga samuti väga hell: pilk alla suunatud, vaatab ta armastavalt oma last, puudutades samal ajal tema lõuga.

See rahuldustpakkuv näitus, mida kureerib John Oliver Hand rahvusgaleriist ja Greta Koppel Eesti kunstimuuseumist, jättis mulle naljaka lootuse: et ladudes ja pööningutel kolamine tooks välja rohkem maaliteoseid, mida saab kindlalt Sittowile omistada.