Sittowi näituse kuraator: teist sellist nagu Sittow ei tule, ta on lausa imeline
Washingtoni rahvusgaleriis avati hiljuti Eestis sündinud kunstniku Michel Sittowi esimene isikunäitus. Sellega tähistatakse Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. "OP" rääkis näituse kuraatori ja kunstisõbraga Washingtonis kohapeal sellest, miks Sittow taolist mononäitust nii väga vääris.
"Põhimõtteliselt sellest asjast peale, kui tulin Washingtoni ja asusin tööle rahvuslikku kunstigaleriisse. Meie kogus on kaks tema parimat teost. Kui uurida Hollandi 15. ja 16. sajandi maalikunsti, tähendab see ka Michel Sittowi uurimist. Ta on suurepärane maalikunstnik," rääkis "OP-ile" Sittowi näituse kuraator John Oliver Hand.
"Hollandi õlimaali puhul võib täheldada suurt sarnasust realismiga. Tema on üks parimaid kunstnikke just tekstuuride kujutamisel, näiteks karusnaha ja kangaste detailide kujutamisel. Ja on teinegi oluline teema. Tean vähe kunstnikke, kes suudavad portreteerida iseloomu, näoilmet. Nagu näeme Diego de Guevara portreel, on see üks inimlikumaid portreid, mida ma sellest perioodist tean," lisas Hand.
Handi enda isiklikud lemmikud on allolevad kaks maali.
Sittowi "Madonna lapsega" (vasakul) ja Diego de Guevara portree (paremal). Autor: ERR
"Need kaks maali on näitustel mu lemmikute seas. Osaliselt seepärast, et need on taas koos. Algselt oli see kaksikmaal. Kujutlege raamatut, hingedega. Selle sai kokku panna ja lahti võtta. Üks on usutavasti Diego de Guevara portree. Ta oli hispaanlane, aga teenis üle 40 aasta Burgundia õukonnas," rääkis Hand.
"Teine on loomulikult Madonna lapsega. Diego imetleb Madonnat ja last. Maalid mõjuvad, sest kui need kokku panna, on näha Diego austavat žesti Madonna poole pöördudes. Lisaks saab maale vaadates selgeks, et idamaine vaip Madonna poolel jätkub Diego poolel, ühendades maalid," lisas Hand.
"Selle kõrval on imeline karusnahkse krae struktuur. Ilmselt on see ilvesenahk. Meisterlik töö. Lisaks on Diego kõige inimlikum tegelane minu kollektsioonis. Selle kohta puudub sõna, aga see on melanhoolne sügav tunne, mis on renessansiaegse portree puhul erakordne, kust see ka pärit pole," jätkas Hand.
Maalid jõuavad muuseumidesse mitmel moel. Üks näituse maalidest on kingitus muuseumi asutajalt Andrew Mellonilt. Teised maalid osteti oksjonitelt. "Neitsi Maarja taevaminek" osteti ilmselt oksjonilt 1960ndatel.
Julgeolekueksperdist kunstisõbra Jim Townsendi vaimustas nende maalide väike, lausa kompaktne suurus. "Teisisõnu, nende mõõdud ja mastaabid, see hämmastas mind. Maalid olid väikesed, täis pinget. Need jutustasid lugu kunstnikust, kelles oli palju inimlikkust. Sa vaatad tema maalitud inimestele näkku ja näed neis inimlikkust, realismi. Mõnda neist nägudest olen näinud Tallinna tänavail kõndimas," rääkis Townsend.
Townsend märkis, et kui vaatas neid maale ja jälgis maalidel olevate inimeste silmi, oli tal tunne, nagu ta läheks ajas tagasi. "Ajastu, milles kunstnik maalis, on nii kauge minevik, et meil on kadunud sellega kontakt. Ma olen alati armastanud Euroopa ja Balti riikide ajalugu. Siia näitusele tulles ja neid maale vaadates liigun tagasi sellesse aega, tänu nende maalide realismile. See kunstnik ei tegelenud idealistlike teemadega. Ta ei maalinud inimesi sellisena, nagu nemad seda tahtsid. Usutavasti ütles ta inimestele, et maalib neid nii, nagu maailm neid näeb."
Handi sõnul oli teine põnev teema, mis näitust kokku pannes välja koorus, see, et Sittow oli rändav õukonnakunstnik.
"Kuigi renessansiaja kunstnikud kogu aeg rändasid, ei teinud keegi seda nagu tema. Ta rändas Tallinnast Bruggesse, Hispaaniasse, Kopenhaagenisse, Brüsselisse, siis tagasi Tallinna. Ta oli koguaeg teel. Usun, et põhjuseks oli suur nõudlus tema järele," lisas Hand.
Townsend olnud kuulnud, et Sittow oli 15-aastane, kui Eestist Hollandisse õppima läks. "Vaid 15-aastane rändas sel ammusel ajal nii kaugele. Ta ei kihutanud autoga kiirteel! Ei lennanud ühest pealinnast teise. Ilmselt pidi ta sõitma hobusega. 15-aastase jaoks on see vapper tegu. Siis 23-aastasena oli ta Hispaanias. Sama hästi kui teises maailma otsas, tolle aja Euroopa mõistes," sõnas Townsend.
"Ta suhtles hispaanlastega, Hispaania kuningliku perekonnaga. See võis olla väga raske. Ma ei tea, mida tegite teie 23-aastasena, aga mina midagi sellist ei teinud," jätkas Townsend.
Aga ikkagi, miks avati näitus just Washingtoni rahvusgaleriis?
"Eks osaliselt on põhjus see, et temalt on mõned suurepärased maalid. Kaks maali on koguni Detroitist. Näete neid näitusel. Teine põhjus on, et hea näitus tekitab inimestes huvi. Nad tulevad vaatama. Hea näitus tekitab ise enda vastu huvi," selgitas Hand. "Samas on see esimene Michel Sittowi monograafiline näitus. Sellist pole varem olnud. Oleme üsna rahul ja uhked, et see on siin Washingtonis ja läheb edasi Tallinna."
Townsend märkis sama küsimuse selgituseks, et rahvusgalerii on ameeriklastele omaette kunstiaare, kus nad näitavad oma aardeid. "Et Eestil on Ameerikas nii kuulsas hoones oma koht, et kogu maailmast pärit maalide seas on Eestil oma ruum, mille seinad on täis kauneid väga väikeseid maale, mis on ülimalt inimlikud ja väga realistlikud, selle üle olen väga uhke ja ka eestlased peaksid uhkust tundma."
Nende kunstiteoste hinnast Hand rääkida ei tahtnud, kuivõrd nad seda põhimõtteliselt ei tee.
"Te võite ju küsida, aga minu töö on inimesi aidata, mitte hindadest rääkida. Meie põhimõte on mitte arutada maali hinna üle. Juba praktilistel põhjustel. Paneme maalile hinnasildi, kui seda laename või kindlustame. Juhuks, kui toimub midagi kohutavat ja maal ära kaob. Siis tegeleb sellega kindlustus. See on ka näitus, millel on USA riigi poolt kahjukindlustus. Erakindlustuskompanii asemel annab kindlustuse riik. Sest maalide väärtus on tihti nii kõrge, et selle hinnaga ei saa kindlustada," selgitas Hand.
"Teist sellist nagu Sittow ei tule. Ta on lausa imeline, ja kui kasutada seda ülepruugitud sõna, ainulaadne," nentis Hand kokkuvõtvalt.
Toimetaja: Merit Maarits