Washingtonis avatakse Eestist pärit maailmakuulsa kunstniku näitus ({{commentsTotal}})

Michel Sittowi portree Diego de Guevarast.
Michel Sittowi portree Diego de Guevarast. Autor/allikas: Vikipeedia

27. jaanuaril avatakse Washingtonis suurejooneline näitus Eestist pärit maailmakuulsa kunstniku Michel Sittowi loomingust. Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme rääkis "Vikerhommikule", kuidas nad sellise näituse korraldamise mõttele tulid ja teostuseni jõudsid.

Michel Sittow oli 15. sajandi maalikunstnik, kes sündis Tallinnas, tolleaegses Revalis ja ka suri siin. Paljusid toonase Euroopa tähtsaid tegelasi maalinud Sittowit peetakse renessansskunsti avatud meele etaloniks.

"See oli vist viis, võib-olla juba kuus aastat tagasi, kui Kadi Polli, kes oli tollal Kadrioru kunstimuuseumi direktor, tuli minu juurde jutuga, et neil on selline mõte siin, et teeks Sittowi näituse. Ma olin, et mis seal ikka, teeme Sittowi näituse," rääkis „Vikerhommikule“ Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme.

Samas märkis ta, et ei kujutanud ette, mida tähendab ühe 15. sajandi maalikunstniku näituse korraldamine. Mõne aja pärast kutsusid nad kokku viis Euroopa ja ka Ameerika ning Põhjamaade renessansi parimat asjatundjat ja arutasid nendega, kas see on üldse mõeldav, kas see huvitab kedagi, kas see on tehniliselt mõeldav, kas meie ruumid on vastavad.

"See oli selline tore tihe päev, kus me võtsime vastu põhimõttelise otsuse, et kõik sobib, teeme suurejoonelise näituse, meie partneriks võiks tulla Washington National Gallery, kelle käes on praegu kõige rohkem Sittowi töid ja kelle Põhjamaade renessansi kuraator oli sellest väga huvitatud. Võeti ka vastu otsus, et näitus saab olla ka ainult Kumus, suures saalis, turvakaalutlustel. Sealt edasi oli juba meie asi kõikide nende detailidega tegelema hakata, kõigepealt lennata Washingtoni ja hakata seal läbi rääkima. Ja nii on see pikk rada läinud".

Peamiselt Hispaanias ja Madalmaades töötanud Sittow oli väga tunnustatud peene tehnikaga kunstnik, kellelt tellis oma portree näiteks Taani kuningas. Samuti töötas ta Hispaanias Kastiilia Isabeli jaoks.

"Praegu leiame tema töid mitte ainult kogudest, vaid need on ka püsiekspositsioonis nii Viinis kui ka Berliinis, muidugi Ameerikas, Washington National Gallerys kõige rohkem. Inglismaal ja Eestis müüdi viimane eraldi maal – ma ei räägi kahest altaripaneelist, mis on Niguliste muuseumis – maha 1922. aastal," rääkis Helme.

Praegu lähevad Washingtoni Niguliste altari kaks tiiba, mille Sittow maalis üle, kui ta Eestisse tagasi tuli. "See on ka väga huvitav lugu selle altariga ja konservaatoritele eriti põnev uurimistöö. Sellega tegeleti üsna pikalt ja uuriti ikka, kas see on Sittow, sest Sittowil ei ole väga palju signeeritud töid, välja arvatud see Kopenhaageni töö. "

Selles mõttes on Helme sõnul olnud see pikk ja huvitav töö, nii kunstiajalooliselt kui ka konservaatorite poolelt. "Põhiliselt on see meie muuseumile olnud üks suur õppimine, kuidas teha sellist erakordselt nõudlikku näitust, sest 15. sajandi maalid üldjuhul reisivad väga harva."

See, et need maalid üldse reisima saada, võttis ülejäänud aja sellest viiest aastast. "Kui me selle eelarve kokku lõime, see oli nii ulmeline, et ei tekitanud muret, sest ma olin palju väiksemate rahade pärast harjunud muretsema. Mulle tundus, et see on nii suur asi, et see peab lihtsalt juhtuma."

Helme lisas, et siin mängis olulist rolli Washington National Gallery enda suur huvi. "Nende reputatsioon oli väga oluline ja nende panus sellesse, et maale üldse saadi. Küsimus pole ainult kindlustusrahades, vaid usaldusväärsuses."

Eesti kunstimuuseum pidi tegelema ka sellega, et valitsus võtaks vastu riikliku kindlustusseaduse, mis tähendab, et riik garanteerib, kui midagi juhtub. "Selle kindlustusseaduse kõrvale – meil on väga moodne kindlustusseadus, mida loomulikult vanad muuseumid ei pea vajalikuks surfata kuskil interneti sügavustes – kirjutas kultuuriminister eraldi kirjad juurde ja saatkonnad aitasid meid. Näiteks Eestis asuv Hispaania saatkond oli hästi agar, et tänu sellele saime ka Hispaaniast töid, mis kuuluvad kuninglikku kollektsiooni," rääkis Helme.

Aga näiteks Louvre'ist ootasid nad vastust üle kahe aasta, kui mitte kauem. "Need on hästi suured süsteemid, ja neid taotlusi on palju, need töötatakse kõik läbi. Natukene süda küll valutas, aga kui lõpuks lepingud tulema hakkasid, see oli suur asi. See on olnud meeletu meeskonnatööd, sinna on haaratud kõik osakonnad, kümned-kümned inimesed."

Kuraator John Hand, keda Sittowi näituse korraldamine paelus, on Helme sõnul äärmiselt kogenud, äärmiselt haritud, suurte teadmistega mees. "Ma arvan, et teda paelus ka see mõte, et ta on väga suurepärane kunstnik, et Sittowit ei olnud eraldi see sama Washington Gallery näidanud näitusena. See oli üks viimane piisake tema karjääris, suur vann oli vaja täita."

Helme sõnul meeldis Handile ka see, et selle näitusega saab ühendada mitmed asjad. "Esiteks, leiame Sittowile kodumaa, sest teda peeti Madalmaade kunstnikuks. Isegi Hispaania kustnik on ta olnud, sest ta töötas seal nii kaua."

Sittowi sünni-surma dokumendid leiti alles 1940. aastal. "Sellest sai juba sellises renessansi uurimises selline väikene sensatsioon. John Hand kindlasti tahtis seda ise teha. See on lisaks talle ka selline kompvek. See pidi teda ka huvitama, sest tema kaaluga mees ei hakkaks seda formaalsest huvist tegema," lisas Helme.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: