Katrin Pauts ja Keiu Virro. Krimkade kriitika kriitikat ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Martin Dremljuga/ERR

Katrin Pauts ja Keiu Virro kirjutavad veebruarikuu Vikerkaares krimiromaanide kriitikast, kriitika kriitikast ning selle vajalikkusest-ebavajalikkusest.

Katrin Pauts:

Kes küll kardaks arvustusi?

Kriitikaga on selline kurb lugu, et ma enamasti ei loe seda (vaid siis heidan pilgu peale, kui mõni sõber mulle mõne väljavõtte Messengeri saadab). Kriitika ei anna mu meelest suurt kellelegi midagi vajalikku. Lugejale võib see anda hoopis vale signaali ja autoril teha lihtsalt tuju halvaks, sest tahaks kohe hakata vastu vaidlema ja kriitiku lühinägelikke seisukohti korrigeerima, aga seda vist ei peetaks heaks kombeks, impulss tuleb seega maha suruda ja frustratsioon kasvab. Autorile, kes teenib leivaraha oma emotsioonide valamisega tähemärkidesse, ei ole sest nõmedast kripeldusest mingit kasu, pigem segab see keskendumist ja järgmised tekstid saavad veel hullemad (juhul, kui kriitik on nii arvanud – eriti ebavajalik on niisiis vist negatiivne kriitika).

Juhtusin kuulama Juku-Kalle Raidi kirjandussaadet Kuku raadios, kus Varraku peatoimetaja Krista Kaer imestas, et tõsiste teoste, sealhulgas tänavu auhindu saanud romaanide kohta ei olnud salvestuspäevani ilmunud ühtki arvustust. Ma Krista asemel küll ei imestaks. Kaeme korraks, kes on meil põhilised arvustajad – ei ole nad mitte kirjanduskriitikud, vaid ajakirjanikud. Täiesti harilikud, tavaliselt kultuuritoimetuste leheneegrid (aga ei pruugi – Eesti viljakamaid krimiarvustajaid on spordiajakirjanik Jaan Martinson). Erinevalt väärtromaanidest saavad põnevusromaanid peaaegu alati arvustuse või mitu, sest need on kiire ja hoogne lugemine, mida jaksab ka pingelise lehetöö kõrvalt teha. Tõsise tekstiga süvitsi minna pole ajakirjanikul mahti, ta ei suuda ega viitsi. Tüüpiline ajakirjanik kirjutab oma arvustuses mõne lausega ümber teose sisu ja kuulutab, mis talle meeldis ja mis ei meeldinud. Jah, selline skaala ongi – meeldis/ei meeldinud. Analüüsivaks kriitikaks vajalikud haridus ja võimed ju puuduvad.

Mis on lugejal ja autoril kasu teadmisest, et teos meeldis spordiajakirjanik X-ile, aga juhtumisi ei meeldinud portaalis Y seltskonnauudiseid tootvale reporter Z-ile? Mis järelduse ta sellest tegema peaks? Jätmata raamatu ostmata, sest sellele on kriipsu tõmmanud tüüp, kellele lihtsalt ei meeldinud? No ja siis? Mulle ei meeldi näiteks lagrits. Suitsuvorst ka ei meeldi. Kas see tähendab, et lagritsat ei tohiks keegi teine kah osta või on viinerid kuidagi õigemad ja esteetilisemad? Kuni arvustajad ei tõuse oma isikliku maitse õigustamisest kõrgemale, siis pole ka need vorsti-võrdlused mul ülearu lollid midagi.

Arvustaja egoism

Inimesed ja maitsed on nii erinevad, et ühe – olgem ausad – täiesti suvalise indiviidi isiklikke eelistusi teistest ülespoole tõsta või nende põhjal väita, kas teos on hea või halb, on mu meelest arutu. Arvustajalt endalt nõuab see tohutult egoismi ja enesekindlust. Sulle ei meeldinud, naabrimees Margusele see-eest meeldib ja Pillele paralleeltänavast meeldis võib-olla kah. Oled oma arust Margusest ja Pillest kuidagi parem? Miks? Sellepärast, et Margus töötab aknafirmas müügiesindajana, aga sina ajalehes? Sellist sorti arvustusi ei loe ma isegi siis, kui keegi mulle lingi saadab. Milleks? Sama hästi võiksin solvuda, nutta või püüda meelt parandada, kui mu lemmikvärv on punane, aga keegi üritab väita, et sinine on siiski poole kaunim. Autoril on omakorda õigus säärasele egoismile, et võtabki kuulda ainult neid, kelle jutt kõrvu paitab. Vahemärkusena: müügiedu, millega saan uhkustada, teeb õnneks kriitika vastu immuunseks – siis võib kriitika küll tuju rikkuda, aga seda ei tule traagiliselt võtta, mis katab halvad sõnad helge looriga. Mida tunnevad kirjanikud, keda kommertsmenu ei saada ning keda ka arvustustes aina tümitatakse, ma mõelda ei julge. Loovinimest on väga lihtne endast välja viia.

Heaks ja vajalikuks võiks niisiis ehk pidada kriitikat, mis ilmub tõsises kultuuriajakirjanduses – Sirp, Looming, Müürileht, Vikerkaar? Ent siin on mulle silma jäänud erapoolikus, mis konnatiik-riigi pisikestes ringkondades on paratamatu. Loed ühest väljaandest ülistavat arvustust, teises väljaandes kiidab arvustatu juba kriitiku enda värsket romaani. Facebookist on mulle silma jäänud ja tean muidu kah, kes suhtleb kellega; kellega jagatakse kirjastust, käiakse koos festivalidel ja kirjanike „suvetuuridel". Olen endagi puhul tähele pannud, et kui kellegagi tekib isiklik kokkupuude, muutub neutraalse arvustuse kirjutamine kohe väga raskeks. Seda ei suudagi teha, jätad ütlemata või laveerid ääri-veeri. Kõik tahavad rahulikult elada ja teiste inimestega hästi läbi saada. Ma ise kirjanikest tuttavaid eriti palju ei oma, kultuuriringkonnas ei liigu ja mu žanr pole ka selline, mida tõsised inimesed tõsiselt võtaks, nõnda oli teada saada, et Keiu Virro on Vikerkaares mu raamatuid arvustanud, üpris jahmatav. Mina, pop- või kommertskirjanik, ja kultuuriajakiri? Nõnda siis seda arvustust ma ohoo-efekti tõttu erandkorras lugesingi.

Kritiseerin kriitikat

See oli tõesti üks arvustus, mida on võimalik võtta tõsisemalt kui paljusid teisi, aga kah mitte liiga tõsiselt. Tegelen nüüd metakriitikaga ehk arvustan arvustust. Kõigepealt avaldab muljet, et Virro on hea haridusega – ta on ülikoolis kultuuri õppinud. Ta on minust kümme aastat noorem ja on näha, et mida nooremat autorit ta arvustab, seda paremini näib see teda kõnetavat. Kui päevalehtedes ilmuva kriitika puhul jääb tihti silma, et autor ei tunne ega armasta žanri, vaid täidab tuimalt talle toimetuse koosoleku loosirattas langenud töökohustust, siis Virro puhul on tunda siirast kirge, aga sedagi, et Eesti kaasaegsest krimist ta siiski väga palju ei tea. Sellele vihjab autorite kentsakas valik. Birk Rohelennust ja iseendast saan ma aru, meist tõesti ei ole võimalik juba kas või loetavuse ja müüginumbrite poolest mööda vaadata. Teistest teadsin Silja Vaherit, sest ta oli minuga kunagi Facebookis ühendust võtnud. Ikka väga juhuslik ja marginaalne oli see seltskond. Krimiaustaja ei saaks märkimata jätta poppe ja korralikke krimkasid avaldanud Ketlin Priilinna ja Reelika Lootust, keda avaldavad tuntud ja respektaablid kirjastused.

Kui arvustaja ei näi tundvat kohalikku skeenet, siis mida ta üldse žanrist teab? Mulle on Vikerkaares jälle külge kleebitud nordic noiri silt, mida ma ise pole kunagi taotlenud ega tunnistanud. Pole see mingi noir! Mu lugusid saab ka krimiks nimetada ainult mööndusega. Klassikalised detektiiviromaanid need ju pole, vaid lood, millel mootoriks saladus. Valiku, mis nišis autorit turundada, teevad kirjastus ja raamatukauplused. Inglise keeles on krimi jaoks palju nüansirikkamad määratlused (whodunit, cozy, thriller, hard-boiled, legal, forensic, psychological suspense jt), aga Eestis on see žanr vist liiga noor, et omakeelsed vasted oleksid jõudnud tekkida-kinnistuda. Enda meelest ma ei saakski näiteks Birk Rohelennuga ühte patta mahtuda – ma ei kirjuta psühholoogilist naistekas-krimithrillerit, nagu tema teeb (menuautorite Gillian Flynni ja Paula Hawkinsi algatatud ja praeguseks juba taanduma kippuv trendiröögatus). Kuidas meid üldse võrrelda saab? Jälle maitseküsimus. Virrole vist meeldib psühholoogiline romaan lihtsalt rohkem.

Teine asi – krimi on ikkagi ajaviitežanr ja kui seda hakatakse arvustama liiga tõsiselt, lähtudes kirjandusteooriast, jätab see kummastava mulje. Samamoodi mõjuks popi anekdoodi süvaanalüüs Sirbis. Ma ise ei võta oma raamatuid pooltki nii tõsimeelselt. Kirjutan kiiresti ja hooga, sest tean, et žanri fännid ka loevad hooga. Põnevuskirjandus ei ole üldiselt tegelaskujude põhine, seega on seda veider nõuda, ja nende lihvimisele krimiautorid aega ei kulutagi (vastan arvustaja märkusele, et võiksin rohkem tegelastesse süveneda). Krimi on ikka puhtalt sündmustikupõhine. Ma ise olen lugenud sadu, kui mitte tuhandeid krimkasid, hindan absurdi ja huumorit, mida paremate autorite teostes leiab üksjagu. Krimi ongi mu meelest huumorile lähedasem kui mingile muule žanrile (kinoski thrilleri publiku reaktsioone jälgides on ehk igaüks tähele pannud, kui lähedased on õud ja naer), ta toimib laias laastus samamoodi, mängib samamoodi millelgi ürgsel ning isegi labasel, toimib tarbimise hetkes ning käest pannes ununeb. Krimkasid võin ise juba poole aasta pärast vabalt üle lugeda – ma ei mäleta midagi. Arvustajal oleks tähtis endale aru anda, mis on žanri funktsioon.

Selleni juba jõudsin, et kriitikast pole lugejale nagunii suurt kasu, aga ka autorile arvatavasti mitte. Ma ei tea küll kedagi, kes oleks kirjutanud midagi teistmoodi, sest kriitik arvas nii või naa. Kirjutad, nagu sa kirjutad. Kes kirjutab aeglaselt ja süvenedes, jääbki nii tegema. Minule süvanokitsemine ei sobi ja ma ei lasku sellesse niikuinii iialgi, minu kaubamärkideks jäävad hoog ja tihe saspens, seepärast kirjutangi just selles žanris. Olen läbematu inimene ja läbematu kirjutaja, ma ei muutu. Kokkuvõttes polnud arvustusest kasu ikkagi, kuigi ma ei saa öelda, et Virro oma oleks olnud vilets. Võib-olla oli see põhjendamatult üleolev. Pensionieas Elme Väljaste ja Silja Vaher on popid raamatukogudes, järelikult on neil lugejad olemas ja teoste ilmumine õigustatud. Mille-kellega neid võrrelda, on juba kriitiku silmaringi ja professionaalsuse küsimus. Ei hakka keegi ju Areeni muusikarubriiki toppima kõrvuti avangarditähti ja Elmari süldibände.

Ma ei tea ka ühtki telekolleegi (töötan praegu ka stsenaristina), kes loeks oma saadete-sarjade arvustusi – jälle mitte põlgusest, vaid sellest pole kunagi tolku. Me ei saa nagunii teha sellist televisiooni, millest kriitik unistab. Ajalehes reporterina töötades ei lugenud ma lugejate arvamusi ega kommentaare, ikka samal põhjusel – kasu ei ole, aga tuju läheb halvaks. Kellele siis kriitika ikkagi vajalik on? Ja milline kriitika üldse on kirjanikule endale kasulik? Mida see kriitikult eeldab? Ehk keegi vastab mulle.

Vastab KEIU VIRRO:

Esiteks tahan öelda, et mul on väga hea meel, et Katrin Pauts on võtnud arvustada arvustust. Arutelud mitte ainult teoste, vaid ka kriitika kui sellise üle on minu meelest alati väga tervitatavad. Etteruttavalt, lõpuks esitab ta küsimuse, miks kriitika ikkagi vajalik on (vist ei ole retooriline küsimus). Sel teemal on läbi aastate üksjagu arutatud, aga alati võiks ju rohkem. Hetkel võtan siiski väiksema ülesande ja kommenteerin põgusalt mõnd Pautsi väidet, millest mõni segadust tekitas.

Alustuseks ütleb Pauts, et enamasti ta ei loe kriitikat või loeb vaid põgusalt. Võib-olla on see üks põhjus, miks me ei näe seda maailma kuigi sarnaselt. Pauts kirjutab: "Tüüpiline ajakirjanik kirjutab oma arvustuses mõne lausega ümber teose sisu ja kuulutab, mis talle meeldis ja mis ei meeldinud." Ja et põhilised arvustajad "ei ole mitte kirjanduskriitikud, vaid ajakirjanikud. Täiesti harilikud, tavaliselt kultuuritoimetuste leheneegrid." Ma ei ole päris kindel, mis loom on "tüüpiline ajakirjanik" (kui mõtlen eesti kultuuriajakirjanikele, siis ainuüksi nende taustad hariduse poolest on väga varieeruvad) ja ei ole ka lugenud kuigi palju arvustusi, mis piirduksid hea-halb skaala ja ümberjutustusega. Mitte, et selliseid üldse ei oleks, aga nad ei domineeri.

Pauts leiab, et kriitika ei anna suurt kellelegi midagi vajalikku ja autoril, kelle pihta see käib, teeb see lihtsalt tuju halvaks. Kas need sõnad käivad vaid kirjanduse kohta? Olen aastate jooksul lugenud Pautsi sulest üsna teravat kriitikat telesaadete kohta (aga ka kriitikat telesaadete kritiseerijate kohta), viimati aastavahetuse programmi kohta. Võib-olla pisut leebemat kui varem, aga samas, leebe tundub viimane arvustus tõesti vaid võrreldes autori varasemate kirjutistega. Neid arvustusi loevad paljud ja küllap põhjusega. Selle taustal tekib küsimus, millised on siis täpselt need tingimused, millal võib arvustada ja millal mitte? Kas näiteks aastavahetuse programmi tegijatel ei tee kriitika tuju halvaks?

Nii mõneski kohas olen ma Pautsiga nõus. Ta mainib erapoolikust, mis talle silma on jäänud. "Kui kellegagi tekib isiklik kokkupuude, muutub neutraalse arvustuse kirjutamine kohe väga raskeks." Siin on kindlasti mõttekoht, kuivõrd eks see on paratamatus, et väikeses riigis tunnevad sama valdkonnaga kokku puutuvad inimesed sageli üksteist. Ma ei näe, kuidas see muutuda saaks. Loomulikult meeldib mulle mõelda, et kui ma millestki kirjutan, siis ikka asjast enesest ja mitte isiklike suhete pinnal. Teadlikult ei ole ma hinnaalandust teinud (kuigi, tõsi, korra olen isiklikel põhjustel kirjutamata jätnud), aga selles ei saa ma ju isegi lõpuni kindel olla. Äkki alateadlikult? Naiskrimi arvustuse puhul, millest Pautsi arvustus arvustusele alguse sai, võin samas küll kinnitada, et ei tunne isiklikult ühtki autoritest.

Siit edasi veel ühe sedastuse juurde, millega ma olen nõus. Pauts ütleb, et Eesti kaasaegsest krimist autor (ehk mina) eriti palju ei tea. See on õigustatud kriitika: välismaiste autoritega olen paraku selles žarnis oluliselt rohkem kursis kui Eesti autoritega. Kirjutasin ka arvustuses, et nimekiri ei pretendeeri täielikkusele, aga sellegipoolest on mul siiralt kahju, et loetud raamatute nimekirja ei jõudnud nimekirja Pautsi poolt viidatud autorid: Priilinn ja Lootus.

Etteheide, et Pautsile on taas "külge kleebitud nordic noiri silt" läheb tegelikult vastuollu sellega, millele tegelikult arvustuses viidata püüdsin – et see on mõiste, mida mõnele valitud autoritest on külge poogitud. Kas seda võttagi adekvaatse žanrimääratlusena, on juba iseasi. Samuti ei saa ma aru argumendist "Olen läbematu inimene ja läbematu kirjutaja, ma ei muutu." Seega arvustaja ei või sellele viidata?

Pauts mainib ka, et arvustajal oleks tähtis endale aru anda, mis on žanri funktsioon. Ma olen nõus, absoluutselt. Aga kas see, kui miski on mõeldud eelkõige meelelahutusena, tähendab, et see ei pea olema kvaliteetne? Nii ei saa ma nõus olla, et puhtalt asjaolu, et teatud autorite teoseid raamatukogudes laenutatakse, õigustaks justkui automaatselt teoste avaldamise. Pean siinkohal eriti silmas Vaheri teoseid, mille puhul ei ole jutt isegi žanrist vmt, vaid üks raamatutest, mida lugesin (teine pisut vähem, aga siiski) on läbivalt kirjavigu täis. Seda alates esimesest leheküljest tagakaaneni. Siinkohal oleks küll väga raske veenda mind selles, et on olemas ükski ratsionaalne argument panna kaante vahele ja trükkida ära tekst, mille puhul kirjastus ei ole võtnud elementaarset vastutust leida raamatu tarbeks kasvõi keelekorrektor. Ma ei ole keelepurist, aga sellisel tasandil õigekeele solkimine on üle piiri. Kui on tingimata tarvis avaldada, siis ehk võiks mõnel juhul piirduda näiteks internetiga.

Allikas: Vikerkaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: