Saate lähtepunktiks oli hiljuti eesti keeles ilmunud Konrad Lorenzi teos "Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu", mis ilmus 1963. aastal ja olnud loomade käitumist uuriva teaduse üks tähtteoseid. Kalevi Kull on kirjutanud tõlkele järelsõna. Ta leidis, et tegemist on kindlasti bioloogia klassikaga, mida on senini eesti keelde üsna vähe tõlgitud: "Konrad Lorenz oli võrratu looduse tähelepaneja ja vaatleja. Esimesed paar põlvkonda, kes loomade käitumise teaduse rajasid, olid kõik selle poolest silmapaistvad. See ongi kõige tähtsam selle asja juures. Nad on kõik samal ajal natuke ka teoreetikud, neil on oma mudelid ja nad püüavad ära seletada, miks see niimoodi on. Muidugi see on oluline, aga siin raamatus see vaatlus ise, kuidas ta kirjeldab ja mis küsimusi ta küsib – see on tähtis."

Kull selgitas teose põhiideed, et kurjus on omane vaid inimesele ja loomade juures seda sellisel kujul ei esinegi: "Esimest korda ilmus eesti keeles mõni peatükk sellest teosest Viktor Masingu tõlkes, vist 1969. aastal. Siis ta tõlkis seda sõna kui "tigedus". Kas me eesti keeles teeme nii väga vahet, mis on "tigedus", mis "kurjus" ja mis "vägivald"? Iseenesest võiks teha. Üks olulisi vahesid on minu meelest see, et vägivalda loomade seas ei olegi, aga tigedust on. Mis see siis on? Nad tunnevad üksteist ära ja kui teine tuleb liiga ligi, siis ta tahab teisele kuidagi märku anda, et tal ei ole hea olla kui teine tuleb liiga lähedale. Aga kuidas ta ütleb seda teisele, kui sõnu ei ole, millega seda ütelda? Siis tuleb seda kuidagi väljendada, kuidagi ehmatamise kaudu, kas hambad irevile ajades või vahel näksates. See on kõik selle pärast, et endal ei ole hea olla ja kuidagi tuleb teisele sellest märku anda ilma sõnadeta. Nad ei ole heasoovlikud või pahasoovlikud seejuures. See teisele paha tegemise soov – seda ma arvan, et loomade juures ei ole kunagi. Nad ei mõtle ka, et teisele just spetsiaalselt head teha. See hea ja halva eristamise võimalus tuleb inimese juures esile. Vägivald on inimese oma. Mõelge kui palju on inimesel oma keele ja mõtlemisvõime tõttu rohkem neid kohti, kus me saame konflikti sattuda."

Loomadelt võiks õppida hetkes elamist

Kull tõi välja, et õppides tundma loomariigi mitmekesisust ja nähes kui palju on erinevaid võimalusi maailma tõlgendada, võiksime looduselt nii mõndagi õppida. Näiteks võiks igaüks loomariigilt õppida seda, kuidas hetkes elada. "Kui me pöörame tähelepanu sellele, mis on siin ja praegu, siis päris elu ongi ju siin. Loomad elavadki koguaeg selles olevikus. Nad ei tee endale numbrit sellest, mis ei ole siin ja praegu. Kui te tegelete plaanidega, mida teha edasi, siis te ei ole ju siin ja praegu. Kui mõtlete oma mineviku peale, pole te jälle siin ja praegu. Ja lõpuks, kõik see, kuhu me saame minna kirjanduse, ettekujutuste kaudu, mida luuakse filmis, teatris ja kõikjal mujal – me läheme sellest olevikust välja. See on ajas rändamine, me läheme olevikust ära ja unustame ära selle siin ja praegu elamise," arutles ta. Lisaks tõi ta välja, et inimene võiks leida eeskuju selles, kuidas mitmekesised looduslikud kooslused ja ökosüsteemid, mis sisaldavad paljusid erinevaid organisme, suudavad väga pikka aega edukalt toimida.

Traditsiooniliselt käsitletakse teaduses loodust ja kultuuri täiesti eraldiseisvate harudena, kuid Kull on oma käsitluses püüdnud neid siduda. "See eristus looduseks ja kultuuriks on juba ise kaunis eksitav, see vahekoht – inimene ja mitteinimene – ei ole see kõige sügavam vahekoht. Elus ja eluta on palju sügavam vahe. Kõigis nendes teadustes, mis elusaga tegelevad, on midagi väga erinevat teadustest, mis puutuvad üksnes elutusse ilma. Elus maailm teeb reegleid ise, ta harjub, mäletab, tekivad traditsioonid ja ta teeb endale ise seadusi. Samas kui eluta loodus ei loo endale seadusi, see on antud igavesest ajast igavesti. Need reeglid, mis elus maailm teeb, need ei ole ranged, need on eranditega ja neid tehakse vahel ringi. Selles osas on need kaks väga erinevad. Selleks, et seda erisust näha, tuleks tunda nii üht kui teist, aga ega need eristused ära ei kao, kui me asja terviklikuna vaatame," selgitas ta.

Inimesed peaksid õppima, kuidas olla osa suuremast

Rääkides Eesti looduslikust mitmekesisusest tõi Kull välja, et hinnanguliselt võiks Eesti aladel olla umbes 35 000 liiki. Sellest tõstatus ka küsimus, kas me oskame ikka seda rikkust hoida ja säilitada. Kull arutles siinkohal selle üle, millises vahekorras on üldse inimkultuuri areng olnud ökoloogia mõistmisega: "Tundub, et vaate muutus toimus 1950ndatel aastatel kui vennad Odumid kirjutasid suured raamatud ökoloogiast ja millest alates "ökoloogia" sai üldtuntud sõnaks. Alates sellest ajast, umbes 60 aastat on ta olnud tuttavam rohkematele kui ainult teadlastele. Seal on selgelt toodud esile, et inimeste kultuur, inimeste majandus – kõik on osa ökosüsteemi aineringetest ja energiavoogudest. Me oleme kõik seal sees. Tähendab, et aineringetest meie ajame küll osa ringi, aga suuremas osas ajavad neid ringi teised organismid. Seda, millest meie ka osa saame. See osaks olemine, suuremast osaks saamine, et me ei oleks nii ninakad, mida me selle maaga teeme – seda peaks ikka kohe õppima."

Ta leidis, et inimesed hooliksid loodusest rohkem, kui tunneksid seda paremini. "Viimase saja aastaga on mõned teadmised meil kehvemaks läinud. Gustav Vilbaste korjas 20. sajandi alguskümnenditel rahvapäraseid taimenimesid ja käis talust talusse ning küsitles, milliseid taimi tuntakse ja kasutatakse. Tema hindas, et keskmine talunaine tundis üle 100 taimeliigi nimepidi, ka seda, kus need kasvavad, kuidas kasutatakse, mis nende vajadused on. Kohe põhjalikult tundis. Tundub, et tänapäeval keskmine inimene ei tunne enam nii palju. See on ka üks põhjuseid, miks meil on keskkonnaprobleemide ja ökoloogiaprobleemidega raskem, et inimesed ei tunne ja ei taju. See, keda te tunnete ja tajute, kelle vajadusi te tunnete – temast te hakkate ju hoolima. See tundmine, see on väga-väga tähtis," rääkis Kull.