Maria Kõrvits on praegu vabakutseline helilooja. Ta on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Helena Tulve ja Tõnu Kõrvitsa juures ja täiendanud end Fabio Niederi juures Triestes. Maria on kirjutanud valdavalt kammer- ja koorimuusikat, valminud on ka kaks orkestriteost. Neist viimane, 2016. aastal Eesti muusika päevadel esiettekandele tulnud teos „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” võitis samal aastal Wrocławis Rostrumi noortekategoorias esikoha ja jõudis ka üldarvestuses kümne tugevama teose hulka. Samal aastal pälvis Maria eduka loomingulise tegevuse eest Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema muusika on kõlanud peale Eesti ka Soomes, Itaalias, Sloveenias, Saksamaal ja Kanadas. Maria teoseid on ette kandnud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester, kammernaiskoor Sireen, segakoor HUIK!, SaxEst jt. Maria on kirjutanud ka filmi-, tantsu-, näituse- ja installatsioonimuusikat. Selles vallas seob teda koostöö Eesti Kunstiakadeemiaga ning mitmete kunstnike ja koreograafidega.

Maria, kes õieti on tänapäeval helilooja?

Mulle tundub, et helilooja on keegi, kes mõtestab maailma muusika kaudu. Võimalik, et see kõlab liiga resoluutselt, aga mina tegelen küsimustega, mis mulle olulised tunduvad. Helilooming on meedium, mille kaudu ma oskan end väljendada ja leida vastuseid mingitele sügavamatele küsimustele. See, mida ma otsin, ei ole sõnastatav, see on abstraktne ja pigem tunnetuslik.

Kuidas kirjeldaksid oma loomingulist käekirja, näiteks Rostrumil võitnud teose „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” puhul?

Iseenda loomingut on raske kõrvaltvaataja pilguga näha, nii et pigem proovin siis kirjeldada oma loomeprotsessi. Otsin algimpulssi, mis võib olla näiteks mingi looduses ilmnev protsess või mingi mu enda sisemine protsess. Riho Maimets on selle väga hästi sõnastanud: enne kirjutamist toimub millegi meenutamine — teost ei kirjutata tühjusest — ja siis paneb helilooja selle kirja. Minu meelest on see üks viis loomeprotsessi kirjeldada. Mul endal on selline tunne, et mina ei loo, vaid justkui toimin vahendava kanalina. Otsin abi luuletustest ja kirjandusteostest, mis aitaksid sõnastada seda, mida ma muusikasse kirjutan. See aitab hoida pidet. Seejärel hakkan pusima, otsima, kangast kuduma. Tuleb leida niidiots. Kui see läheb pusasse, tuleb tehtu üles harutada ja uuesti punuda. Kanga kudumine ja lahtiharutamine on minu meelest loomeprotsessi märksõnad. Vahel on pusa taotluslik. Minu jaoks on muusikas oluline osa värvidel. Ja mingitel tekstuuridel ja tekstuuri vahetumisel ja muutumisel, ühest tekstuurist teisele üleminekul. Minu helikeel ei ole kindlasti veel välja kujunenud ja ma otsin pidevalt. Iga teosega üritan jõuda lähemale sellele, mis on sel hetkel oluline. Või mis saab oluliseks teose loomise ajal. Teose algfaasis on mul üldjuhul rohkem materjali; töö käigus see väheneb ja esialgsest mõttest jääb järele vaid rakuke. Minu teosed on kõik välja kukkunud nõnda, et seal ei ole väga suuri kontraste, vaid neid saab vaadelda ühe pika kaarena.

Olen kirjutanud alles kaks orkestriteost ja seda koosseisu ma ikka veel kombin, sest mul ei ole nii palju kogemusi ja võimalusi, et ennast selles väga koduselt tunda. Olen otsinud tehnilisi lahendusi, et mingid liinid jooksma hakkaksid. Näiteks kuidas jõuda teatud tekstuuris märkamatult punktist a punkti b. Orkestratsioonis väldin kontraste erinevate pillirühmade vahel. Mulle meeldib mängida orkestris ruumi ja pilli kombinatsioonidega, meeldivad sellised udustamised, tajuga mängimine, mitte liiga selge kõlapilt; taotlen värvide segunemist, et ei oleks liiga selged värvid. Kõik ei pruugi muidugi alati õnnestuda, aga taotlus loeb. Ka looduses ei ole palju selgepiirilisust, pigem on selline põimitus.

Senini olen loonud rohkem kammerlikumat muusikat. Kirjutaksin hea meelega ka orkestriteoseid, kuid see nõuab väga palju energiat ja keskendumist. Enne kui ma kirjutama asun, toimub nähtamatus sfääris — otsimise ja mõtte tasandil — loomisprotsess ja see kestab kaua aega. Mulle on otsingud väga olulised, isegi kui ma ei tea, mida ma otsin. Tähtis on esitada küsimusi. Olen pigem aeglane kui kiire kirjutaja. See oleneb teemast, millega ma teoses tegelen, mitte niivõrd koosseisust.

Õppisid Tallinna Muusikakeskkoolis. Mis pilliga sa muusikaõpinguid alustasid ja kuidas jõudsid heliloomingu juurde?

Ehkki minu mõlemad vanemad on lõpetanud Kunstiakadeemia — isa on hariduselt arhitekt ja ema lõpetanud kujunduskunsti eriala —, otsustasid nad nii minu kui ka minu venna panna õppima Tallinna Muusikakeskkooli. Minu vend Joosep Kõrvits hakkas õppima tšellot ja mina alustasin klaveriõpinguid. Klaver ei olnud päris minu pill. Siin rääkis kaasa mitu asja. Esiteks ei olnud mul lavanärvi, vajadust olla laval, ja ka mängitav repertuaar ei sobinud. Mulle meeldis mängida näiteks Hindemithi, Bartóki ja Štšedrini teoseid — see kõlamaailm sümpatiseeris. 9. klassis oli võimalus valida ka kompositsioonieriala. Minu sügavam huvi heliloomingu vastu sai alguse süvendatud muusikaajaloo tundidest. Tol ajal ei olnud igasugused muusika- keskkonnad, nt Youtube või Spotify, veel nii levinud ja muusika ei olnud nii kättesaadav kui praegu.

Minu esimene õpetaja oli Alo Põldmäe. Soe inimene ja õpetajana väga toetav esimeste sammude puhul. Ta oskas anda jõukohaseid ülesandeid ja ma sain katsetada klassikaliste vormidega. Ta andis universaalseid nõuandeid, kuidas midagi kirja panna, ja õpetas näiteks, et meloodia ja liin peavad kuhugi välja viima. Minu ülesandeks oli kirja panna mõte nii, nagu ma seda ette kujutasin. Need esimesed katsetused on mul muidugi alles. Mul oli võimalus kirjutada neid erinevatele instrumentidele. Kahjuks puudus toona koostöö samas koolis tegutsevate kooridega ja ansamblitega — see on nüüd palju paremas seisus.

Sinu õpingud jätkusid EMTAs Helena Tulve ja Tõnu Kõrvitsa käe all. Kelleks sa nende suunamisel kujunesid?

Minu jaoks oli üsna loomulik jätkata 2006. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja tundus, et Helena Tulve võiks olla see, kelle juures õppida. Aga kuna tal oli minu õpingute alguses vaba semester, õppisin pool aastat Tõnu Kõrvitsa juures.

Esialgu oli EMTAs raske. Siin tuli juba ise leida teose algimpulss. Tulvega oli huvitav vestelda; võisin minna tundi ka tühjade kätega ja siis me arutlesime põhitõdede ja muusika üle üldisemalt, näiteks sügisfestivalil või Eesti Muusika Päevadel mind kõnetanud teoste üle, et mõtestada lahti, mis mind muusikas puudutab ja mis on mulle kuulajana oluline. Üldiselt läks EMTAs õppides minu muusikaline maailmapilt väga kirjuks, lisandus palju uusi heliloojaid, kelle loominguga ma polnud varem kokku puutunud, ja seetõttu kadus mul fookus, millega ise tegelda või milline see minu loodud muusika olema peaks.

EMTA kolmandal kursusel sattusin tegema koostööd Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaosakonnaga. Tudengite grupitööd juhendas Lilja Blumenfeld. EKA tudengid tegid kümneminutise tummfilmi Shakespeare’i „Veneetsia kaupmehe” põhjal. Mina kirjutasin muusika juba valmis filmile, aga olin nendega kaasas algusest peale. See oli huvitav, et ma ei pidanud seda päris üksi tegema.

Kellega koos sa muusikaakadeemias õppisid? Kes olid su kursusekaaslased?

Kursust alustas rohkem inimesi, kuid lõpuks jäi peale minu alles vaid kaks — Riho Maimets ja Evelin Seppar, kellega oleme jäänud senini mõttekaaslasteks. Oleme helikeele mõttes üsna erinevad. Samas jagame ka praegu mõtteid ükskõik millistel teemadel; need võivad olla kas mingid olmelised asjad või filosoofilised mõtted või eksistentsiaalsed küsimused või lihtsalt elu üle arutamine. Mulle tundub, et loominguga tegeleval inimesel pole pääsu suurtest küsimustest, et enda jaoks elu mõtestada, ja see mõtestamise perspektiiv on mul pidevas muutumises. Hea on heliloominguliste küsimustega oma mõttekaaslaste poole pöörduda, oma teoseid neile näidata. Kuna nad tunnevad mind n-ö algusest peale ja teavad, kes ma olen, siis ei tunne ma nende ees piinlikkust. Nendega arutledes on võimalik näha pingeid tekitanud olukorras eri tahke. Üldiselt kipub ju minema nii, et oma loo puhul lähed niivõrd selle sisse, et teatud punktis ei saa enam aru, mis toimib ja mis mitte. Võimalik, et siin aitaks „ihuinterpreet”, kes tajub ka su teose materjali teistmoodi kui helilooja.

Sa oled osalenud mitmetel meistrikursustel — Pärdi, Tormise, Tüüri, Ole Lützow-Holmi, Adriana Hölzky, Louis Andriesseni, Rafael Reina kursustel; 2011. aastal osalesid Ensemble Moderni ja Péter Eötvösi meistriklassis Frankfurdis. Millise tõuke sa neist said?

Nendest meistrikursustest on meelde jäänud põgusad fragmendid. Arvo Pärt andis EMTAs mõned eratunnid ja mul oli võimalus neis osaleda. Tema nõuanded ei olnud otseselt heliloominguga seotud. Ta ütles muu hulgas, et helilooming on nagu söögi või tule tegemine, peab teatud kihid õigesti panema, et nende vahele jääks piisavalt õhku või et maitsed oleksid tasakaalus ja sobiksid omavahel. Muusika loomisel peab olema tundlik. Oma teostega meistriklassi minnes tabab mind hirm või häbi. Eriti siis, kui mõte on veel poolik. Usun, et see on nii igasuguse loominguga, sellega inimeste ette minna ei ole mugav.

Kas sulle meeldiks, et helilooja oleks anonüümne?

Võiks olla küll. Ensemble Moderni meistriklassi vorm meeldis mulle väga. Euroopast olid kokku kutsutud noored heliloojad. Nad kõnelesid oma teostest ja ansambel harjutas neid teiste osalejate ees. Nii oli võimalik prooviprotsessis aru saada, mis toimib ja mis mitte, ja kogeda, kui erinev on heliloojate lähenemine muusikale. Huvitav on näha tööprotsessis olevaid teoseid. Sellest õpib väga palju, kui näed poolikut teost ja siis lõpptulemust. Heliloojad nokitsevad oma asju paljuski üksi, aga minu meelest õpib grupitunnis palju rohkem. Grupitunnis tekib suhestumine, näed ja kuuled, mis võiks toimida. Mõtiskled selle üle, mis on muusikas oluline ja mis jääb tagaplaanile, ning sul kujuneb välja oma esteetika. Kui tuleb liiga palju infot väljastpoolt, peab leidma tasakaalu omaenda mõtteliini ja väliste mõjutajate vahel.

Mul on vaja kirjutamiseks kindlasti eraldi kabinetti; on vaja eristada ruumi, kus on olmeasjad, ja ruumi, kus teen tööd. Alati muidugi pole seda võimalust ja peab lihtsalt suutma keskenduda. Kodus aeg justkui hajub, töötoas tekib illusioon piiratud ajast. Olen pigem ööinimene. Loominguga tegelen vastavalt sellele, kuidas päev küpseb ja kuidas olen selleks valmis. Tihti kulubki rohkem aega mõtlemisele ja selle äratundmishetke otsimisele, reaalne kirjutamise aeg on päris lühike. Äsja lõpetasin Rostrumi tellimusteose, mis tuleb veebruaris esiettekandele Rootsis.

Kas sulle meeldib käia oma teoste ettekannete proove kuulamas?

Ega sellest pääsu pole. Kui oled teosega nii kaua üksi töötanud, on prooviperiood paratamatu. Olen teose enda jaoks valmis saanud, paberile pannud. Esitus on selle järellainetus. Kirjutamise ajal tegelen teosega idee tasandil ning proovis ja ettekandel saan tagasisidet, kas need protsessid toimivad, kas nad kõnetavad.

Tean, et oled laulnud mitmes kooris. Milliseid kogemusi on see sulle andnud?

Olen laulnud kooris Noored Eesti Hääled, kooris Voces Musicales, Tallinna Muusikakeskkooli kammerkooris ja noortekooris. Praegu ma ei laula. Mulle ei sobi eesmärgipärane kontserdiks valmistumine. Olen käinud vahel niisama Maria Staagi juures laulmas; istume ümber laua, vaatame noote ja laulame lihtsalt enda jaoks — selline musitseerimise vorm meeldib mulle rohkem. Vanamuusika repertuaar on mulle südamelähedasem. Ja see on üsna sarnane sellega, mida oleme teinud koos minu mõttekaaslastest heliloojate Riho ja Evelinga — oleme võtnud raamatukogust erinevate ajastute partituure ja neid n-ö köögilaua ümber laulnud ja ümisenud. Kuna heliloojana ei ole ma muusika esitamisega ise seotud, siis see toidab tühimikku; mul on vajadus ise muusikat teha ja olla reaalse muusikaga kontaktis. Mõneti on see ka meelelahutuse vorm.

Keda sa oma kolleegidest hindad — Eesti kontekstis, rahvusvahelises kontekstis?

Ma hindan seda, kui loomingut tehakse sisemisest vajadusest; mulle on oluline loominguline ausus. Pean eeskujuks näiteks oma õpetajat Helena Tulvet ja Tatjana Kozlova-Johannest. Olen neilt õppinud loomingulist eneseväljendust ja mulle on huvitav, kuidas nad maailma tajuvad ja oskavad teatud asjade suhtes tähelepanelikud olla. Mind köidab nende tundlikkus maailma suhtes ja ka see, kuidas nad muusikat loovad. Mind on kõnetanud Kaija Saariaho, Tristan Murail’ ja Luxembourgi päritolu Georges Lentzi looming. Lentzi muusika puudutab mind. Ta on salapärane helilooja, kahjuks ei ole tema partituurid eriti kättesaadavad. Salvestused muidugi on kättesaadavad. Lenzi huvitab astroloogia ja aborigeenide kunst, ta tegeleb eksistentsiaalsete küsimuste, uskumuste ja kahtlustega. Näiteks on ta kirjutanud alates 1989. aastast ühte pikka teost, mis jaguneb väiksemateks osadeks erinevatele koosseisudele.

Üldiselt on kõikidelt heliloojatelt võimalik õppida ja vahel aitab edasi põgus paarisõnaline vestlus. Mind ei pruugi kõnetada otseselt helilooja teos, aga mulle annab jõudu ja perspektiivi mõttevahetus nendega.

Oled osalenud Eesti Muusika Päevadel mitme Tatjana Kozlova teose ettekandel —„Prelüüd luudadele. Suur- puhastus” (2016) ja „Kuni lõpen mina ja lõpeb see...” (2017).

Tatjana teos on eraldi teos, loodud ainult koorile. Tegelikult tegime viimasel EMPil heliobjektidel umbes neljakümneminutise sissejuhatuse Vox Clamantise kontserdile. Mulle meeldis väga selles protsessis osaleda ja see haakub ka minu eelmise jutuga, et mul on vaja olla muusikaga kontaktis. See protsess oli mulle kuidagi väga südamelähedane; see oli nagu teiste inimeste juuresolekul toimunud meditatsioon. Osalesin heliobjektidel ka kontserdil Niguliste kirikus. Teosel oli kindel raamistik ja muusika loomine toimus reaalajas etteantud piirides. See õpetas, kuidas olla tähelepanelik ja tundlik tekkivate helide suhtes ja kuidas ajastada õigesti mingisuguseid helisündmusi. Aasta varem toimunud aktsioon Vabaduse väljakul oli väga mõnus tegevus, kus kõiki meeli tuli hoida aktiivsena. Projekt kandis tantsulavastuse nime — liikumine, helide tekitamine, tundlikkus. Osalejad pidid valima, millal hakata kividega üle platsi kõndima. Mõned asjad olid jäetud enda otsustada. Osalemine nendes projektides leevendab helilooja üksindust ja annab koostegemise rõõmu.

Mis sul praegu käsil on?

Praegu ootab mu töölaual päris mitu teost. Need on alles mõttestaadiumis, tegelen otsimise, setitamise, algimpulsi leidmisega. Olen avastanud, et mulle pakub huvi olemasoleva materjali ümber- või ülekirjutamine. Mitte niivõrd muusikalise materjali ümberkirjutamine kui sama protsessi eri punktidest vaadatuna uuesti üles ehitamine. Leida ühes materjalis eri kihid, mida saab vaadelda eri nurga alt, pannes rõhu erinevatesse punktidesse. Näiteks olen kasutanud oma viimaste teoste alusena ühte Virginia Woolfi tekstikatkendit novellist „Lained”, mis annab päris mitmeid võimalusi, vähemalt minu enda jaoks. Tunnen, et see ei ole veel ennast ammendanud.