Arvustus. Workshop: demüstifitseerides kunsti. Kaardistades teatrit ({{commentsTotal}})

Stseen
Stseen "Workshopist". Autor/allikas: Veiko Tubin

Uuslavastus

"Workshop"

Idee/teostus/esitus: Mart Kangro, Juhan Ulfsak, Eero Epner (NO99)
Produtsent, konsultant: Maria Arusoo
Helikujundus: Artjom Astrov
Valguskujundus: Oliver Kulpsoo
Esietendus: 20. veebruaril Kanuti Gildi SAALis

Juhan Ulfsak, Eero Epner ja Mart Kangro on meeskond, keda võib liigse tseremoniaalsuseta nimetada Eesti etenduskunstide suurkujudeks. Kõnekas on ka fakt, et laval saavad etendajatena kokku näitleja, dramaturg ja koreograaf, sest ainuüksi sellega on selge sõnum teatri hetkeseisu kaardistamiseks saadetud.

Tegijate sõnul on “Workshop” lavastus õpetamisest. Tegevus toimub suure laua ümber, kus mehed järgemööda istuvad, joonistavad, saevad, puurivad, löövad naelu puulati sisse, ehitavad, õpetavad ja saavad õpetust. Publik saab soovi korral laua taha istuda ja kõike lähedalt pealt kaeda. Ka ise osaleda.

Eero Epner alustab lavastust lühiülevaatega maalikunstnik Konrad Mäe valitud teosest. Sissejuhatus lõpeb tõdemusega, et kunsti mõistmiseks on oluline näha ka konteksti ja tausta. Selle illustreerimiseks toob Epner näite, et kui teosel on kujutatud näiteks posti, siis tervikpildi mõistmiseks tuleb osata vaadata ka neid, mis pildilt välja jäävad. Ka “Workshop” ei ole kaugelt ainult õpetamisest rääkiv lavastus, vaid lavastuse mõõde on kordades suurem. See on inimese eluring, mis vaataja silme ette tuuakse. Sünd, surm ja kõik, mis selle vahele jääb ja mida võib kokku võtta kui õppimist või õppetundi. Kogu oma täiuses ja tühisuses, absoluutsuses ja absurdsuses.

Öeldakse, et geniaalne teos on targem kui tegijad ise. Kui “Workshop” oskaks rääkida, kõnetaks ta esmajärjekorras neid, kelle igapäeva kultuuriharrastuste hulka ei kuula Teater NO99 külastamine. Tegu on kaasaegse etenduskunstide lavastusega par excellence, ideaalse õpikumaterjaliga sellest, millised on viimase 15-20 aasta teatri arengutendentsid. Loodud on võiduteos ja kindla peale minek. Kui oleks olemas näiteks etenduskunstide eurovisioon, oleks tegu kindla favoriidiga. Kui see just võidule ei pretendeeriks, siis esikümne koht oleks garanteeritud. Igav ei hakka pooleteise tunni jooksul kordagi, kihte ja konnotatsioone on palju ning laval on veenev ansambel.

Lavastaja ja koreaograaf Saša Pepeljajev on öelnud, et 21. sajandi mitteverbaalne teater on referentsteater, mille eesmärk on anda kätte mõttesuundi. Refereeringute mõistmiseks tuleb kasuks aga veidi kultuuri- ja kunstiajalugu tunda. “Workshopis” küll räägitakse palju, kuid referentsteatri alla kuulub ta kindlasti. Tänapäeva teater areneb kiiresti, kunstižanrite piirid hägustuvad, vaatajal on tihti raske sammu pidada.

Näiteks Teater NO99 on hea seisnud selle eest, et kui tundub, et publik või kriitikud asjast päris nii aru pole saanud, kui nemad eeldavad, kostitatakse inimesi valgustava järelloenguga mingil lavastuses läbi jooksnud teemal või võetakse asja lahti seletamine ette oma kodulehel. “Workshopis” on nii mõndagi vaataja ette puust ja punaseks tehtud (tegijaid põhjendasid seda etendusele järgnenud vestlusel kui teadlikku valikut), nii et igaüks saab ise minna ja kodus pärast guugeldada. Stereotüüpidesse langev näitlikustamine annab piisavalt vihjeid, et end ise soovi korral edasi arendada. Ka nii õpib ju.

“Workshop” kaardistab 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi muutused teatriväljal – milline on kaasaja teatri suhe lavaga, kuidas on muutunud neljanda seina mõiste ja kontakt publikuga, milline on kirjandusliku teksti ja argipäeva poeesia vahekord, kui suur on eri kunstižanrite osakaal teatris. Lisaväärtusena on paketis kaasas Juhan Ulfsaki näitlejameisterlikkus, mis muidugi ei üllata, sest see mees on suuteline üksi tervet tükki kandma ning tema karisma särab kaugele ja eredalt.

Kõnekas on fakt, et “õppinud näitleja” oli selles lavastuses vähemuses – dramaturgina töötav Epner ja koreograaf Kangro pole iga päev näitleja rollis. Seda on tunda ja näha. Professionaalse näitleja puhul on selgemalt hoomatav mõtestatud tegevus, eesmärk ja pingestatud reageerimine. Kogu hoiak ja tegevus. Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et lavastusgruppi on konsultandina kaasatud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Maria Arusoo ning esietendusjärgse vestluse 21. veebruari etenduse järel viis koos Arusooga läbi kunstiteadlane Hanno Soans.

Lavastuse algul Epneri toodud posti sümbol saadab tervet lavastust. Ka Kanuti Gildi SAALi lavast väljapoole jääv loob "Workshopile" väärtust ja konteksti. Eero Epneri raamatus Konrad Mäest leiab viimaselt leheküljelt read: "Ajalukku läheb ikka kunst, mitte elu. Elu kaob ajalukku, ununeb ja pudeneb kildudeks selles valikuid mittetegevas mustas augus, aga kunst - ükskõik kui pateetiliselt see ka ei kõla - on muu hulgas ka inimtalendi triumf aja üle". Kui astuda Kanuti Gildist välja tänavale ja sammuda sealt veidi edasi, satub teele Niguliste kirik. Seal asub fragment Bernt Notke "Surmatantsust", mis on tuntud kui inimese eluringi kujutav teos ja sümbol. Eks seoseid ja liine tekitab nähtuga iga vaataja loomulikult ise. Kuid mõtted lähevad "Surmatantsule" just seetõttu, et "Workshop" paneb mõtlema kunsti rollile meie ühiskonnas.

Kultuurikriitik Tõnis Kahu on öelnud: "Elame maailmas, kus religioon ei täida enam kunagist rolli ja kunsti tõstetakse aeg-ajalt religiooni staatusesse. Kunstist luuakse püha objekt, mida ei tohi puutuda. Minu jaoks, kes ma elan popkultuuri maailmas, on sellised objektid kasutud, surnud. Miks peab kunstil olema igavikuline väärtus, kui inimene, kes selle loob ja seda vaatab, ei ole igavikuline?" (Eesti Päevaleht 18.09, intervjuu Katariina Rebasele).

Eestis spetsiifilisemalt võib just teatrit vaadelda religiooni staatusesse tõusnud nähtusena ning "Workshop" demonstreerib Kahu sõnu ideaalselt. Lavastus laulab ülistuslaulu hoopis kunsti demüstifitseerimisele: objekt sünnib vaataja silme all nii, et oma osa on näiliselt ka juhuslikkusel, publiku roll on tuntav ning omamoodi võluv on fakt, et igal õhtul võib etendajate tekst muutuda. Püha pole lõpp-tulemus ja objekt ehk asi iseendas, vaid hoopis protsess, looming ja loomine laiemalt. Ja samal muudab laval nähtu ajal nii mõnegi jaoks pühapaiste kunsti kohal ka küsitavaks.

Veidi edasi jalutades asub Teater NO99, kus Eero Epner dramaturgina töötab. Paar aastat tagasi esietendus seal Ene-Liis Semperi "El Dorado: klounide hävitusretk". Ka selles lavastuses oli jõulise sümbolina sees inimese eluring. Näitlejad liikumas justkui kellaseieritena ringis edasi, aeg ja elu kulg tugeva painena pea kohal muutes inimese teod ja mõttekäigud banaalseteks stiiliharjutusteks enne teispoolsust. See sümbol - inimesed ringjalt sammumas, oli "Workshopis" sees pea üks ühele. Referents või laenamine? 

Ka lavastuse lõpus näitlejate loodud installatsioon on Teater NO99 lavastustest korduvalt nähtud sümbol – näitlejad loovad (ja lammutavad) ise lava, teost ja kunsti, tuues esile järjekordse küsimuse teose pühadusest ning teatrist kui elavast, hingavast organismist ja performance'ist.

Õigustatud küsimus käib Ene-Liis Semperi panuse kohta laiemalt. Võibolla polegi põhjust rääkida inspiratsiooni (otsesest) ammutamisest Teatri NO99 mõnest tööst, vaid ehk on Semperi jälg kaasaegse kunsti toomisel Teatrisse NO99 nii jõuline ja sümboolne, et samade elementide nägemine polegi vana ja jubanähtu uuesti lavale toomine, vaid meie aja uus kunstivool, mida Eesti teatris nagu kunstiajaloos barokki või klassistsismi tsiteerima hakatakse? Semperism teatris?

„Workshop“ ei silluta tuleviku teatrit, vaid kaardistab viimastel aastakümnetel kinnistunud tendentse kaasaegses etenduskunstide maailmas. See on kui kokkuvõte viimaste aastate teatriskeenest, mis sobiks õpikunäiteks kolme keskealise etenduskunstniku silme läbi. Kui teatrit iseloomustab „siin ja praege“ ning kaduvus, siis „Workshopi“ eripära on selle ajas kasvav väärtus. Tulevikus võiks see teos olla muuseumieksponaadina rahvale uudistada, justkui skulptuur või maal seinal, mille kõrvalt väikeselt sildilt saaks lugeda „Workshop. Epner, Ulfsak, Kangro. Kaasaegne etenduskunst, 2018“. Teose väärtus jääb juba iga vaataja enda hinnata. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: