"Ega me ei ole ju kivist. Loomulikult see mõjutas ja päris palju jõudu ning aega läks protsessi mõttes raisku. Mis selliste asjade puhul on kurb, on see, et mina eksisin, mina olen süüdi, ma olen selle eest nüüd küll korduvalt karistada saanud – võime diskuteerida, et ehk aitab – aga selle 104 kirja juures rünnati ka neid, kes ei ole üldse milleski süüdi," rääkis Ojasoo.

"Alustades sellest, et jutt algas sellest, et nagu mina üksi lavastaks seda [Eesti vabariigi 100. sünnipäeva kontsertlavastust – toim]. Naised, kes võitlevad naiste õiguste eest, maksid kätte eelkõige naisele. Me oleme Ene-Liisiga alati olnud võrdsed ja püüdnud näidata, et oleme võrdsed. Kõige rohkem sai pihta tema, muidugi lapsed. Kui lapsed näevad und, et keegi tuleb ja tapab nende vanemad, siis võiks küsida, kas see on päris see, mida need inimesed tahtsid saavutada," lisas Ojasoo.

Ojasoo märkis, et nad on lastega sellest palju rääkinud ja üritanud neile seletada, kuidas tänapäeva meediavõim ühiskonda mõjutab.

"Siim Kallas tegeleb ju siiamaani oma VEB-fondiga. Pruuli sai oma rublatehingust vist kohtu abil lahti. Ausalt öeldes on tööd nii palju, et praegu pole aega neid julmi otsuseid ja valesid isegi pressinõukogusse anda. Aga no, mis kasu sellest pressinõukogust on," nentis ta.

Samas märkis ta, et kui tal nüüd aega rohkem juurde tekib, siis ta mõistagi kaalub pressinõukogusse pöördumist.

"Ajakirjandus on meil n-ö neljas võim läänelikus ühiskonnas ja mis teeb murelikuks – ja üldse mitte isiklikul tasandil, vaid laiemalt –, et kui riigil on süsteemid, kuidas ta esimest kolme võimu – seadusandlikku, täideviivat, kohtuvõimu – täidab, siis ajakirjandust ei kontrolli keegi," märkis Ojasoo.

"Ajakirjandust kontrollivad omanikud ja müüginumbrid. See on minu meelest väga tõsine probleem, mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas, sest siia liitub alati ka see, et kuskil on mingid kommentaarivabrikud, mis mõjutavad meie arvamust. Ajakirjanikud ise istuvad sõpradest koosnevates Facebooki-gruppides ja nende pilt hägustub." Ta lisas, et muidugi on väga palju hea südamega ajakirjanikke, aga see tendents on tema meelest siiski murettekitav.

"Poolteist aastat tagasi olime Ene-Liisiga korraks Bangkokis ja siis terve linn oli neid mälestusplakateid [Tai kuningas Bhumibol Adulyadej suri 2016. aasta oktoobris – toim] täis. Sattusin suvaliste inimestega rääkima, et see oli hea kuningas, ta oli hea inimene, hea kuningas. Tõde vist päris täpselt selline ei ole, aga riigi koospüsimiseks on vaja sümboleid ja on vaja kedagi või midagi, millele toetuda," rääkis Ojasoo.

"Ja iga kord, kui me ründame presidenti, et ta on selline või tollene, siis me ei ründa inimest, vaid ründame institutsiooni ehk seda sama riiki, mida president esindab. Ja seal on piir, mida ei tohiks ületada. Ühel hetkel me saeme seda sama oksa, millel me istume."

Rääkides sellest, millises seisundis Eesti riik tema pilgu läbi praegu on, märkis ta, et seda on viimasel ajal nii palju kirjeldatud ja mõned kirjeldavad seda tema meelest ka väga mõistlikult.

"Mul oli teatrikooli teisel kursusel sõbranna, kellele meeldis rääkida hästi slängirikast teksti ja seda oli lõbus kuulata ning sellega kaasa minna. Paari kuu pärast avastasin, et räägin ise samamoodi ja ka mõtlen samamoodi ning et see meelega labastatud keel on ka labastanud ära mu mõtlemise," tõi Ojasoo elust näite.

"Ja no, õnneks järgnes sellele Shakespeare'i semester, kus nõudlikumad inimesed hakkasid värssi kõnelema. See ühiskondlik lõputu võimendus igale sõnale, see on tekitanud sellise hüsteeria, et iga sõna peabki veel rohkem võimendama ja veel valjemaks keerama ja rahu ning peensus on kadunud."

24. veebruari kontsertlavastuse kohta märkis Ojasoo, et esiti tahab ta rõhutada, et pole selle ainulavastaja, vaid teeb seda Ene-Liis Semperiga koos ja on ka algusest peale teinud. "See on võib-olla kõige ebameeldivam tähenduse muutus, et kummalisel kombel on Ene-Liis kõrvale lükatud. Ene-Liis teatrijuhina ja meie partnerlus jätkub ka selle lavastuse juures."

Ettevalmistusperiood on Ojasoo sõnul olnud pikk ja protsessi on ühelt poolt mõjutanud praktilised asjaolud nagu traditsioonilise kontsertsaali puudumine, aga ka mõttelised asjaolud.

"Me oleme seekord mõelnud niimoodi, et käime nii muusikaliselt kui ka tekstide poolest läbi rohkem kui 100 aastat. On ka mõned uued laulud tellitud, aga oleme julgelt kasutanud ka muusikat, mis ei ole inimestel hinges. Selle kontserdiga on ju alati niimoodi, et iga autor pingestab selle erinevate lugude omavahelise kokkupõrkena," selgitas ta.

"Peab tunnistama, et meie käisime ka läbi selle tee, et mis Eestis on halvasti ja valesti ning kui must ja raske siin on, aga õnneks saime sellest üle, sest ettevalmistusperiood on pikk olnud. Minu jaoks on see rõõmus lugu, mis neist muusikapaladest ja luuletustest kokku tuleb. Kohati on see rõõm kibe, loodetavasti läheb südamesse. Me ise oleme seda teinud väga avatud südamega ja kummardusena kõigile inimestele, kes siin riigis on elanud või praegu elavad," lisas Ojasoo.

Presidendi kantselei neid oma kunstilistes otsustes ei mõjutanud. Ojasoo sõnul peab see nii ka olema.

"Kuigi presidendi kantselei on tellija, ei ole mõtet tellida selle käest, kelle otsuseid sa ei austa. Loomulikult kõik meie ideed ei realiseerunud, aga see ei ole tsensuuri pärast, vaid ühte ja teist ei olnud võimalik teatud põhjustel lihtsalt teha. Paraku jäid paljud asjad tegemata ka sellise ühiskondliku turbulentsi pärast. Aga kantseleiga on olnud koostöö väga sisukas," nentis Ojasoo.