Arvustus. Mis ootab ees Berlinale filmifestivali? ({{commentsTotal}})

Berlinale auhinnakarud
Berlinale auhinnakarud Autor/allikas: Berlinale, pressimaterjalid

Põletavad küsimused Berliinist: mis saab maailma suurimast filmifestivalist ning kuidas parandada Euroopa kino konkurentsivõimet?

Maailma suurimaks publikufestivaliks peetava Berlinale statistika on aukartustäratav ning kuigi lõplikud arvud pole veel avaldatud, jõuab festival tõenäoliselt oma rabavale, ligi poolemiljonilise kinokülastuste arvuni selgi aastal. Sarnaselt on igal aastal raporteerinud suurenenud osalejate arvu Berlinalega samal ajal toimuv maailma teisena kõige suurem filmiturg – Euroopa Filmiturg. Ometi on Berlinale lähitulevik hetkel suure küsimärgi all ning festivali programmifilosoofia-suunaline kriitika kogus tuure selgi aastal.

Mida kaalukam sündmus, seda rohkem arvamusi, kuidas seda korraldama peaks – fakt, mida Berlinale juht Dieter Kosslick viimase aasta jooksul korduvalt kogeda on saanud. Eelmisel aastal esitas 79 Saksa filmitegijat avaliku pöördumise, mis nõuab festivalile suunamuutust ja rohkem läbipaistvust uue poliitika kujundamisel pärast seda, kui Kosslicki leping 2019. aastal lõpeb. 2002. aastast ametis olnud ning oluliselt Berlinale, veel enam aga selle filmituru tähtsust kasvatanud Kosslick teatas seepeale, et ei plaani enam uuesti positsioonile kandideerida ega lepingut uuendada.

Kriitikata ei pääsenud Berlinale programmikoostamine selgi korral. Tavapäraselt virisetakse iga festivali olulisimaks peetava, suure võistlusprogrammi kallal, mis on nii meedia, filmitööstuse kui ka tavapubliku suurima tähelepanu all. Kui suurest kolmikust on Veneetsia kanda kinnitanud festivalina, kus stardivad Oscari soosikud ning Cannes aasta parimate art house filmide programmiga, siis Berliin on kalendripositsiooni tõttu vaeslapse rollis, sest säravate, Oscarite ja Kuldgloobuste lootusi mõlgutavate filmide esilinastusi on veebruari algusesse oluliselt keerulisem saada. Selles mõttes mõjus Berliinis esilinastunud "Fantastilise naise" Oscari-võit väikese, hilise komplimendina taanduvale Kosslickile.

Tegelikult on meediapilt muidugi tugevalt moonutatud, sest Berliini arvukad kõrvalprogrammid on alati peitnud endas hulga põnevaid, originaalseid ja julge poliitilise sõnumiga filme. Kahjuks on üldsuse ja ka filmitööstuse tähelepanuvõime aga piiratud ning mitmed filmid võivadki jääda vaid kohalikule publikule tutvumiseks, samal ajal, kui leheveergudel järatakse järjekordse põhivõistlusprogrammi selektsiooniprohmaka üle.

Ning neid prohmakaid juhtub ikka igal aastal rohkesti. Põhjuseid selleks on mitmeid, põhiliselt poliitilised allhoovused (tundub, et vähemalt üks film peaks igal aastal tegelema Saksamaa natsimineviku taaskäitlemisega) ning filmitööstuse ja masside tähelepanu köitmise vajaduse surve. Kindel protsent filmidest peavad sisaldama X-arvu A- ja B-järgu staare, et olla huvitavad nii rahvusvahelisele filmitööstusele kui ka tavainimestele, kelle jaoks on filmikvaliteedist olulisem võimalus oma silmaga Hollywoodi heeroseid. Filmide kvaliteet ja originaalsus näivad sealjuures pahatihti olevat sekundaarsed väärtused.

Õli valas paljude ajakirjanike-kriitikute jaoks tulle ka tänavune võidufilm, rumeenlanna Adina Pintille lavastatud "Ära mind puuduta" ("Touch Me Not"), mis jagas maitsed teravalt kahte lehte ja põhjustas oma eskplitsiitse seksuaalsuse käsitlemisega nii tugevaid emotsioone, et vähemalt üks tunnustatud kriitik plahvatas oma arvamusavaldusega viisil, mis teda kõige professionaalsemast ega tasakaalukamast küljest ei näidanud. Kahjuks ei õnnestunud mul seda filmi Berliinis näha.

Programmi koostajate kaitseks räägiksin vahelduseks ka positiivsetest näidetest. Suurde võistlusprogrammi mahtusid ka mõned nauditavalt originaalsed (või vähemalt värskena mõjuvad) autorikino näited, millest räägitakse tänavu kahjuks vähem kui negatiivsetest näidest. Näiteks Mehhiko kunstivarguse-/teekonnafilm "Museo" imponeeris nii põneva loo (parima stsenaariumi auhind), veelgi enam aga selle jutustamiseks kasutatud võtestikuga, mis suutis enesekindlalt kasutada peategelast kehastanud Mehhiko staari Gael Garcia Bernali staarikultust koomilise vihjena filmivälisele reaalsusele, flirtides neljanda seina lõhkumisega (seda päriselt tegemata) ning lastes tal kogeda humoorikalt esitatud pilkeid tema kehakasvu üle, humaniseerides seeläbi üheaegselt nii karakterit kui ka näitlejat.

Meeldejääv oli ka Prantsuse autorikino tunnustatud esindaja Cedric Kahni "Palve", mis tõi parima meespeaosatäitja auhinna Anthony Bajonile, kes kehastas muljetavaldava emotsionaalse diapasooniga alpikülas asuvasse katoliiklikusse võõrutuskeskusesse saabunud noormeest, kellel jaoks usk peatselt heroiini aseaineks näib muutuvat. Agnostilise, episooditi ka sõbralikult iroonilise pilguga sõltuvuse ja religiooni teemasid uuriv film rõhutab empaatia ja teineteise tingimusteta toetamise vajadust, aga proovib ka provotseerida, näiteks ühe küllaltki ootamatust impulsist sündinud seksistseeniga.

Berlinale tugevust ehk avameelset ja julget tegelemist keeruliste ja põletavate poliitiliste küsimustega kandis nähtud filmidest kõige meeldejäävamalt austerlanna Ruth Beckermanni "Waldheimi valss", mis oli kokkupandud autori hiljuti leitud vanadest videolintidest ning arhiivikaadritest. Film paljastas julgelt austerlaste kahepalgelisuse ja ühiskondlikud silmaklapid oma natsimineviku käsitlemisel, resoneerides tugevalt parempoolsete hiljutise eduga globaalsel poliitareenil. Uuritava juhtumi peategelaseks on Kurt Waldheim, mees, kes suutis aastakümneid valetada oma Kolmanda Reichi armeeteenistuse tegeliku ulatuse ja sisu kohta ning pidada auväärseid ÜRO peasekretäri ning Austria presidendi positsiooni. Viimasele kohale hääletas Austria rahvas teda muide siis, kui tõde mineviku kohta oli juba avalikuks tulnud...

Euroopa oma VOD-platvorm?

Veidi optimistlikumaid sõnumeid sai kuulda Berlinale raames Euroopa Komisjoni korraldatud järjekordsel Euroopa Filmifoorumil. Euroopa digitaalmajanduse ja –ühiskonna volinik Mariya Gabriel, kes seisab ka digitaalse ühisturu projekti ees, tõi oma kõnes välja teiste ideede hulgas töös oleva plaani riikideülesest Euroopa filmiotsingu süsteemist, mis looks (Euroopa Liidu) riigipiire eirava otsingumootori siinsele filmitoodangule ja pakuks neile filmidele, mis pole veel siinsetel VOD-platvormidel saadaval, võimaluse oma loomingut soovijatele näidata. See peaks ühtlasi suurendama Euroopa filmide rändevõimet teistesse riikidesse, mis jääb hetkel USA filmidele märgatavalt alla.

Tundub, et filmitööstuse- suuresti põlatud, loomisjärgus oleva digitaalse ühisturu idee on päev-päevalt üha suuremaks tõenäosuseks muutumas ning mainitud VOD-platvorm saaks kindlasti toimida vaid ühise, piiride ja piiranguteta digitaalse ühisturu kontekstis. Tarbijad, eriti mittepeavoolu kino huvilised nagu ka mina, tunneksid kindlasti rõõmu, kui Euroopa art house filmid pärast oma kino-ja festivaliteekonna läbimist virtuaalselt kättesaadavaks muutuksid.

Isegi maailma keskmisest tunduvalt suurema arvuga kinolevi juures nagu seda on Eestis, on meil siiski võimalik näha vaid murdosa kogu maailma filmitoodangust. Sellele ei aita kaasa ka kõige suuremat hulka filmiõigusi omava Netflixi ja Amazoni regionaalpoliitika, mille tingimustes on suur osa kvaliteetkinost meile sisuliselt kättesaamatu (kuulun nende hulka, kes lõviosa nende kahe hiiglase omatoodangust kuigi kõrgelt ei hinda).

Komisjoni kavandatav platvorm peaks seega teenima väga mitme osapoole huve, andes tarbijatele ligipääsu suuremale hulgale filmidele ning aidates filmitegijatel oma loomingut suurema hulga inimesteni viia. Erinevalt Netflixist, kes kategooriliselt keeldub nii avalikkuse kui ka sinna oma filmi usaldanud filmitegijatega jagamast infot, kui palju inimesi tegelikult nende teoseid vaadanud on, seatakse Euroopa platvormi loomisel lähteväärtuseks filmitegijate toetamine. Hoidkem siis kõiki võimalikke pöidlaid, et see projekt õnnestuks!

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: