Martin Veinmann: vanusega ei pea üldse tegelema, peaasi, et tahtmised ja võimalused oleksid sünkroonis
Teatriliit jagas teisipäeval, rahvusvahelisel teatripäeval Eesti teatri aastaauhindu, kus parima meesosatäitja auhind läks Martin Veinmannile Johani rolli eest Eesti Draamateatri lavastuses "Saraband". Veinmann märkis muu hulgas, et kuigi ta on märganud, et pole enam oma koduteatris tõepoolest nooremate seas, ei arva ta, et eale ja vanusele peaks liialt mõtlema – peaasi on, et tahtmised ja võimalused oleksid sünkroonis.
"Kui me Peeter Raudsepaga ["Sarabandi" lavastaja ja muusikaline kujundaja – toim] alustasime kuskil 20 aastat tagasi näidendiga "Stseenid ühed abielust", siis tegime nalja, et "noh, siin järgmine tükk, "Saraband" ootab, et sa peaksid siis 86-aastane olema". Me mõtlesime, et seda meie silmad küll ei näe, et me seda ["Sarabandi"] mängime," rääkis Veinmann Vikerraadio saates "Vikerhommik".
"Ükskõik kas elus või mitte, aga mõttekooslused ja teadmised muutuvad elus ning Eestis ju kiiresti. Aga tuli välja, et kiiresti läks hoopis aeg. Aeg läks nii kiiresti, et lupsti ja "Saraband" käes. Ma pole muidugi 86-aastane, aga väiksed vihjed sellele väljanägemisele on tükis olemas."
Veinmann märkis, et tegelikult unustas ta teisipäeval NUKU teatris oma tänukõnes Peeter Raudseppa üldse tänada. "Tema algatajaroll selles on ikka määratult suur. See tundlikkus ja intellektuaalsus, millega ta valdab [Ingmar] Bergmani ["Sarabandi" autor – toim] ja tema mõtet, on ikka see, mis on nakatanud kogu meie truppi. Siis [tahan tänada] kõiki neid, kes nomineeriti kõrvalosade eest ja Kersti Kreismanni. See imeline koostöö on ikkagi sealt pärit."
Samuti nentis ta, et ajas ilmselt inimesed segadusse, kui hakkas oma tänukõnes rääkima oma tegelaskuju Johani teksti.
"Kui Johan räägib Mariannele, et igaveseks hukkamõistetute põrgu on täpne koopia nende maisest olemisest, et enamik ei märkagi vahet, ei saa aru, et on põrgus, siis ma jätsin lõpus ütlemata, et see on [Emanuel] Swedenborgi [Rootsi filosoof ja teadlane – toim] justkui Johani kaudu deklareeritud mõte. Võib-olla mõni, kes ei ole asjaga kursis ja ei ole lavastust näinud, mõtleb, et "jumal, kas Veinmann mõtleb niimoodi". Ma võin öelda, et ei, Veinmanni elu ei ole põrgu ja ma päris adekvaatne Johaniga ei ole, kuigi see oht on olemas. Kui sa hakkad seda teksti rääkima, ta tõmbab sind enda sisse, see sama Bergman. See on tema suur jõud," lisas Veinmann.
Veinmann on varem nentinud, et tööd võiks olla rohkem, kuid praegusel ajal ei tule tal jällegi kõik rollidki meelde, mida ta teinud on. Praegu tööd jagub.
"Ülehomme on esietendus jälle ja selles mõttes praegu [tööd] on, ja eelmine lavastus oli "Sumu", mis oli ka küllaltki omapärane lavastus. Ta on nii kummaliselt ilusti uuesti ellu ärganud, [aina] rohkem ja rohkem [iga] etendusega. Soome kirjaniku ja soomlaste kohta küllaltki erksa närvikava ja ka natuke naljasoonega tehtud lugu," rääkis ta.
Samas ta tõdes, et tõesti, vahel on teatritööd liiga vähe. "Selles on oma tõetera sees, et on perioodid, kus sa oled vaene oma rollidest. Aga esimene märk sellest, et nüüd võib midagi huvitavat oodata, oli siis, kui esietendus kunagi Tennessee Williamsi "Kass tulisel plekk-katusel", mis me tegime Graniidivillas Laitses. Seda mängisime seal kolm suve ja see Suure Papa roll seal äratas mind oma tahtmiste poolest jälle ellu."
Veinmann oma vanuse peale liialt ei mõtle, kuigi aeg-ajalt Draamateatris ringi vaadates tuleb tal tõesti nentida, et enam ta kõige noorem ei ole.
"Aeg on läinud kiiresti, alles ma olin kõige noorem ja nüüd siis Draamateatris hakkad ringi vaatama, [ja näed] et ainult Kargid [Tõnu ja Feliks Kark – toim] on veel kõrval. Siis ongi nii, et vaatad endale otsa. Aga see iga ja vanus, sellega ei pea üldse tegelema. Küsimus on selles, et tahtmised ja võimalused oleksid sünkroonis. Kui sa tahad ilmvõimatuid asju, siis selge see, et see tekitab lihtsalt stressi ja siis mõtled, et aa, olen vana. See on ju loomulik, kõik vananeb."
Toimetaja: Merit Maarits