"Inimesed ei tahaks oma loobuda oma tehnoloogiatest, mis neil on ja tagasi minna, nad on õnnelikumad, töötavad järjest vähem, röövivad ja tapavad teineteist järjest vähem. Viimase 100 aasta jooksul on ühiskond tõesti igas asjas palju paremaks läinud. Kui sellest ekstrapoleerida, siis vähemalt lähitulevikus võiks see samamoodi edasi minna. Aga üks asi on tõesti, et loodus saab palju kahju ja on järjest halvemas seisus, aga muud näitajad inimühiskonnas lähevad paremaks," selgitas ta.

Korjus näeb meie tehnoloogia arengus kolme suurt etappi, millest esimene oli 19. sajandil energia transpordi automatiseerimine, teine 20. sajandil informatsiooni transpordi automatiseerimine ning nüüd, 21. sajandil toimuvad arengud mateeria liigutamise automatiseerimises.

"19. sajandil me suutsime automatiseerida energia transpordi, meil hakkasid olema kodus elektripirnid ja lülitades tuli energia automaatselt kusagilt elektrijaamast meieni. 20. sajandil me suutsime automatiseerida informatsiooni liikumise, ehk siis tekkisid telegrammid, telefonid, raadiod, telerid ja internet. Ma olen veendunud, et sellel sajandil me suudame automatiseerida mateeria liikumise," sõnas Korjus.

"Mateeria siis selles mõttes, et meil on näiteks automaatsed laod, Amazonil ja teistel sellistel kohtadel juba on, et robotid tõstavad midagi ühest kohast teise kui ma midagi tellin. Siis meil on varsti isejuhtivad autod, veoautod ja kõiksugu väiksemad asjad nagu pakirobotid, mida meie teeme. Meil on neid juba maailmas sadu ja need sõidavad ringi ja viivad pakke kohale. See võib tunduda natuke igavana, et see on postiljoni automatiseerimine, aga kui mõelda kui palju muutis elekter või informatsiooni liikumine meie ühiskonda, siis see muutus ei ole kindlasti väiksem. Võib-olla tõesti hakkab meil olema palju roboteid, aga ma ei usu, et me seda siis enam tähele paneme," ütles ta.

Korjus töötab ise ettevõttes Starship Technologies, kus tegeleb igapäevaselt pakirobotite arendamisega. Tema sõnul on kindlasti oluline tegeleda ka uute tehnoloogiate turvalisusriskidega.

"Mina ja meie ettevõte ka ametlikult väga pooldame regulatsioone, et seda [oma tööd – toim] mõistlikult teha. Me ei ole vastu näiteks privaatsusseadustele jne. Kõik, kes seal töötavad, on tavalised inimesed, kes tahavad ühiskonnale ja ligimestele head. Aga kui vaadata viimase 100 aasta ajalugu, siis iga tehnoloogia, mis meil on tekkinud, meie elu on läinud selle tulemusel paremaks."

Tehisintellekt meile niipea ohtu ei kujuta

Tehisintellektiga seostatakse sageli aga hoopis eksistentsiaalseid riske ja nendele teemadele on palju tähelepanu juhtinud ka Jaan Tallinn, kes on olnud ka Cambridge'i Ülikooli juurde loodud Eksistentsiaalsete Riskide Uuringute Keskuse rajaja.

Kristjan Korjus "Plekktrummi" stuudios. Autor: Kairit Leibold/ERR

"Kui me oskame järjest targemat tehisintellekti teha, siis üks mõtlemise definitsioone on ka see, et me suudame teha järjest paremini mõtlevaid asju, programme. Kui inimene suutis selle programmi teha, siis see oskab veel parema teha. Seda nimetatakse tehnoloogiliseks singulaarsuseks, sest siis me enam ei tea, mis juhtub. Siis on see nagu plahvatus, ühel hetkel on midagi, mis on meist miljon korda targem. See on ilmselgelt hirmutav ja selle uurimist on mõttekas toetada," rääkis Korjus.

Samas on igapäevatöö tema sõnul sellest kõigest väga kaugel.

"Kui küsida inimestelt, et kui palju nad usuvad tehisintellekti singulaarsusesse, siis tihti nende inimeste hinnang, kes sellega tegelevad, on palju kaugem kui nende teadlaste või inseneride oma, kes täpselt sellega ei tegele. See igapäevatöö on selline, et seal on väga palju käsitsi tegemist, tarkvaraprojekte ja vaid väike tükike õpitakse kusagilt andmetelt ja sinna läheb ka mitu aastat kümne inimese tööd ja vaeva, et see õppimine nende andmete pealt toimuks. See on ikkagi väga kaugel sellest tarkusest. Näiteks Starshipis meil ei ole küll selleks aega, meil on vaja see robot sõitma saada ja me ei taha, et ta teeks õnnetusi. Me ei jõua tema enesereflektsiooni peale mõelda. Kas ta hakkab ühel hetkel ise tegema robotit, sellest on asi ikka ülikaugel," selgitas ta.

Arutleti ka selle üle, kas tehisintellekti puhul on sügavam emotsionaalsus kunagi saavutatav. "Kõik need asjad on ikkagi üksiku kitsa probleemi lahendamine, tõsi on see, et 10 aastat tagasi me arvasime, et nende probleemidega läheb veel pool sajandit või need on ülikeerulised, näiteks autosõit, aga nüüd me enam nii ei arva. Me arvame, et see peaks olema lihtsalt tehtav, aga siiski ta on ülikitsas probleem. Mis meie põhiuudised on – tehisintellekt lahendas ära mingi strateegilise arvutimängu või lauamängu. Jällegi, need on ülispetsiifilised," ütles ta.

Korjus rääkis, et tõenäoliselt ei suudaks keegi maailmas vastata praegu küsimusele kui kaugel me oleme sellest, et tehisintellekt saavutaks sügava mõtlemise.

"Tegelikult me ei tea kui kaugel me oleme sellest päris tarkusest, mida meie tarkuseks peame, näiteks teadustöö ei lahenda tihti spetsiifilist probleemi, vaid loob uusi kontseptsioone, uusi raamistikke mõtlemiseks. Võimalik, et me oleme sellest väga kaugel, võimalik, et ei ole. Ja hing – see on veel suurem küsimus. Me ei mõista praegu, mida tähendab eneseteadvus või minapilt, see, et me kogeme seda ruumi enda ümber. Teadusmaailm ei mõista seda. Meil ei ole mehhanisme, et öelda, mis hetkel see tark robot on teadvusel või mitte. Meil on fundamentaalselt selleks midagi väga puudu. Ma loodan, et meie teadussaavutused raamistavad meie mõtteid täielikult ümber selles osas, mis see teadvus on."

Haridus võiks praktilise poole kõrval tegeleda rohkem ka emotsionaalse arenguga

Korjus on erialast haridust omandanud nii Eestis kui Inglismaal ja tõi välja erinevused siinsete ja mujal maailmas rakendatavate hariduslike lähenemiste vahel.

"Eestis mõeldakse hariduse all eelkõige tehnilisi oskusi, näiteks informaatikat ja matemaatikat õppides on need teoreemid, nende tõestused, programmeerimiskeeled ja muud sellised asjad. Me oleme selles väga head, täiesti maailmatasemel, võiks võrrelda Stanfordi ja Cambridge`iga. Aga mida on Inglismaa koolides rohkem ja miks hinnatakse maailmas praegu Inglismaa haridust ja mida tegelikult ka Eestis teatakse – see on üldlevinud tõde, mitte midagi uut – on need natuke pehmemad asjad," märkis Korjus.

"Näiteks on need meeskonnatöö, motiveerivad asjad, praktilisemad tööd, matemaatikas näiteks õppides rohkem näiteid teistelt erialadelt ja ka rohkem koostööd eraettevõtetega ja praktiliste probleemide lahendamisel. Ma mäletan, kuidas esimestel nädalatel matemaatikat õppides olid seal ainult meeskonnatööd, ainult praktiliste probleemide lahendamised ja see tundub kohe loogiline, et sa õpid suhtlema. Õpid kas siis ettevõtluse või teaduse jaoks reaalseid probleeme lahendama," rääkis ta.

"Mulle tundub, et Ameerika Ühendriikides, Ivy liiga koolides, Stanfordis või sellistes kohtades, on kõik see olemas, aga seal on üks lisa asi veel. Seal on selliseid lisaaineid, mille eest saad ka ainepunkte, mis on emotsionaalsed. Näiteks sellised ained, kus inimesed istuvad ringis ja räägivad oma kõige suuremast probleemist, asjast, mis neil hinge valutama paneb. Inimesed nutavad, õpivad ennast avama, suhtlema inimestega tähtsatel teemadel ja mis veelgi olulisem, nad õpivad teisi kuulama. Nad õpivad mõistma, mis on inimeste jaoks tähtis ja mis motiveerib ühte ettevõtet hästi tegutsema ja kuidas tekivad visioonid ja suured ideed. Just sellised üliemotsionaalsed ja sügavale vaatavad nüansid on seal juures. Sellised asjad on seal hariduses kirsid tordil,” arutles Korjus.