Läti kirjaniku romaan "Emapiim" avaneb lugeja ees nagu psühhoanalüüs kahe naise ema ja tütre loo kaudu. Koht okupeeritud Riia ja selle ümbrus. On veel kolmas naine, vanaema ja tema mees ehk ema kasuisa. Igaüks saab hääle – mälestused, sündmused ja unenäod avavad ideoloogilises kurjuses haiget saanud inimese haavad, tehes seda vaikselt, keele poeesiat ja ilu kasutades. Iga psühhoanalüüsi protsess peakski taastama inimese eheduse, aga see saab toimuda sümboolse armastuse sakramendi kaudu, läbi elu pühitsemise protsessi, mida analüütik kui loo vastuvõtja oma peegeldustega jagab.

Nora Ikstena romaan on just selline romaan, mis usaldab lugejate ette sündmused, mida ei saa enam olematuks teha, aga mis on meie kollektiivse alateadvuse mustris olemas. Traumauurijad teavad, et inimeselt inimesele tehtud vigastused siirduvad edasi kolmandatesse ja isegi neljandatesse põlvkondadesse. Ikstena romaan aitab neid põlvkondi eluga edasi, annab ühe poliitilise ajastu sisemisele geograafiale sõnad ja pildi, vabastab mõtlemiskontrolli all olnud vaikuse ning lohutab neid, kes on lohutusest ilma jäänud.

Traumauurijad teavad, et inimene kardab kõige rohkem teist inimest, et teine jätab ta heatahtlikkusest ja tähelepanust ilma, ei märka teda. Samas vajab ta kõige rohkem teist inimest, et ta oleks heakskiidetud, märgatud ja tähelepandud. Nora Ikstena romaan aitab meil nendest kohtadest, nendest ummikutest julgelt läbi minna. Nendest kohtadest, kus me oleme juba mõttes kurjusega leppinud, aga kus kurjus punub vaikselt oma patoloogiaid edasi.

Läti kirjaniku teos avab need tundmatud jõud ja need seismilised masendavad seisundid, millega inimestel tuli II maailmasõja ja okupatsioonide ajal silmitsi seista. Kus keel tegi vastavalt ideoloogiale läbi metamorfoosi, kus inimesed pidid olema valvsad, õnnelikud ja võidukad ja kus üksikinimese masendus kandus otseselt või metafoorselt emapiima kaudu järgmistesse põlvkondadesse, põhjustades alati nälga. Nälga armastuse järele, mis on seadnud lapsele tingimusi.

Romaan on autobiograafiline ja algabki tütre looga, kes on sündinud 1969. aasta 15. oktoobril: "Vahetevahel näen ma und, millest ärgates on mul süda paha. Olen surutud vastu ema rinda ja üritan seda imeda. Rind on suur ja piima täis, aga ma ei saa midagi kätte. Ema ma ei näe, ta ei aita mind, ja ma võitlen üksinda tema rinnaga. Ja järsku mul õnnestub ja suhu voolab mõru jälk vedelik, mis ajab mind öökima, kuni iiveldustundega ärkvele võpatan. Kui kummaline on niimoodi olla lahtirebitud. Milleski, mis on nii loomulik ja nii õilis, ilus ja sajandeid ülistatud. Ema toidab last. Ta nägu särab, silmad vaatavad Jumala antud imet, mis lamab tema kätel. Lapse silmad vaatavad teda abitult ja usaldavalt, /---/ side nende kahe vahel on igavene ja lõpmatu." (lk 8).

Tütar ütleb kohe alguses, et kakskümmend aastat, mis ta oma emaga veetis, ei julgenud ta küsida, miks ta väikese abitu imiku oma rinnalt ära kiskus. Ta ei saanud seda emalt küsida, sest elu tegi sellise pöörde, kus rollid vahetusid ja tütrest sai oma emale ema. Nii juhtub tihti traumaatilistes ühiskondades ja üksikinimese elus, kus lapse tingimusteta armastus kujuneb traumeeritud ema või ka isa jaoks päästerõngaks elus hakkama saamisel.

Tütre ema on sündinud 1944. aastal 22. oktoobril, kui Saksa okupatsiooniväed lahkuvad Riiast ja nõukogude lennukuid pommitavad, pihta saab ka sünnitusmaja. Seda hetkel, kui jutustuse ema on näinud just ilmavalgust. On kaks sündmust, mis saavad vastsündinud lapse elus määravaks. Esimene on sündimine vägivaldsesse olukorda, kus ema ja lapse ning kogu ühiskonna elu ja jätkuvus on noateral: "Pommiplahvatuse tõttu sünnitusmaja aknad on purunenud, on külm ja rõske, äsja sünnitanud naised mähivad end abitult oma veristesse voodilinadesse. /---/ on kuulda nutmist ja hala, läbi akende tuleb sisse põlemishaisu. Ema on varastanud mu vastsündinute ruumist, mässinud enda külge ja lüpsab mulle ninna piima. Minu ninanöpsudest tuleb välja mäda, piima ja vere segu. Ma öögin ja hingan ja öögin ja hingan." (lk 10).

Siis saabub vaikus ja rahu, aga ees on teine sündmus, mida laps ise mäletada ei saa, aga see kood siseneb beebisse ema piima ja eelmise põlvkonna jutustuse kaudu. Hobu veab vankrit mööda päiksepaistelist sügist teed Riiast Babītesse, kus asub metsamajand ja neil on ilus maja. Isa peatub mitu korda, et ema saaks vastsündinut toita.

"Iga hommik vaatab isa metsas üle oma kuusenoorendiku. Nii käib see jõuludeni, kui metskonda saabub veoautotäis sõjaväelasi, kes räuskavad keeles, mida mu isa ja ema ei mõista. Sõjaväelased hüppavad autost välja ja hakkavad kuusenoorendikku raiuma." (lk 10). Isa jookseb majast välja, olles oma naise koos väikese beebiga lukustanud tagatuppa, kus laps peidetakse kohvrisse. Isa püüab sõdureid minema ajada, et kuuski päästa, aga ta pekstakse veriseks ja visatakse veoautosse koos maharaiutud kuuskedega ja viiakse surmalaagrisse.

Tänapäeva holokausti ja sõjatraumadega tegelevad psühhiaatrid, psühholoogid ja arstid on avastanud, et selline vägivald põhjustab muudatusi traumeeritud inimeste geenides. Ema poolt sõjas või muudes vägivaldsetes situatsioonides kogetud hirm ja meeleheide põhjustab psühholoogilisi haigusi järgmistes põlvkondades ja isegi söömishäireid. Kuna kirjanik ei pane diagnoose, siis see jääb romaanis ütlemata, sellele panevad plaastri meie teadmised kaasaegsest psühhiaatriast.

Need kolm põlvkonda peavad liikuma nüüd pealesunnitud igapäevaste väljakutsete ja raskuste all elus edasi. Romaanis abiellub vanaema uuesti ja nad püüavad jagada isata jäänud tütrele armastust. Vanaema saab toetuda oma uuele mehele, nende soojus ja armastus on justkui metafoor vabadusele, milles kord elati. Iseseisvast Lätist räägitakse siiski ettevaatlikult kinniste uste taga. Tütre meeleheide ilmneb selles, et ta ei suuda hinnata oma vanemate pingutusi, neelab depressiivust vähendavaid ravimeid. Masendus ja depressioon ning surmaveetlus on teinud tütresse pesa juba sündides. Ta on küll väga hea õppija, temast saab lootustandev arst, aga ta pole võimeline looma lähisuhet ning jääb üheöösuhtest rasedaks, kuid ei ole võimeline oma last hoidma.

"Ma kadusin kodust, et oma last mitte toita. Mu piim oli mõru, täis teadmatust, hävingu piim. Ma kaitsesin oma last selle eest." (lk 41). Ta tundis, et on nii valesti sündinud, valedesse ajaloolistesse tingimustesse. Ta peab täitma KGB poolt esitatud ankeete, andma oma suguvõsa ja läände põgenenud onu kohta andmeid, ta peab valetama. Noor arst saab hakkama ja läheb Leningradi end arstiteadlasena täiendama, kõik on alguses erialaselt paljulubav, ta ei karda seda süsteemi, milles ta tegutseb.

Ta astub koguni oma venelannast noore naabrinaise abistamiseks väljapoole aktsepteeritavat praktikat ja aitab tal oma instituudis kunstlikult rasestuda. Aga ta kaotab enesevalitsuse, kui naise sõjast traumeeritud mees, Nõukogude Liidu kangelane, peksab oma raseda naise poolsurnuks ja lööb mehele haamriga näkku.

Selle stseeni kaudu avab kirjanik nõukogude ideaalse kommunistliku perekonna fassaadi, kus perevägivallast ei räägitud, veel vähem sõjatraumadest, sest inimlikkus oleks tähendanud hala ja nõrkust.

Naine vallandatakse ning ta naaseb tagasi Eestisse, aga ka siin on juba KGB organid ees ja andekas arst ta ei saa Riias tööd. Lätlasest peaarst on samuti süsteemi kontrolli all. "Te pole hävitanud mitte ainult oma karjääri, vaid ka minu oma. Ma kiitsin teid. Teie pärast kuulati mind üle. Arst, naistearst, ema lööb Suure isamaasõja veterani ja kangelast." (lk 57)

Hiljem saab ta väikeses külas arstina tööd, võtab oma tütre kaasa ja kolib sinna. Ta lapsest saab nüüd oma talle sümboolne ema, ainuke, kellele saab toetuda. Tütar imetleb oma väga intelligentset arstist ema, hoolitseb tema eest, aga on ise kistud välja turvalisest ümbrusest, armastavate vanavanemate hoole alt. Emast kujuneb hinnatud arst ja ta teeb oma tööd hommikust õhtuni. Kuni tema vastuvõtule tuleb inimene, kes ei tea, kas ta on naine või mees, ta on sündinud kahesoolisena ja seetõttu tagakiusatud. Ema aitab seda eksinud olevust ja neist saavad head sõbrad ja üksteise toetajad, sest nad on väljatõugatu identiteediga.

Aga siingi ei jäta kommunistlik süsteem ema ja last rahule. Laps, kes on hakanud käima kultuuriringis, imetleb väga oma erilist juhendajat, kes viib nad ühel päeval hüljatud kirikusse, erilisse imelisse maailma ja nad loevad luuletusi, mille lugemine on keelatud. Siis ühel päeval seisab ta koolidirektori ja KGB ees ja ta peab oma õpetaja vastu tunnistama ja ta tunnistab, sest teda ähvardatakse, samuti nagu on ähvardatud tema ema, lubatakse ta tulevik ära rikkuda, koolist välja visata ja head õpitulemused ei oleks mingi takistus. Kuri deemonlik jõud voolab kultuuriringist osa võtnud õpilaste vahel, nad ei räägi sellest, nende näod on tuimad ja ükskõiksed, need ei peegelda midagi – ei kurbust ega kaastunnet. See lugu tuletab meile meelde, kuidas nõukogude süsteemis läbi hirmu ja ähvarduste püüti rikkuda inimese sisemaastikku ja moraali ning toota ühiskonda pealekaebajaid.

Tütar läheb koju ja nutab ema najal välja oma reetmise ligimese vastu. "See viirastus, kes on minu peale laskunud, laskus nüüd ka mu tütre peale." (lk 182), mõtleb ema tütre pead silitades. "Ma tundsin, kuidas külmavärinad üle keha jooksevad. See tunne tuli justkui kaugelt, kuusenoorendikust, mida minu isa püüdis kaitsta, külmast kohvrist, kus minu ema mind peitis, /---/ma võitlesin kõigest jõust selle vastu, et mu käed ei väriseks ja ma saaks silitada oma nutvat last." (lk 182)

Romaan näitab neid psühhopoliitilisi tingimusi, kus üksikinimene oli ja pidi vaikima. Ta näitab, kuidas totalitaarne süsteem rikub rahvuslikku psüühikat, hävitab kogu riigi vaimset arengut, hävitades nende annet, kes robotlikult ei allunud.

Kirjanik Nora Ikstena toob need juba ununema hakkavad sündmused ja nendega kaasnevad tunded varemete alt välja. Isegi siis, kui täpselt samu asju inimestega ei juhtunud, näitab ta peeglit, mis selles poliitiliselt psühhopoliitilises maastikus aset leidis.

Ja kuna empaatia on labiilne tunne, ja mälu selekteerib rasked asjad pikkamööda välja, on meil põhjust ka täna küsida, kuidas sellised jubedad asjad võisid juhtuda, kelle kontrolli all need toimusid, kuidas see rikkus meie usaldust teise inimese vastu, elu vastu, oma ande ja loovuse vastu.

See raamat võiks olla vaktsiin võimu kuritarvitamise vastu, kui poliitika tuimestab lugupidamist kaasinimeste suhtes, karjatades inimesi täna näotu infosõja massihüsteeriasse.

Kaastunne polnud ajast siiski päriselt kadunud, vaid ainult peidus. Klassijuhataja kutsub lapse enda juurde ja palub, et ta käituks mõistlikult, sest ta ema ja ta perekond on poliitiliselt kahtlased, klassijuhataja ei saa last kaitsta, kui laps ei kaitse end ise. Ta palub, et see jutuajamine jääks nende vahele. Õpetaja kasutab kodanikujulgust, mis võib tema enda jaoks lõppeda vallandamisega. Poliitiline süsteem oli röövinud karistamiste, ähvarduste ja muu vägivaldse tegevuse kaudu inimese alateadvuse ja täitnud selle totalitaarsuse hirmuga.

Romaan näitab, et see hirm kehtestas end üksikinimese elus läbi külmaverelise meelekindluse ja halastamatu täpsuse, hajutades üksikinimese isiklikku terviklikust.

Ema katsetab mitu korda enesetappu ja ta pannakse nõukogude psühhiaatriahaiglasse, mis tähendab ka karjääri lõppu. See on karistus, kus raviarst kohtleb ema nagu saasta, kus nad uimastavad teda rohtudega, mis võiksid murda hobuse. "Seal sees on nii hirmus," ütleb ema tütrele. "Sellised haiglad, sellistele inimestele olid KGB kontrolli all." (lk 193)

Vabanemine sellest ängistavast olekust saabub, kui Läti hakkab taastama oma iseseisvust, millest on sosinal räägitud ja mille eest on kantud karistust. Nüüd tulid tänavale teised inimesed, relvastatud lilledega ja lauludega.

Nora Ikstena raamat viib meid tagasi aega, kust me olime pärit ja mis vibreerib järgmistes põlvkondades salapärasel viisil, mis paneb meid eitama seda, mida me näha ei soovi, kus mõistus üritab muuta seda, mille üle meil ei ole elus kontrolli.

See romaan kuulub sinna puslesse, kuhu Leelo Tungla/Moonika Siimetsa "Seltsimees laps", Viivi Luige "Seitsmes rahukevad", Ilmar Taska "Pobeda 1946" ja mitmed teised romaanid, 90ndasse jääv Tiia Kriisa "Tüdruk" ja "Võõras" ja Kätlin Kaldmaa dokumentaalsed jutustused, mis heidavad valgust elu tumedamale küljele ja panevad küsima – mida tähendab olla inimene? Seni, kui on selliseid kirjanikke, kes oma lugusid jagavad, andes meile tasuta esmaabi, mille abil mõista oma ängide ajalugu ja iseennast, seni on lootust. Kirjanik Nora Ikstene astub oma romaaniga meie pimedatesse sisemistesse tubadesse ja toob neisse valgust.