Arvustus. Aitäh muretsemast, Arctic Monkeyse fännidega on kõik korras ({{commentsTotal}})

Arctic Monkeys.
Arctic Monkeys. Autor/allikas: pressimaterjalid

Uus plaat

Arctic Monkeys

"Tranquility Base Hotel & Casino" (Domino)

8/10

Arctic Monkeyse uuest albumist "Tranquility Base Hotel & Casino" juba kirjutanud Tauno Vahter võttis oma arvustuses mitmel korral nõuks märkida, mida kõike bändi austajad uuest albumist ilmselt arvavad ja kuidas end pärast selle kuulamist tunnevad. Ma olen see Vahteri viidatud "tõsine Arctic Monkeyse fänn" ja ei arva ega tunne midagi sellist.

Vahter kirjutab, et Arctic Monkeyse uus plaat meeldib palju enamatele Arctic Monkeyse austajatele, kui nad ei tea, et selle plaadi autoriks on märgitud Arctic Monkeys. Noh, "Tranquility Base Hotel & Casinot" võiks teatud kriteeriumide järgi ehk tõesti pidada Arctic Monkeyse diskograafia värdlapseks, aga samas on bändide puhul nagunii pigem raske eluterveks pidada seda, kui iga järgmise albumi puhul järgitakse juba väljakujunenud raame, või – veel hullem – austajate ootusi, ning stuudiost väljutakse alati vähem või rohkem sama tulemusega. Uus plaat võiks just seepärast meeldida palju enamatele Arctic Monkeyse austajatele, et nad teavad, et selle plaadi autor on Arctic Monkeys ja see pole päris see, mida nad arvasid end pärast viimast, 2013. aastal ilmunud "AM-i" ootavat.

Täpselt nagu oli sümpaatne biitlite hüpe psühhedeeliasse albumiga "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band" 1967. aastal ja Bluri kõrvalekalle britpopi radadelt 1997. aasta albumiga "Blur", on samaväärselt tervitatav Arctic Monkeyse astumine nende endigi jaoks veel tundmatusse kohta. Isegi kui esiti veidi võõristust tekitav, ei jäta Arctic Monkeyse enda julge uitamine mööda hämaraid loomingulisi kõrvaltänavaid ikkagi kahtlust, et bänd teab, mida teha tahab ja julgeb ka tunnistada, et tegelikult otsib veel isegi. Kuigi kompamine kestab, annab see siiski piisavalt usaldust, et lasta end käe kõrvale võtta ja selle kõigega pirtsutamata kaasa minna.

Kui Arctic Monkeyse varasematel albumitel polnud kohta nooblitest stripiklubidest, kallist viskist ja kangetest sigaritest kantud õhustikul, siis "Tranquility Base Hotel & Casino" näikse olevat sellele mikromaailmale, kus mainitu kõik on igapäevane, täielikult andunud. See mõjub ehk isegi liigfilmilikult, kohati ilmselt on võltski, aga samas ei tundu mulle see enam tähtis, kas poos, mille bänd millalgi "Humbugi" (2009) ja "AM-i" vahel võttis, on siiras või mitte. Mu britist sõber Nathan on seda stilistilist kannapööret rohkem kui korra kirjeldanud märkusega, et Arctic Monkeysest on nüüd saanud need kutid, kellest nad oma esimestel albumitel laulsid. See ilmselt ongi tõsi, aga praeguseks ei tähenda see muusika jaoks tegelikult väga enam midagi. Vähemalt võiks mitte tähendada.

Vahter arvab, et tõsine Arctic Monkeyse fänn ilmselt laiutab seda produkti nähes käsi ja pigem laidab selle maha, sest tulemus on kõigest varasemast niivõrd erinev. Tegelikult üldse ei laiuta ja üldse ei laida, ning kui kuulata Alex Turneri kõrvalprojekti The Last Shadow Puppetsi esimest, 2008. aastal ilmunud albumit "The Age of the Understatement", siis suitsuse oleskiroki poole on Alex Turnerit küll alati tõmmanud. Ka mitmed palad Arctic Monkeyse varasemast loomingust flirtisid žanritega väljaspool kidrariffidest lookas tantsurokki, olgugi, et instrumentaalses plaanis oldi veel kaugel taolisest rikkusest nagu demonstreerib nüüd "Tranquility Base Hotel & Casino". Ses mõttes pole suunamuutuse juures midagi šokeerivat, kui oled ise bändi kõrval ja tegelikult koos sellega suureks kasvanud. Nihkumised praeguse suunas on olnud ilmselged ja jõudmine punkti, kus bändi muusikaga annab illustreerida stseeni hotelli fuajees juhusuhteid otsivate võõraste ristuvatest pilkudest, tundub ainult loogiline. Kitarri vähene prominentsus uuel albumil võiks ju põhimõtteliselt häirida, aga tegelikult ei oska sellest kõige muu juures üldse puudust tunda, sest helipilt on piisavalt rikkalik niigi. Pealegi, klaver kui albumi selgroog hoiab kõike üsna veenvalt üleval.

Eelnevast johtuvalt on lause "Kujutage ette Metsatölli austajate reaktsioone, kes avastavad, et uus plaat on unplugged-album Jaan Tättega või eesti disko Patuse Poolega" natuke liiga julge poeetiline liialdus, aga ennekõike häirivalt asjatundmatu analoogia. Mitte midagi sellist ei saa näha küll mitte ükski, kes mõistnud bändi muusikalise näoga põhjalikumalt tutvuda, sest vihjeid on tehtud juba päris pikalt. Vahter märgib veel kokkuvõtvalt, et äärmiselt raske on uskuda, et ka järgmine Arctic Monkeyse plaat selles vaos jätkab, lisades, et "aga ilmselt meeldib see nii mõnelegi, kes ei ole Arctic Monkeysest seni eriti pidanud." Nojah, lõpuks ikkagi tahaks veel kord õiendada selle kallal, miks on "Tranquility Base Hotel & Casino" arvustuses nii pagana oluline nii põhjalikult spekuleerida, kuidas võiksid end pärast uue albumi kuulamist tunda ühed või teised – Arctic Monkeyse lembesed ja need, kes on seda vähem või pole üldse mitte. Lõppeks ei ütle see plaadi enda kohta ju midagi, aga midagi võiks plaadi kohta öelda ometi.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: