Valle-Sten Maiste: "Vajame enam solidaarsust". Intervjuu Margus Otiga.

Maiste: Palun esmalt, et küsiksid endalt nagu Nietzsche, kuidas saadakse selleks, mis ollakse? Vastama ei pea tingimata nietzschelikult, küll aga oleks huvitav, kui kirjeldaksid enese kujunemist "Väekirjade" mõisteid ja kontseptsioone kasutades. Millised on olnud Su elu olulised impulsid, kust pärinevad Su erakordne vaimne võimekus, väljapeetud väärikas väljenduslaad, aga samas ka arenenud õiglustunne ja empaatiavõime erinevate, sh madalusse määratud ühiskonnakihtide murede suhtes?

Ott: Olen enda jaoks kirjeldanud kolme singulaarsust: kui ma 4-aastasena teadvustasin enda ajalikkust (kirjeldasin seda ühel kohtumiseli), kui teismelisena armusin klassiõesse ja kui 22-aastaselt öövahina töötades lugesin Heideggeri "Olemist ja aega". Igaüks avas ühe olemise mõõtme. Kui lähemalt vaadata, siis saab muidugi eritleda rohkemaid singulaarsusi. Need ongi lahknemised, eristumised, keerustumised, millest "Väes" juttu; seotud meele-märkuse ja armastusega.

Erakordne vaimne võimekus seisneb suures annuses rumaluses ja naiivsuses. Kui oleksin targem ja vähem naiivne, nägemani läbi oma puudusi, siis ma muidugi ei kirjutaks nii palju. Põhiline on siin huvi: kui on piisav huvi millegi vastu, siis sa pühendud sellele, "pingutad pingutamata". See on samuti seotud piiratusega: vaimustud millestki ja unustad kõik muu ära.

Leo Luks: "Ontoloogiline pühak"

Ilma suurema kärata on lõpule jõudnud eesti filosoofias enneolematu protsess: napi nelja aasta vältel on Margus Ott ilmutanud 6 köidet väekirju, mahult 2267 lk. Kvantitatiivselt on Ott selle vägitükiga minu teadmiste põhjal tõusnud kõigi aegade produktiivsemaks eesti keeles kirjutavaks filosoofiks. Tasub rõhutada, et tegemist ei ole pika aja vältel kirja pandud elutöö publitseerimisega, autor on varastes 40-ndates ning enamik tohutust tekstimassiivist on loodud küllaltki lühikese aja vältel … Seega on Oti loometeel toimunud viimasel kümnendil hämmastav plahvatus, mida ei saa seletada tõlketegevuse raugemisega (mainitud perioodi jäävad mitme suurteose, näiteks Deleuze'i "Erinevuse ja korduse" ning Spinoza "Eetika" tõlked).

Reet Varblane: "Ei ole pühendumist, ei ole midagi"

Peipsi ääres Sibula tee päris lõpus viis aastat tegutsenud Voronja galerii on kogunud üha enam populaarsust.

Juba kümmekond aastat ei ole Eesti kunstisuves olnud ühte suurt ja võimast, vaat et kogu kunstivälja päevaks või isegi paariks ühendavat sündmust. Nii nagu olid 1990ndate teisel poolel Saaremaa biennaalid või ka veel 2000ndate esimesel aastakümnel Rakvere "Kananahk" või selle jätkuüritusi Viinistul või Haapsalus. "Kunstisuvi", "In Graafka" ja mõned teisedki üldisemat huvi äratanud ettevõtmised küll elavad, aga needki on loksunud pigem oma publikuga nišiettevõtmisteks. Kuid hapukurgihooajast ei saa meie kunstisuves küll kuidagi rääkida. Nii palju suuri rahvusvahelise haardega projekte, kui sellel suvel, pole ammu olnud, enamik neist kuuluvad lausa järjepidevate ettevõtmiste – biennaalide, triennaalide – alla, nagu staažikas Tallinna graafkatriennaal või XIII Balti triennaal, mis on esmakordselt vaadata kolme Baltimaa pealinnas, või suurejooneline esimene Riia biennaal või ülimenukas Michel Sittowi väljapanek Kumus. Kui siia juurde mõelda veel EV100 raames toimuvad ettevõtmised, kuhu huvilisi lahkelt eribussiga kohale viiakse, või siis kunstigurmaanide-professionaalide ajju ja reisiplaanidesse kinnistunud suurprojektide peale nagu Manifesta Palermos või Berliini biennaal, siis peaks olema kunstihuviliste nälg küll kustutatud.

Hannes Korjus: "Kuidas läheb läti raamatul?"

Väga menukas on Läti raamatupoodides ajalooromaanide sari, kuid sealne lugeja näib siiski eelistavat ennekõike praktilise suunitlusega teoseid. Läti Vabariigi 100. aastapäeva eel on paras aeg heita pilk lõunanaabrite kirjanduselule. Viimasel ajal on enim kõneainet pakkunud küsimus, kas raamatut saab nimetada tooteks, lätlaste etteaste Londoni raamatumessil, viimase kümnendi kirjandust käsitleva ülevaateteose ilmumine ning XX sajandi ajaloost kõnelevate romaanide sari.

Johannes Lõhmus: "Kinoarmastaja kinoarmastajatele festivali korraldamas"

Ehsan Khoshbakht on 38aastane kinoarmastaja, filmitegija ja arhitekt. Ta on pärit pisikesest Kirde-Iraani külakesest, mille ainsas kinos näidati igal nädalal erinevat, enne 1979. aasta revolutsiooni tehtud rahvusvahelist filmi, kuna riigis kehtestatud tsensuur ei lubanud midagi uut näidata. Igal nädalal linastus kinos ainult üks vana film ja teist näidati kohalikus televisioonis. Ehsan vaatas need kõik ära ja sellest sündis tema tingimusteta armastus filmikunsti vastu. Nüüd on ta filmifestivali Il Cinema Ritrovato (Cinema Rediscovered ehk Uuesti avastatud kino) neljaliikmelise juhtkonna noorim liige, kunstiajakirja Underline peatoimetaja, tõlk ja džässikriitik. Ta usub jäägitult, et kino püsib igavesti.

Tuul Sepp: "Enesetapu evolutsiooniline taust"

Evolutsioon ei ole ette näinud enesetappu kui lahendust meie elu probleemidele. See on inimliigile küllaltki ainuomane probleem ja põhjusi tulebki otsida meie eripärast võrreldes teiste loomaliikidega. Elusorganismidel esinevad tunnused on välja arenenud evolutsiooni tulemusena eesmärgiga suurendada organismide ellujäämisvõimalusi või sigimisedukust. Sellest lähtuvalt on raske ette kujutada evolutsioonilist seletust ennasthävitavale käitumisele. Geenid, mis põhjustavad suitsiidset käitumist, peaks looduslik valik ammu olema välja sortinud. Ometi on enesetapud ning nendeni viiv sügav depressioon tänapäeva ühiskonnas tõsisem probleem kui kunagi varem. Maailmas hinnatakse enesetappude arvu aasta kohta umbes miljoni ringis. Millise seletuse pakub enesetappudele evolutsioonibioloogia?

Kärt Summatavet, "Meie visuaalne emakeel"

Mõnd mustrit või rahvarõivaid vaadates näeme värve ja märke, märkidest kokku pandud mustreid. Oleme kindlad, et teame täpselt, mida näeme: hindame ning mõtestame nähtut omaenda teadmiste, oskuste, emotsioonide ja väärtushinnangute valguses. Rahvariided, mustrid, geomeetriliste märkidega vaibad, puusse lõigatud või põletatud märgid õllekannudel ja veimevakkadel, puna-valge mustriga kirivööd, Kihnu naiste kootud kindapaarid muuseumis ja käsitöökaupluses äratavad meis tundeid – kes rõõmustab ja vaimustub, kes põlastab või jääb ükskõikseks. Mis siin uut on? Kinnas on kinnas, sokk on sokk ning vöökirjaga võib kenaks kaunistada trükiseid, kodulehti, T-särke ja poekotte. Vanad mustrid on juba ammu kokku kogutud, kõik vajalik ja väärtuslik mäluasutustesse talletatud – võta eeskuju, kopeeri ja kasuta. Umbes nii alustan oma loenguid maailma eri paigus.

Arvustamisel

Margus Ott, "Väekirjad" I – VI

festival "Klaveri embuses", Haapsalu vanamuusikafestival ning ooper-fresko "Frida ja Diego" Pärnu ooperipäevadel

näitused "Olemise äär" ja "Singulaator"

Andrei Ponomarjovi "Arhitekt-kunstnik Aleksandr Wladovsky: materjale loomingulise biograafia juurde"

XVI Veneetsia arhitektuuribiennaal ja XV "Baltoscandal"

Nora Ikstena romaan "Emapiim" ja Inga Gaile romaan "Klaas"