Äli-Ann Klooren: Kas juubel või pooljuubel? ({{commentsTotal}})

Haapsalu Vanamuusikafestival
Haapsalu Vanamuusikafestival Autor/allikas: Sabine Burger

Äli-Ann Klooren kirjutab sellenädalases Sirbis, et Haapsallu on 25 aastat toodud maailmanimesid. Kindlasti on nad innustanud meie omi vanamuusikaharrastajaid, kelle tase on omakorda aastatega ainult tõusnud.

XXV Haapsalu vanamuusikafestival 4. – 8. VII. Kunstiline juht Toomas Siitan.

Kas pidada 25 aastat juubeliks või pooljuubeliks, on otsustamise küsimus. 25 järjestikuse vanamuusikafestivali korraldamist ei saa aga pidada küll muuks kui suursaavutuseks. Just nii mitu korda on toimunud muusikateadlase ja dirigendi, professor Toomas Siitani korraldatud Haapsalu vanamuusikafestival, mille tähtsust meie muusikaelus on raske üle hinnata. Aastate jooksul on festival pakkunud lugematul hulgal suurepäraseid kontserdielamusi ning ettevõtmise kvaliteedist annab tunnistust ka see, et nii mõnigi kuulajatest võib väita, et ei ole puudunud üheltki festivalilt. Haapsallu on toodud maailma­nimesid, kes kindlasti on innustanud meie oma vanamuusikaharrastajaid, kelle tase on omakorda aastatega ainult tõusnud. Ettekandele on tulnud enamik vanamuusika tippteostest, selle kõrval on alati peetud tähtsaks repertuaari laiendamist kas vähemtuntud või lausa tundmatute teostega. Traditsiooniliste koosseisude kõrval on ikka ja jälle kuuldud üllatuslikke muusikute kooslusi.

Tänavuse festivali avakontserdi andis Belgia ansambel Vox Luminis, mille põhituumiku moodustavad Haagi muusikaakadeemias õppinud lauljad, nende hulgas ka Maria Valdmaa. Ansambel koosnes sel korral 11 lauljast, lisaks viola da gamba ja orelimängija. Iga teost esitati eri koosseisus ja asetuses. Vastupidiselt Krõlovi valmile, kus orkestri ümberpaigutamine ei varjanud mängijate puudusi, võisid Vox Luminise liikmed esineda ükskõik millises koosseisus ja paigutuses: muusikute üksteisemõistmine, musitseerimise tase ja kõlakvaliteet jäi muutumatuks ning oli lausa vapustav. Kava pealkiri oli "Bachi dünastia", suure üllatusena tuli kuulsa Johann Sebastiani loomingu kõrval ettekandele tavapäraste Bachide asemel hoopis tema vähetuntud vanaonu Johanni, vanaonupoegade Johann Mi­chaeli ja Johann Christiani ning ebamäärase sugulussidemega Johann Ludwigi teosed, mis osutusid erakordselt huvitavateks ja kauniteks. Suurima elamuse pakkus avaloona kõlanud Johann Bachi kahele koorile kirjutatud koraalimotett "Unser Leben ist ein Schatten", kus üks koor, mis kujutas surelikke, laulis kabelist, ning publiku ette asetatud koor oli lohutava Jeesuse rollis. Kahe koori dialoog oli väga mõjuv, teose algul kõlanud kahe soprani partii lausa ilmutuslik.

Festivalidel tekib esinejate vahel paratamatult võrdlusmoment. Vox Luminis hämmastas kõige muu kõrval erakordse teksti edasiandmisega, nii et hoolimata muusika polüfoonilisest koest olid sõnad ka ilma tekstiraamatuta enamasti jälgitavad. Selle taustal hakkas näiteks Vox Clamantise ja Tuuli Lindebergi esituses häirima, et kohati jäi arusaamatuks, mis keeles lauldakse. Ladina keel ei tekitanud probleeme, küll aga oli raskusi nii prantsuse kui ka inglise keelest arusaamisega. Veel üks suur pluss Vox Luminise kontserdil oli see, et lauldi sageli peast, mis võimaldas täiesti jäägitut pühendumist muusika tõlgendamisele ning oli visuaalselt huvitav jälgida. Vox Clamantise kontserdil, mis küll muusikaliselt oli väga kõrgetasemeline, tabasin end gregooriuse laulu kuulates mõttelt, et midagi on pildil valesti. Tegemist on muusikaga, mis aastasadu levis ainult suulise traditsiooni kaudu, ning seetõttu tundus äkki kummastav näha üksisilmi iPade vaatavaid lauljaid, ehkki see siiski ei vähendanud kõlalist elamust.

Vähetuntud, kuid väärtuslikku muusikat sai kuulda peaaegu igal kontserdil. John Dunstable'i muusikat ei esitata siin just tihti, seetõttu oli meeldiv, et tema teoseid oli oma kavasse võtnud Vox Clamantis, mis olid ühtlasi nende kontserdi üks kõrghetki. Tuuli Lindebergi ja viiest viola da gamba'st koosneva Jaye Consort Helsinki esituses sai kuulda üllatavalt modernse kõlaga William Byrdi laule. Lindbergi hääl ja stiil olid nagu loodud sellise muusika esitamiseks, eriti kenad olid tagasihoidlikud, aga esitusele palju juurde andnud nõtked kaunistused. Consort esitas veel John Jenkinsi ja William Lawesi gamba-muusikat, mis kahjuks ei pääsenud toomkiriku keerulise ning väikesele instrumentaalkoosseisule ebasõbraliku akustika tõttu mõjule. Aeglased osad kõlasid hästi, kuid kiiretes osades kippus aeg-ajalt kõik üheks massiks sulanduma.

Samasugust akustikaprobleemi võis märgata ka Floridante kontserdi alguses. Tundus, et mängijad vajasid aega sellega harjumiseks ning nii läkski kontsert argliku alguse järel vaid tõusujoones. Esile tõstmist väärivad solistid Lisa Kawasaki Bachi orkestrisüidis nr 2 h-moll ja Ele Raik vastavalt kontserdis oboe d'amore'le A-duur. Floridante kavas oli ka tänavuse kevadhooaja hitt, viies "Brandenburgi kontsert". Kuna ise olin kuulnud seda kevadel Tallinna Kammerorkestri esituses ja siiani kõlas veel kõrvus Reinut Tepi suurepärane klavessiinikadents, siis ootasin huviga Floridante esitust, kus klavessiini mängis Saale Fischer. Tegemist oli kahe täiesti erineva käsitlusega: kui Tepi mäng läks tõusvas joones, aina pinget kruvides, nii et kadentsi lõppedes oleksin tahtnud džässikontserdile kohaselt plaksutada, siis Fischeri lahendus oli liigendatum, tehniline tulevärk vaheldus mõtlikumate lõikudega ning üleminek orkestriosale ei tundunud nii efektne. Kumba interpretatsiooni eelistada, on puhas maitseküsimus – elamuslikud olid mõlemad. Floridante kontserdi kõige mõjuvamad esitused olid aga kaks Händeli soolomotetti Maria Valdmaa esituses. Händel ei ole neis teostes virtuoossusega just kitsi olnud ning lauljale on paras katsumus kõige sellega toime tulla. Maria Valdmaa esitus oli äärmiselt paindlik, suure tehnilise üleolekuga, kuid samas säilitas ta tundesoojuse. Eriti lummav oli moteti "Saeviat tellus" osa "O nox dulcis", mis oli oma lihtsuses imeilus.

Lõppkontserdiks oli sel korral valitud tippude tipp, Bachi "Matteuse passioon". Ootused kontserdile olid loomulikult kõrgele kruvitud, kuid elamus ületas igasugused ootused. Kõige suurem kiitus kuulub dirigendile Toomas Siitanile, kes oli osanud luua suure­pärase terviku, kus olid edasi antud kõik emotsioonid, mille Bach oli teosesse kirjutanud – sügavaimast kurbusest ängi ja vihani. Ettekande suurimaks plussiks saabki pidada erku tundeid, mis võisid väga lühikese hetkega muutuda helgest lüürikast jõulise dramatismini, hoides pidevalt üleval pinget ja muusikalist liikumist. Teos kanti ette nii, nagu see on Bachil kirjutatud – kahe orkestri ja kahe kooriga. Nii koorid kui ka orkestrid kõlasid suurepäraselt, kõik partiid olid filigraanselt välja töötatud. Eriti mõjuv oli osa "Sind Blitze, sind Donner in Wolken verschwunden", kus tänu orkestri bassipartiile kuuldus tõelist kõuekõminat. Passiooni aariates, kus võrdväärsete partneritena soleerivad laulja ja mõni instrument, järgnes üks õnnestumine teisele – Maria Valdmaa ja Soomest kaasatud lisajõud, Piia Maunula ning Per Bengtsson oboedel või Reet Sukk flöödil, Iris Oja ja Meelis Orgse viiulil, Valter Soosalu ja Tõnu Jõesaar viola da gamba'l. Üks ettekande kaunimaid hetki oli Alvar Tiisleri esitatud aaria "Mache dich, mein Herze, rein". Kogu õhtu täheks võib aga pidada evangelisti osa laulnud noort saksa tenorit Benjamin Glaubitzi, kes sattus Haapsalu festivalile tänu ühele lauljate meistrikursusele Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kus ta hämmastas kõiki kohalolnuid "Johannese passiooni" evangelistina. Nii loomulikku esitust ja puhast intonatsiooni, nagu oli Glaubitzil, tuleb harva ette – sinna juurde veel looduse poolt antud ilus, pehme tämber. Seda esitust võis tõesti pidada täiusliku lähedaseks. Uku Joller Jeesuse osas oli talle täiesti võrdväärne partner, võludes samuti nii oma kauni tämbri kui ka sügava rollitunnetusega. Glaubitzil oli siiski Jolleri (ja ka kõigi teiste vokalistide) ees väike edumaa – saksa keel kui emakeel, mis tõi kindlasti meie lauljate keelelised puudujäägid tavapärasest rohkem välja. Mõningaid probleeme tekitas ka sel kontserdil toomkiriku akustika: koori tagumises reas olnud lauljate soolod jäid tuhmiks ega kandunud hästi kuulajateni.

Jääb vaid loota, et korraldatakse ka järgmised 25 Haapsalu vanamuusikafestivali, et siis juba täisjuubelit pidada. Kava võib ju sel puhul koosneda natuke lühematest ja aeglasematest lugudest.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: