Reet Varblane: Üks festival – Ei ole pühendumist, ei ole midagi ({{commentsTotal}})

Kaisu Koivisto Teraslinnud Voronja galeriis.
Kaisu Koivisto Teraslinnud Voronja galeriis.

Reet Varblane kirjutab selle nädala Sirbis, et Peipsi ääres Sibula tee päris lõpus viis aastat tegutsenud Voronja galerii on kogunud üha enam populaarsust.

Juba kümmekond aastat ei ole Eesti kunstisuves olnud ühte suurt ja võimast, vaat et kogu kunstivälja päevaks või isegi paariks ühendavat sündmust. Nii nagu olid 1990ndate teisel poolel Saaremaa biennaalid või ka veel 2000ndate esimesel aastakümnel Rakvere "Kananahk" või selle jätkuüritusi Viinistul või Haap­salus. "Kunstisuvi", "In Graafika" ja mõned teisedki üldisemat huvi äratanud ettevõtmised küll elavad, aga needki on loksunud pigem oma publikuga nišiette­võtmisteks. Kuid hapukurgihooajast ei saa meie kunstisuves küll kuidagi rääkida. Nii palju suuri rahvusvahelise haardega projekte, kui sellel suvel, pole ammu olnud, enamik neist kuuluvad lausa järjepidevate ettevõtmiste – bien­naalide, triennaalide – alla, nagu staažikas Tallinna graafikatriennaal või XIII Balti triennaal, mis on esmakordselt vaadata kolme Baltimaa pealinnas, või suurejooneline esimene Riia biennaal või ülimenukas Michel Sittowi väljapanek Kumus. Kui siia juurde mõelda veel "EV100" raames toimuvad ettevõtmised, kuhu huvilisi lahkelt eribussiga kohale viiakse, või siis kunstigurmaanide-professionaalide ajju ja reisiplaanidesse kinnistunud suurprojektide peale nagu "Manifesta" Palermos või Berliini biennaal, siis peaks olema kunstihuviliste nälg küll kustutatud.

Kogu selle raskekahurväe virvarri sees tegutseb Peipsi ääres päris Sibulatee lõpus Varnja külas juba viiendat suve Voronja galerii. Tegelikult on see endine paadikuur galeristide Raul Oreškini ja Kaili Kase kõigile soovijatele avatud suvekodu. Voronja galerii mitte ainult ei tegutse, vaid on aasta-aastalt muutunud üha populaarsemaks. See tähendab ka külastajate arvu kasvu, kuid mitte ainult seda. On selge, et üks väikepaik, ükskõik millise kiiksuga see ka pole, ei suuda võistelda laiale publikule mõeldud suur­üritustega, nagu enamik suveteatri etendusi kipub olema, ka mitte kõrgetasemeliste elitaarsete suurettevõtmistega, nagu on Saaremaa ooperipäevad või Nargenfestival. Ega nad ei võistlegi, sest galeriisse pääsemiseks pole vaja piletit osta ja nii on külastajate arvul pigem sümboolne tähendus. Galeriid saab toetada, ostes Voronja sibula- või šokolaadimoosi Tartu Muhu Pagari ärist või suvel galeriist või midagi annetuskarpi lisades. Ilmselt ka kohvi-, vahvli- ja tomatisupimüük toob midagi sisse, aga nende valmistamine ja külalistele serveerimine eeldab tõsist tahet ja energiat.

Kohaspetsiifilisus. Voronja galerii näitusi pole mõtet võrrelda ka Tallinna suurte väljapanekutega, nagu on praegu Tallinna Kunstihoones avatud Balti biennaali Vincent Honoré kuraatoriprojekt "Unusta tont" või Katerina Gregose "Riik ei ole kunstiteos", ega ka enamiku Kumu suurnäitustega. Siin on igal suvel uus kuraator pannud kokku oma projekti: esimene oli Kiwa "Ajutine valitsus. Nelikend aastat punki", teine Mari Kartau "Come back", kolmas Sandra Jõgeva "Usu küsimus", neljas Pjotr Belõi "Avatud piirid" ja nüüd Otso Kantokorpi "Seitse õde". Ühelgi neist pole väljas olnud rahvusvaheliste staartegijate või isegi meie oma nüüdiskunsti tähtede teoseid. Või kui täpsem olla, siis see ei ole olnud ei galeristide ega ka kuraatorite eesmärk. Pigem on püütud puudutada (kõnetada) midagi, mis on kesksest tähelepanust kõrvale jäänud. Või kui seda on ka nii-öelda kesksel väljal puudutatud, siis teha uuesti, aga kohaspetsiifiliselt. Kohaspetsiifilisus ei tähenda Voronjas pelgalt Peipsi järve ja selle ümbruse, isegi mitte elukeskkonna eripära tunnetamist, sellele toetumist, vaid selle aura, isegi omamoodi kõrvalekalde, deviatsiooni peegeldamist esitatud kunstiteostes. Või vähemalt nii olen seda endale püüdnud selgitada. See on aga avanud tee laiematele teemadele, pannud arutlema ka selle üle, mis meie sootsiumis just praegu on kõige tähtsam, valusam.

Voronja galerii edu üks põhjus on olnud tõesti hea kuraatorite valik. Kiwa ei ole mitte ainult suurepärane multitalent, vaid igati kõrgvormis tegija, kes oskab igasuguse meediumiga ringi käia. Ta ei kaardistanud Eesti punki, ei kirjutanud selle ajalugu, vaid esitas oma subjektiivse nägemuse ("Meil kõigil on oma Elvis"). Mari Kartau on 1990ndate keskpaigast peale, kui ta Eesti nüüdiskunsti areenile astus, õigel ajal õigeid asju esile toonud ja lausa esile kutsunud. Ta on teinud seda isepäiselt, tihtipeale keskjoonest kõrvale astudes, nii-öelda valitsevate hoiakute peale sülitades. Sandra Jõgeva on üks neist kunstivälja tegijaist, kes on küll alati nähtav, kuid siiski keskteest kõrvale jäänud (või ka ise astunud). Galeristid ei peljanud tema skandalisti­mainet, seda ka nii delikaatse teema puhul nagu on seda usuküsimus. Raul Oreškin: "See oli küll õhkõrn jää, millel Sandra kõndis, aga vanausulisi ta ei puudu­tanud."

Kohavaim. Kuraatoritele on antud vabad käed, ainus, millega peavad nad arvestama, on vanausulised. See on galeristide kindel nõue. Sandra Jõgeva, kes ei ole maailma kõige delikaatsem inimene ja kes läheb tavaliselt oma kiiksudega lõpuni välja, ei otsinud Voronjas sensatsiooni, kohavaim ei lasknud seda teha. Raul Oreškin: "Kui Sandral oligi sensatsioonijanu, siis siin võttis see sootuks teise vormi. Ka teravad teosed nagu "Taevane kuningriik" omandasid tervikus sootuks teistsuguse tähenduse." Tagantjärele kujunes Jõgeva projektist üks võimsamaid suvesid, kinnitab teine galerist Kaili Kask: "Tol suvel tuli pagulas­temaatika tugevalt üles. Meie näitusel sai aga selgeks, et ühises ruumis saavad erinevad inimesed koos toimetada. Meil kõigil on oma arvamus, uskumus, aga peame üksteisega hakkama saama." Pjotr Belõi ei toonud Peipsi äärde mitte ainult Peterburi kunstnikud, vaid looduse vohamise, kasvamise ja kahanemise teema, inimese ja looduse kooseksisteerimise. Kaili Kask: "Kui usuteemaga tuli uskumise küsimus, kes millesse usub, ka eneseusu küsimus, siis eelmisel aastal, kui loodus vohas ja möllas, vihm tuli ja materdas ning meie olime selle sees nii väikesed, siis tunti huvi kasvamise ja kahanemise, elu ja surma teemade vastu."

Iga teema on pannud mitte ainult galeriid, selle hoone ja krundi muutumist, järk-järgulist avanemist, vaid kogu Varnja küla ning ilmselt ka ümbruskonna külasid nagu Kolkjat või Nina teistmoodi nägema. Ka tänavune seitsme soome naiskunstniku, seitsme õe väljapanek ei ole Voronjasse toonud ainult soome nüüdiskunsti killukest, vaid õeskonna, kokkukuulumise tunde. Eelkõige aga viisi, kuidas Kaisu Koivisto, Emma Helle, Tuuli Saarekas, Sanni Seppo, Minnamari Toukola, Milja Viita ja Pauliina Turakka Purhonen saavad hakkama keskkonnatundlikkusega, kui see asendada jätkuva tehnoloogilise innovatiivsusega, mida kunstimaailm tänapäeval dikteerib. Kas on võimalik tänasel päeval luua kohaspetsiifilist kunsti igapäevaste lihtsate väikeste asjade ja nähtuste abil? Kas see on huvitav, isiklikult puudutav ja südantliigutav kunst? Need küsimused olid kuraator Otso Kantokorpile näituse koostamise lähtepunkt ja ta oli veendunud, et just need seitse tugevat soome naiskunstnikku räägivad oma loomingu kaudu vaimustavat ja liigutavat lugu ning et Voronja galerii on täpselt õige koht nende lugude eksponeerimiseks.

Armastus, armastus. Näituse avamise ajal Otso Kantokorpit enam ei olnud. Aga see oli tema veendumus, kuidas rääkida kunsti, soome nüüdiskunsti, õeskonna abil nii päevakajalistest kui ka eksistentsiaalsetest küsimustest. See ei olnud suure kuraatori üks järjekordne projekt ühes ääremaa paigas. Olen veendunud, et Otso Kantokorpi ei teinud kunagi midagi ei juhuslikus paigas ega ka juhuslikul teemal. Kui ta esimest korda külastas Voronja galeriid, küsis ta galeristide käest, kas nad on seal ka õnnelikud. Saanud jaatava vastuse, ta mitte ainult ei kirjutanud oma blogis tulihingelise poolehoidva loo, vaid tahtis siia ka oma panuse anda.

Voronja galerii võlu ei piirdu aga ainult selle paigaga, oma roll on sinna jõudmise teekonnal, omamoodi maagilisel Peipsi-äärsel retkel, olgu siis bussi või auto või jalgrattaga. Võibolla ka paadiga. Biitlite 1967. aasta plaadi "Magical Mystery Tour" üks populaarsemaid laule on "All We Need Is Love". Voronjas armastust jätkub, sest seal on õnnelikud, oma tegemistest rõõmu tundvad inimesed. Maja on nad valinud aura järgi, mis seal on, ja siis lasknud paljuski kõigel ise kulgeda. Ly Lestberg iseloomustab Raul Oreškinit inimesena, kes tajub asjade ja inimeste sidet ning kui asjad enam ise ei kulge, siis aitab oma märkamatul moel kaasa: "See on väga peen kunst, ma olengi siin praegu seda õppimas." Nii väitis Lestberg 2014. aastal, olen veendunud, et ta pole oma arvamust muutnud.

Raul Oreškin ja Kaili Kask annavad aru, et nad tegutsevad konservatiivses keskkonnas, kuid nad teavad, et ühegi näituse puhul ei tohi hinnaalandust teha ega ühessegi külastajasse ükskõiksemalt suhtuda. Neil pole siiani isegi vaja olnud oma publikult küsida, kas ja mis neile meeldib, inimesed tulevad ise oma kogemust jagama, sest näituse­külastus, kunsti vaatamine, kunstiteosega suhtlemine muutub Voronjas hästi eluliseks. Ma pole kindel, kumb seda ütles, kas Raul või Kaili, sest üsna sageli üks alustab ja teine lõpetab lause (seetõttu vabandan, kui olen eespool eksinud).

Kahjuks nad teavad ka, et avaliku sektori raha peale ei tasu loota, see mudel pole elujõuline. Nad ei ole kibestunud, sest ikka on nad tundnud küünar­nukitunnet, kas siis, kui on "Hooandja" kaudu toetust palunud või kui "Seitsme õe" projekt kuraatori ootamatu surma tõttu tundus käest pudenevat. Raul Oreškin on veendunud, et suudavad ka Eestis töötada välja vettpidava rahastamis­mudeli, nii nagu ta on veendunud, et Eestis leidub kunstiostjaid. Kunstnik ja tema teose potentsiaalne ostja tuleb vaid kokku viia. Nende talvised korterinäitused on olnud ennast ära tasunud risk.

Kui ma juuli esimese pühapäeva lõuna paiku Voronja galeriid külastasin, oli seal oma kümmekond inimest: perekonnad laste ja vanaemadega, noored emad väikelastega, räägiti eesti ja vene, sekka soome keeleski. Galerii ja galeristid on omaks võetud. Mis siis, et nemad on veel sootuks nooremast põlvkonnast kui oli Nikolai Kormašov, kes oli seal omainimene.

Kui ma aga pärast Voronjat Juhan Liivi muuseumisse jõudsin, oli sealt nagu neutronpomm üle käinud: kõik oli korras, aga ei inimese hingegi. Kui piletimüügilaua tagant lahke näoga tütarlapse leidsin ja Jaanus Samma projekti järele küsisin, siis osutas ta napisõnaliselt aida suunas. Samma projekt on aga hea.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: