Indrek Grigor: Trio ja Tuul ({{commentsTotal}})

"Olemise äär" Autor/allikas: Tartu kunstimaja

Indrek Grigor kirjutab sellenädalases Sirbis, et kuraatoritöö üks õilsamaid eesmärke on vabakunsti hüljata võivate andekate autorite pildilhoidmine.

Joanna Hoffmanni kureeritud Indrek Aaviku, Edgar Juhkovi ja Kaspar Tamsalu näitus "Olemise äär" Tartu Kunstimaja suures saalis ning Alar Tuule näitus monumentaalgaleriis kuni 29. VII.

Kunstiajalooline üldistus, kuigi meelevaldne ja paratamatult sõnastaja autoriteetsust toitev, on end tõestanud kui suurepärane loo jutustamise tööriist, millest ma ei näe põhjust loobuda. Kuigi alati, kui kriitikuna selle võtte juurde naasen, tunnen end kui üks lugematutest Hollywoodi stsenaristidest, kes meeleheitliku tootlikkusega järjekordset romantilist komöödiat vorbib.

Tähelepanu, vähemalt seni, kuni see on positiivne, on meeltmööda ka kunstnikele. Endel Kõks meenutas veel kakskümmend aastat hiljem Hanno Kompuse talle, Elmar Kitsele ja Leppo Mikkole omistatud Tartu kolmiku nimetust hea sõnaga: "Meie ei pidanud endeid kuidagi viisi mingiks eri grupiks … Näituse avamispäeval olimegi korraga Tartu kolmik. Ja siis tundsime ka me ise, et me seda olime." (Tulimuld 1962, nr 2.)

Tartu Kunstimaja suures saalis on väljas Joanna Hoffmanni kureeritud näitus "Olemise äär", kuhu ta on koondanud kolme maalikunstniku, Indrek Aaviku, Edgar Juhkovi ja Kaspar Tamsalu tööd. Kuraatori eesmärk ei ole sealjuures kindlasti olnud võrdlus sõjaeelse Tartu kolmikuga – see on minu mõnevõrra meelevaldne paralleel.

Kuigi näitus Tartu Kunstimajas on kuraatoriprojekt, kuna Hoffmann on valinud autorite komplekti, haakusid autorid kuraatori kollektiivsuse müüdiga sellisel määral, et saalis puuduvad etiketid ja töödel signatuur. Seinateksti kirjelduse alusel on küll võrdlemisi hõlpus tuvastada, millise motiiviga üks või teine autor töötab, ent näituse kujundusega on rõhutatud autorite läbipõimitust. Kõik kolm on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia, kuid Juhkov ja Aavik õppisid enne EKAt Tartu ülikooli maaliosakonna bakalaureuseõppes, Tamsalu Repini-nimelises Peterburi riiklikus maali-, skulptuuri- ja arhitektuuriinstituudis. Klassikalise akadeemilise kunstihariduse ja EKA tehnilistest oskustest pigem kaugeneva õppe kokteil on kuraatori sõnul "võimaldanud kõigil kolmel kunstnikul välja töötada isikupärase professionaalse käekirja". Ja kuigi pressitekstis seda ei rõhutata – see tundub olevat katse žanri kõige läilamast võttest hoiduda –, lähendab kunstnikke ka seotus Tartuga. Juhkov ja Aavik on õppinud Tartu ülikoolis, Tamsalust saab aga 1. augustist taas Kõrgema Kunstikooli Pallas nime kandva Tartu Kõrgema Kunstikooli maaliosakonna juhataja. Ta jätkab sellega, nagu ütles näituse avamisel Tartu Kunstimaja kuraator Peeter Talvistu, Konrad Mäe ja Addo Vabbe traditsiooni. Ilmselt ei puudunud Talvistu märkusest iroonianoot, mis käis aga tõenäoliselt ennekõike kooli ümbernimetamise, mitte Tamsalu kohta.

Tartu Kunstimajal on kolm galeriid, mistõttu, nagu on ka korduvalt täheldatud (vt näiteks Elnara Taidre artiklit vastses Kunst.ee-s), saab seal korraldada üheaegselt väga erineva profiiliga näitusi. Aga ei ole juhus, et monumentaalgaleriis on suure saali kolmiknäitusega ühel ajal avatud põlvkonnakaaslasest maalikunstniku Alar Tuule isikunäitus "Arvutatud vastus". Puhtmaalilises ja sisulises tähenduses ei ole kahel näitusel küll suurt midagi ühist, kuigi ka Tuul on õppinud ülikooli maaliosakonnas ning tõenäoliselt saab temast maaliosakonna viimane lõpetaja. See au on juba üsna mitmele autorile omistatud – viimati mõne kuu eest Mirjam Hinnile –, kuid seekord osutub see kardetavasti ka tõeks.

Milline siis ikkagi näeb välja Tartu maalikunst?

Kompus tuli välja Tartu kolmiku määratlusega, eesti kunsti XXI sajandi lukku jääb aegade lõpuni kurioosumina põlvkond skulptoreid, keda iseloomustatakse autorite surmani kui noori, pallaslikkusest on kujunenud moetööstuse traditsiooniga sarnanev kaubamärk, mis küll justkui muutub, ent jääb siiski samaks (võrdle Coco Chaneliga). Selles kontekstis on üks asi, mida ma (paraja annuse irooniaga) "Olemise ääre" näituse kuraatorile ette heita tahan. See on kunstnike ühendava nimetaja sõnastamata jätmine. Saan aru kehtestava ambitsioonikuse ohtlikkusest ja kindlasti ei jätaks ma kriitikuna selle kallal ilkumata, väites näiteks esimese asjana, et ka Alo Valge peaks sama nimetaja alla kuuluma. Praeguse mittemidagiütleva poeetilise kujundi asemel oleks Hoffmann võinud ühisnimetaja näitusepealkirja peita, siis ei oleks pruukinud seda seinatekstis afišeerida. Indrek Aaviku autovrakke nähes – või üldse niipea, kui näen maalil autosid – tuleb mul esimese asjana meelde Liisa Kaljula kureeritud näitus "Tartu poissmaal" Evald Okase majamuuseumis 2008. aastal. Kuigi kõik Hoffmanni valitud kunstnikud on samuti meessoost ja kannaksid ilmselt möönduste korral välja ka sisulise paigutuse Kaljula kategooriasse, siis edevuse pärast nimetan neid selle artikli raames edaspidi Hoffmanni trioks.

Tartu ülikooli maaliosakonna õpilasena võiks ka Alar Tuul olla Hoffmanni trio tüvest kasvav oks, aga tundub, et aednik on mitu sorti õunapuud ühe tüve külge pookinud. Tuul, kes küll esineb monumentaalgaleriis üksinda, kuulub minu silmis teise kunstnike gruppi, mis on samuti hõlpsalt triona määratletav: Liisi Örd, Martin Urb ja Alar Tuul. Selles koosluses on nad astunud üles kohvikunäitusega "Olelus" rahvusraamatukogus 2016. aastal. Sellest autorite jadast ei saa jätta välja ka Edgar Tedersaart, kes on vaieldamatult samast kambast. Kvarteti autorite paralleeli aktualiseerib fakt, et neil kõigil on olnud näitus monumentaalgaleriis: Tedresaare "Teekond vabadusse" 2016. aasta mais, Ördi ja Urbi ühisnäitus "Fragment 5.10" 2017. aasta veebruaris-märtsis ja nüüd siis Tuulel.

Kui veel otsida võimalikke Tartu maalikunstnike kollektiive, siis on silmatorkavas harmoonias koos üles astunud Maarja Nõmmik ja Elo-Mai Mikelsaar näitusega "Elu per se" 2017. aasta veebruaris. Nendega saaks ilmselt liita Siiri Jürise, kellel seisab ees Tartu Kunstimaja väikeses saalis ühisnäitus Anastasia Lemberg-Lvovaga selle aasta septembris. Tamsalul ja Nurgal oli 2015. aastal ühisnäitus "Vaated" kunstisalongis Allee, nii et lõpuks jookseb kõik ilusasti kokku. Kuid enne veel võiks neljanda grupina ühele näitusele koondada juba mõnevõrra tuntud Hanna Hõbemäe ja kevadel TÜ maaliosakonnas magistrikraadi kaitsnud Mirjam Hinni. Kunstnike initsiatiivil astusid paari aasta eest koos üles ka Eda Lõhmus, Jane Remm, Hando Tamm ja Kristiina Tamm näitusega "Puud" Tartu Kunstimaja suures saalis 2016. aasta augustis. Siit saaks veel mõnda aega jätkata. Ammendamatu tööpõld kriitikuile / kunstiteadlastele, kes tahavad katsetada õnne tagada püsiva nimetaja sõnastamisega endale surematus. Ent on ka rõõm ja kergendus, et mida tahes me tüdimusega hääles, öeldes "maalikunst, Tartu maalikunst", ka silmas ei pea, ei killustu see lähemalt vaadates mitte üksikautorite parveks, vaid on võrdlemisi keeruline paljude tsentrumitega kunstiliste paralleelide kooslus.

Väljapanekud

Neli kunstnikku, kes Tartu Kunstimaja kahele kõnealusele näitusele on koondatud, ei üllata väga millegi muu kui stabiilse jätkusuutlikkusega. Tuule loomingut olen kõige rohkem jälginud ning tema laadimuutus on kõige silmatorkavam. Varakevadel Barlova baaris eksponeeritud menukaks osutunud väikseformaadiliste geomeetriliste joonistuste/maalide sari "Uued jooned", mis on leidnud kasutamist ;paranoia kirjastatud Taavet Kase raamatus "Surma­maks", jättis mind esmakohtumisel nõutuks, kuigi raamatu illustratsioonidena toimib see hästi. Nii oli mu üllatus suur, kui monumentaalgaleriis ei võtnud mind vastu mitte sari väikseid geomeetrilisi eskiise, vaid Tuulele iseloomulikud suuremõõtmelised maalid, mille laad on aga teinud läbi uuendus­kuuri. Näituse avamise eel antud inter­vjuus (kättesaadav YouTube'i vahendusel) rõhutab Tuul, kui oluline on geomeetria, mis on ta senist vabakäe laadi märgatavalt korrastanud. Talvel tehtud eskiisid olla olnud oluline lähtepunkt. Tuul on toonud geomeetrilistesse töödesse ruumilisuse. Tema senised basquiat'likud sündmuste rägastikud on olnud suisa rõhutatult tasapinnalised. Uued maalid meenutavad aga ennekõike nõukogude 1960ndate teadusliku ulme illustratsioone, kus sirkel ja vabakäe joonistus elavad sõbralikult koos. Tartu Kunstimajal, ent loodetavasti ka vaatajail, on Tuule näituse üle hea meel, sest enamat kui üllatus on raske oodata.

Hoffmanni trio puhul tundsin esmalt end süüdlaslikult, et ei ole autorite loomingulist käekäiku jälginud, kuni eneselegi üllatuseks tabasin, et ei Juhkovil ega Aavikul ole isikunäitust olnudki. Aaviku maal "Ajaga võidu" (2017) pälvis eelmisel aastal Tartu kunsti aastanäitusel küll vaatajate tähelepanu, ent enamasti võib nende töid kohata noore kunsti oksjonil. See ei anna just pädevat pilti, sest nad on sinna saatnud oma vanemaid töid. Selgub, et minu mälupilt trio kunstnike osalemisest Tartu Kunstimajas EKA üliõpilaste näitusel "Loading 100%" (2015) ei ole sugugi nii asjakohatu, kui esmalt oletasin. Tamsalu on kolmest ainus, kellel on olnud ka isikunäitus, nimelt "Sünkroonist väljas" 2016. aastal Draakoni galeriis. Tartu Kunstimaja väljapanek aga tõestab, et tegemist on võimekate maalikunstnikega, kellel ei ole kunstiväljal aktiivselt kaasalöömisest hoidumiseks ühtki nähtavat põhjust peale selle, et palgatöö on märksa mõistlikum tegevus.

Vabakunsti sootuks hüljata võivate andekate autorite pildilhoidmine on minu arvates üks õilsamaid kuraatoritöö eesmärke.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: