Sophie on üks neid range kuvandiga artiste, kelle puhul ei saa lõpuni aru, kas ta lihtsalt pole veel korralikult välja kujunenud või tal ongi väga keeruline isiksus. Esimest korda hakati temast rääkima umbes viis aastat tagasi mänguliste elektrooniliste üksiklugudega "Lemonade" ja "Bipp", mis jõudsid erinevatesse "aasta üllataja" edetabelitesse. Segunesid veidrad elektroonilised rütmid ja nukuhääl.

Vahepealsete aastate jooksul arvati, et Sophie (või SOPHIE versaalis, nagu ta ise soovib kasutada) on tegelikult meesprodutsent, kes kasutab erinevaid naishääli. Lisandusid koostööprojektid juba tuntumate tegijatega nagu Charlie XCX, Let´s Eat Grandma ja bensuka plaadiriiuli tasemel tegijatest juba ka Madonna ja Lady GaGa. Selgus, et Sophie ehk Sophie Xeon on tegelikult Samuel Long, kes on sündinud 1986 Glasgow´s. Ta katsetas vahepeal esinedes ka Sia kombel enda täielikku või osalist varjamist, kuid on nüüd igas mõttes rohkem väljas kui varem.

Kui unustada, et tegu on järjekordse transgender-muusikuga, läheb asi sisuliselt huvitavamaks. "Oil Of Every Pearl´s Un-Insides" on mitmes mõttes segane plaat. Teise albumi (lugedes 2015 ilmunud singlikogumikku "Product" siiski esimeseks albumiks) esimene lugu "It´s Okay To Cry" on intelligentne tantsuline pop-ballaad, mis laenab midagi 90ndatest, aga sel ei ole midagi pistmist kogu ülejäänud plaadiga. Kogu muu album on märksa eksperimentaalsem elektrooniline muusika, millel sageli natuke tumedam alatoon. Näiteks "Ponyboy" kõlab nagu BDSM-hümn ja üheksa minutit pikk "Whole New World/ Pretend World" passiks hästi õuduka või ulmefilmi heliribale. Nahk, lateks, Berghain ja Tom of Finland – kõike sellist on SOPHIE puhul rohkelt.

SOPHIE olevat ka Lady Gaga järgmise plaadi produtsent. Mis teeb ta eriliseks? Kui albumi esimene lugu välja arvata, ei ole see kindlasti lihtne raadiopop. Glasgow´st Los Angelesi ja sealt Londonisse kolinud SOPHIE esinemispaigad on klubid, sageli ka erinevad gay-klubid, kuid ta on midagi enamat marginaalsest nišikaubast.

SOPHIE suudab kokku keevitada ebaharilikke rütme ja see võib päris paljudes tekitada kahtluse, et äkki nii kõlabki mingi osa tulevikust. Väidetavalt on üks osa selle põhjustest tehniline – Sophie ei kasutada sämpleid, vaid tüüp-lainekujusid, mida kokku miksida ja panna kõlama sarnaselt nagu mingi materjal – näiteks kummiselt, metalselt või mullina lõhkevalt. Just see teeb Sophie artistina huvitavaks ja on üsna kindel, et ta on alles teel kuskile, mis võib vormuda tulevikus mitmeks huvitavaks plaadiks.