Keanu Reeves on viimaste aastate vältel nii paljudes halbades ja isegi väga halbades filmides mänginud, et kui kunagi ammu olidki ajad, mil tema nimi mõjus magnetina, siis nüüd on olukord paraku teistsugune. Kui näen, et kuskil mängib Keanu Reeves, siis on esimene mõte: kui halb see film olla võib? Kui talle ekraanipartneriks lisada Winona Ryder, siis tekitab seegi pigem kõhklusi, kuid Ryder vähemalt nii karjuvalt kehvades filmides mänginud pole ja see lisas praegu lootust, et äkki ikka kõlbab vaadata. Kõlbab küll, kuigi film pole kindlasti igale maitsele sobiv.

Mulle filmide puhul väga ei meeldi see, kui põhirõhk on dialoogil ja tegelased vahetpidamata vatravad. See on üks põhjusi, miks ma pigem väldin Woody Alleni filme. Kui teile aga Alleni filmid meeldivad, siis peaks sobima ka see. Režissööriks on siin siiski hoopis teine mees, Victor Levin, kelle sulest pärineb ka stsenaarium. Levin on seni olnud peamiselt telesarjade produtsent, ta on kätt proovinud ka telesarjade režissöörina, mängufilmide kategoorias on "Reisisiht - pulm!" tema debüüdiks. Esimese katse kohta pole viga, kuigi ausalt öeldes sobiks see lugu paremini teatrilavale kui kinolinale.

Filmis on põhilisel kohal teravmeelne dialoog kahe sarnase tegelase vahel, kes mõlemad on elus kibestunud, sapised ja torisevad, ometi soovivad nemadki oma südame salasopis tunda hellust, armastust ja lähedust. Muidugi mõista ei ole nad nõus seda valjuhäälselt tunnistama. Filmis ongi kaks peategelast - naine ja mees, kes on kutsutud pulma, mis toimub kuskil maarajoonide veinivillas. Kõik teised tegelased on episoodilised ja jäävad tahaplaanile ning õigupoolest pole ka pulmal endal kogu looga suurt mingit pistmist, ka see sündmus jääb pigem tahaplaanile.

Esikohal on mehe ja naise omavaheline sünergia, nende vestlused. Ja nad vatravad vahetpidamata, mõlemad. Reevesi esitus on üsnagi monotoonne ja robotlik, tuimavõitu. Õnneks on tekst, mida ta esitab, küllaltki vaimukas ja seega robotlikkus ei jää väga häirima. Ei, tegemist ei ole mingi autisti rolli edasiandmisega, arvan, et Reeves ise lihtsalt ei osanud paremini ja režissöör samuti mitte. Ryder seevastu hiilgab ja on oma rolli otsekui valatud.

"Reisisiht - pulm!" on üles võetud üsna staatiliselt ja eemalolevalt, suuri plaane on vähe, liikumist on vähe, kord on kaks tegelast ühes kohas istumas, siis teises kohas seismas, sekka staatilisi piltpostkaardilikke maastikke. Pigem teatraalne kui filmilik. Nii et kui olete inimene, kes eelistab kinole teatris käimist, aga soovite näidata seda, et päris kinopõlgur te siiski pole, siis see film peaks olema teile sobilik. Arvan, et film võiks meelelaadi poolest sobida ka hipsteritele, sellel on niisugune üldine vaib - ühest küljest läbimõeldud ja nüansirohke, teisalt lohakas ja robustne.

Niisiis, kaks torisevat tegelast sõidavad pulma. Alguses nad ei salli teineteist sugugi mitte, ajapikku aga leiavad nii mõndagi ühist ja lõpuks jõuavad ka romantikani. Filmi seksistseen on omamoodi naljakas ja ka seksi ajal ei jää tegelased vait, vaid vatravad muudkui edasi. Kui on olemas film, mida võiks nimetada anti-tummfilmiks, siis see linateos oleks tiitlile väärikas kandidaat.

Film keskendub konkreetsekt ühele suhtele ja liigub edasi ühtlases tempos, tõusude ja mõõnadeta. Nalja küll veidi saab, aga üldiselt on tegemist üsna väsitava vaatamisega, eriti neile, kes eelistavad rohkemat tulevärki. No et vahepeal oleks üks korralik tüli, lahkuminek ja leppimine, mingi traagika või sekeldusi. Midagi niisugust siit oodata ei tasu. Nii nagu film algab, nii ta kulgeb ja nii ta ka vaikselt sadamasse sõuab.

Ometi on alust arvata, et see film kuulub pigem nende kilda, mis jääb meelde. See on omamoodi väljapeetud ja eriline, kuigi loksub üsna rahulikult ja jutuvada võib mõjuda uimastavalt. Kui oled filmi vaatama läinud selle teadmisega, et sind ootab ees teatrilaadne elamus, siis ei kahetse sa seda kinoskäiku kindlasti.