Galaktlani kümnes album "En Garde" on kontseptuaalalbum duellipidamisest. Galaktlan poleks Galaktlan, kui tegevus ei leiaks aset maailmas nimega Elealo. Niisiis on taas ees tee teise reaalsusse ja Galaktlan alias Taavi Laatsit on korduvalt tõestanud sobivust esimese kategooria kvantmehhaaniku, staažika kosmosebussijuhi, intergalaktilise reisikorraldaja ning dimensioonidevahelise giidina.

Duellid on tänapäeval muidugi õige haruldased, aga Galaktlani puhul ei olegi nüüd ja praegu need esimesed märksõnad, mis pähe tulevad. Retro-futu sci-fi kontseptsioon eeldabki omapärast seisundit, nagu näiteks minevikust tulevikku vaatamine ja vastupidi ning tänasel päeval on seal koht pigem juhuslikult. Galaktlan on mõtisklev kirjeldaja ja mõtestaja, tema muusika ei provotseeri, pigem ravib, kuid päris kindlasti sisaldab mingit rahutust, mis on rohkem loov kui närvline.

Duellides oli midagi romantilist ja siniverelist. Dumas' uhked musketärid pidasid duelle igal võimalusel. Enda või daami au kaitsmine on püha üritus, mille puhul pole kahju elugi ohverdada, kui vaja. Eks seda ole juhtunud ka päriselus, tuntud romantik ja moodsa vene kirjanduse pioneer Aleksander Sergejevitš Puškin on üks tuntumaid duellil langenuid. Duelle on pidanud ka poliitilised raskekaallased nagu Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck ja USA asepresident Aaron Burr. Eks duellid olegi reeglina alanud au haavamisest.

Ehk on üks põhjus, miks seda tänapäeval enam ei harrastata, see, et kui paljudel seda au ikka on, mida kaitsa. Duellindust ja selle traditsioone naeruvääristas äsja Venemaa rahvuskaardi ülem kindral Viktor Zolotov, kes kutsus opositsioonipoliitikut Aleksei Navalnõid duellile, täpsemalt küll rusikavõitlusse. Kullast ja karrast kiiskav enesetähtsusest punnis kindral ei teadnud kahevõitluste ülevast ajaloost ööd ega mütsi ja seetõttu sattus teenitult üldiseks naerualuseks.

Duellid olid alati keelatud, nii Richelieu-aegsel Pranstusmaal kui Vene tsaariarmees. Duellil osalemise eest võis Vene ohitseri oodata vangla, degradeerimine või teenistus Kaukaasias. Eestiski on duelle peetud, peamiselt sellistes vägivallale kalduvates riskigruppides nagu sõjaväelased ja üliõpilased. Viimane teadaolev Eesti pinnal peetud duellil hukkunu oli Tartu tudeng Friedrich Walter, kes suri 18. veebruaril 1933 Oswald Schmidtiga peetud kahevõitlusel saadud haavadesse paar päeva hiljem. 1935. aasta algul jõustunud kriminaalseadustiku järgi oli kahevõitluste pidamine karistatav vangimajaga, kuigi mitte üle ühe aasta. Niisiis on duellide unustusehõlma vajunud ajalugu vaieldamatult põnev ja paeluv oma morbiidses egoistlikkuses ning "En Gardes'is" võib aimata kõige selle otseseid või vähemalt alateadlikke mõjusid.

Kuigi album on täies mahus kontseptuaalne, ei ole tegemist mõistagi sõna-sõnalise stsenaariumiga ning kogu materjali tõlgendamisel jäetakse kuulajale täiesti vabad käed. "En Garde'i" kõik üheksa instrumentaalpala kannavad peamiselt duelliterminoloogia või kaugete maailmadega seotud pealkirju. Mingis mõttes hõlmab albumi haare vägevat ajatelge. "Ataraksia koidikul" vihjab selgelt antiikfilosoofide Pyrrhoni ja Epikurose leiutatud hingerahule, mis saabub, kui äng ja valu möödas.

Sellele eelnenud "Kvantsurematu" seevastu on otsene viide XXI sajandi füüsika harule, mis hõlmab teooriad, mida pole klassikalise füüsika raames võimalik seletada. Galaktlani muusika ei lase end ajaliselt kammitseda ning selle põhiline väärtus ei ole ainult igatsev-voolavas nukruses, mis kaldub pigem varase sündipopi kui avangardistliku eksperimentaalelektroonika valda. Galaktlan ei üritagi seletada seletamatut, pigem koostab sellele isikupäraseid kaarte. Tema puhul pole aga tegemist loomeinkubaatori projektitolmus genereeritud äppide, vaid pigem vanade, käsitsi joonistatud ja maitsekalt illustreeritud kaartide-kunstiteostega. Midagi taolist nagu olid Michelini kaardid Michel Houellebecqi romaanis "Kaart ja territoorium".

Rahu ja rahutust sisaldav "En Garde" on ehe ja liigutav ning liigub võõrastes maailmades, kuid on vaba igasugu pseudovaimsuse kristallkuulikõlinast.