Selles helilooja Heino Elleri meelispaigas olid sagedased külalised ka tema õpilased ja kolleegid, teiste seas Arvo Pärt. Maaliline mererand ja rahulik männimets on seitsmendat aastat järjest maailma enim esitatavat elavat heliloojat alati inspireerinud. Noorusajal sõitis Pärt siia linnast mootorrattaga. Läbi metsa jalutati siis koos õpetaja Elleriga ujuma, istuti rannakividel ja vahetati mõtteid.

Nüüd, aastakümneid hiljem, mil helilooja on samas vanuses kui tema armastatud professor toona, jalutab ta neil radadel ja mõtiskleb ühe ringi täitumisest. Seega oli loomulik, et just siia, linnakärast eemale, tema muusikat toetava looduse keskele rajatakse Arvo Pärdi Keskus – isikuarhiiv, mis sisaldab helilooja loomepärandit.

Nurgakivi asetas keskusele Arvo Pärt ise veidi rohkem kui aasta tagasi, täisnurkadeta, "voolav" maja avatakse külastajatele 17. oktoobril.

Sünnilugu

Viisteist aastat tagasi tekkisid Arvo Pärdil ja tema perekonnal küsimused, mis saab helilooja rikkalikust muusikalisest pärandist kunagi tulevikus ja tekkis soov midagi ette võtta. Esimene, lihtsaim lahendus olnuks anda see täielikult üle sadu aastaid arhiividega tegelenud Berliini Kunstiakadeemiale (Akademie der Künste).

"Nad oleksid kogu olemasoleva materjali ise kokku kogunud, ära viinud ja hiljem süstematiseerinud. Aga see ei tundunud minu vanemate jaoks õige lahendus," meenutab Arvo Pärdi Keskuse loomise algust nõukogu esimees, helilooja poeg Michael Pärt. "Sündis otsus teha ise, kuigi me ei teadnud arhiivindusest mitte midagi."

Perekond rentis Laulasmaa Spas väikese toa ning töö sai alata. Prioriteet oli arhiivi süstematiseerimine ja digiteerimine. Arvo Pärdi abikaasa Nora oli esimene arhivaar, kes korjas aastate ja teemade kaupa kokku materjali, mis professionaalide poolt  hiljem peaaegu üks ühele üle võeti.

"Esimene suurem samm oli korrastada Arvo Pärdi muusikapäevikud, kus on lisaks nootidele inspiratsiooni andnud tekstid, mida helilooja ise raamatutest välja on kirjutanud või pannud kirja mõtteid, mida mõelnud ja kuulnud," räägib Michael Pärt.

Mõned aastad hiljem koliti arhiiv juba Laulasmaal paiknevasse majja, mille nimeks sai Aliina. Kui seni tegutseti erarahastuse toel, siis 2011. aastal pani õla alla juba riik. See võimaldas suurema meeskonna komplekteerimise. Tuli teha tohutult ettevalmistusi, et  tegevuse suund selgemaks saaks – arhiivi tuleb jagada avalikkusega, mida toonane asukoht, väike maja, paraku ei võimaldanud. Koguti mõtteid teistest riikidest, arhiividest ja suurtest muusikakeskustest.

"Eesti riigi sajanda sünnipäevani olid jäänud mõned aastad ning leiti, et keskusel peaks selleks ajaks olema avalik funktsioon," selgitab Arvo Pärdi keskuse tegevjuht Anu Kivilo.

Tegijad pidid võtma riski ja vastama küsimusele, kas valitud tee on õige ja toimib ka viie aasta pärast.

"Üks asi on maja füüsiliselt – siia saab võtta abilisi nii arhitektide, projekteerijate kui erinevate organisatsioonide näol. Sisuline pool on aga oluliselt keerulisem, seda pidime ise otsustama," lisab Kivilo. "Meile anti krediiti, sest vaevalt me alguses nii julged oleksime olnud."

"Tabula rasast" inspireeritud

Tulevase keskuse loomist kaaluti nii Tallinnasse kui Tartusse, kuid üsna kiiresti sai siiski selgeks, et õige koht on juba leitud – Laulasmaa. Seejärel kuulutati välja arhitektuurikonkurss, mille võitsid tööga "Tabula" arhitektid Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano Hispaania arhitektuuribüroost Nieto Sobejano Arquitectos.

Nii Michael Pärt kui Anu Kivilo on ühel meelel, et hispaanlaste lahendus oli parim ja lihtsaim, nende ruumiloogika, – et keskuse töötajad saavad omavahel suhelda, kuid kontor ei ole avatud ning puuduvad suured koridorid, – sobivaim. Kui alguses kartsid kõrvaltvaatajad, et maast laeni akendega majas tekib kasvuhooneefekt, siis koostöös arhitektuuribürooga Luhse & Tuhal kohandati projekt Eesti kliimaga.

Asjaosalised meenutavad huumorivõtmes ka momenti, mil heliloojal tekkis metsas jalutades mõte maja kümne meetri võrra nihutada. Ideena ju lihtne, arhitektidele aga õudusunenägu, siinses loomingulises keskkonnas oli see aga võimalik.

"Männik oli arhitektidele kui ime ja seetõttu ehk on sellel majal väga tundlik suhe loodusega – maja jõuab metsani, mets majani ja valgus liigub siit läbi," selgitab keskuses töötav muusikateadlane Kristina Kõrver. "Maja on ka tugevas kontaktis Arvo Pärdi muusikaga. Arhitektid olid ammu enne projekteerimist tema muusika austajad ja seda maja loodi muusika saatel. Projekt oma mustrites ja sammastes on inspireeritud "Tabula rasast".

Kummalisel kombel lähevad isegi ehitusjoonised teose käsikirjaga kokku. "Sambad on nagu taktijooned ja rütmikujundid, aga eks see ole muidugi rohkem tunnetuse kui analüüsi küsimus," märgib Kõrver.

Arhitektide sõnul on ka maja kõrval asuv torn saanud inspiratsiooni "Tabula rasa" rütmist ja struktuurist.

"Torn oli element, mis pani Arvo Pärdi südame põksuma. See oli ajendatud soovist tõusta üles taeva poole, olla kõrgemal ja näha merd. Sellest mõtlustornist või vaatlustornist, kuidas nimetada soovitakse, avaneb tõesti võrratu vaade," ütleb Kõrver. "Lisaks on majal teinegi "kiiks" – kabel, äratuntav sakraalne hoone, mis kaasaegses muusikakeskuses ei ole sugugi tavaline. Pärdi muusikale mõeldes on ehitajale suuri väljakutseid esitanud kabel siin aga üliloomulik ega üllata. Küll aga pakub see avastamisrõõmu meie külastajatele."

Arhiiv kui süda

Arvo Pärdi Keskuse südameks on arhiiv, mis koondab helilooja loomepärandit ning sellega seotud infot ja dokumente nii füüsilisel kui digitaalsel kujul. Tegemist on maailmas ainulaadse ettevõtmisega, sest helilooja sõrmejälg on kõikjal. Ta loob, tema loodut esitatakse igapäevaselt ning arhiiv muutub ja kasvab seetõttu väga kiiresti. Muide, Pärt ise on aktiivne arhiivikasutaja.

"Näiteks palub ta mõnd muusikapäevikut näha, soovib parandada või muuta käsikirju, mis tähendab ju kohe, et seni viimane käsikiri ei ole enam lõplik," muigab Kõrver ja Michael Pärt lisab: "Arvo võib näiteks mõnest käsikirjast lehe välja rebida, jah, ta on ainus, kes seda teha võiks. Aga kujutage ette, mida meie arhivaar selle peale ütleb..."

Keskuse üks olulisi ülesandeid ja võimalusi on teha tööd koos Arvo ja Nora Pärdiga. Nemad kaks suudavad vastata keskuse töötajate rohketele küsimustele, koostöös areneb sisu ja luuakse konteksti. Ja nagu öeldud – sellist arhiivi ei ole varem maailmas loodud, see on väga eriline väljakutse ning päevast päeva kestev õppimine tegijatele.

"Alguses peaks üldine arhiivindus olema teada ja siis me hakkame õppima, miks see ei tööta," arutleb Michael Pärt. "Reeglite järgi teha ei saa, tuleb kohanduda."

Uksed avatud kõigile

Arvo Pärt on küll maailmakuulus helilooja, kelle loomingus on esiplaanis tõsised ja süvenemist nõudvad teemad, samas temast lihtsamat ja soojemat inimest annab otsida. Ka keskus ei ole elitaarne paik, vaid koht, mis mõeldud kõigile. Siia peab lihtsalt tahtma tulla. Siia tulemiseks ja siin olemiseks tuleb võtta aega.

Keskuses on 150-kohaline kammersaal, kus hakkavad toimuma kontserdid ja filmiõhtud, vestlused ja mõttearendused väga erinevatel teemadel, majas saab tellida ringkäigu koos giidiga, aga maja võib uurida ka ise. Võib laenutada kõrvaklapid ja leida majast koht, kus muusikaga olla. Siia on oodatud need, kes Arvo Pärdi muusikat alles avastavad, pole seda veel kuulnudki, kuid soovivad kuulama hakata ja need, kelle jaoks see juba tuttav ja väga oma.

Majas on ka voolav ja hargnev näituseala. Uuel aastal avaneb näitusealal Arvo Pärdi Keskuse püsiekspositsioon, mille keskmes on sõna, heli ja vaikus ning mille aluseks on helilooja mõtisklused tema muusikapäevikutest.

Keskuse tellimusel on valminud Jaak Kilmi ja Jaan Tootseni lühi-dokumentaalfilm Arvo Pärdist, mida huvilised näha saavad.

Mõeldud on ka lastele, sest mängunurgas on võimalik vaadata multifilme, millele Pärt omal ajal muusika loonud, osaleda helilooja teemalises viktoriinis või mängida niisama. Arvo Pärdi Keskus peab tähtsaks tegevust ka hariduse vallas ning soov on jõuda igas vanuses kooliõpilaste ja täiskasvanuteni. Loomulikult on külastajatele ja eelkõige uurijatele digiteeritud kujul saadaval helilooja arhiiv.

Arvo Pärdi Keskus suudab esialgsete plaanide kohaselt aastas vastu võtta 20 000 inimest.

"See number on seotud asukoha ja suurusega. Loodame, et see on tasakaalus meie hoone hinge ja tegevusega," selgitab Michael Pärt. "Liiga suureks minnes see laguneb ja mõte kaob. Keskus on piisavalt väike ja kompaktne, et säilida tervena."

"Me teeme alles esimesi samme ja õpime-kasvame koos majaga. Meil on palju huvitavat pakkuda, aga me tahame oma külastajat usaldada, et ta tuleb ja tahab avastada ning anda oma panuse," mõtiskleb Kõrver. "Arvo Pärdi loome-esteetikas ei ole pealesurumist. On ruumi, nagu ka siin, keskuses. Ideaalis on keskus tulevikus koht, kus on kõige laiemas mõttes ruumi olla ja kohtuda endaga, mitte tingimata Arvo Pärdiga."

 Arvo Pärdi Keskus Autor: Tõnu Tunnel

**

Arvo Pärdi Keskus
Laulasmaal, Kellasalu teel
Avatud 17. oktoobrist 2018

○     Asutanud 2010. aastal Arvo Pärt ja tema perekond.

○     Eesmärk on luua võimalused helilooja loomingulise pärandi säilitamiseks ja uurimiseks Eestis ja emakeelses keskkonnas.

○     Südameks on arhiiv, mis koondab kogu helilooja loomepärandit ning sellega seotud infot ja dokumente nii füüsilisel kui digitaalsel kujul.

○     Tulevikus koondab keskus mitmesuguseid Arvo Pärdi loominguga seotud tegevusi, olles info- ja muusikakeskus, eelkõige aga uurimis- ja õppekeskkond, mille keskseks osaks jääb arhiiv.

○     Uue keskuse hoone pindala on 2348 m2. Seal paiknevad arhiiv, raamatukogu, 150-kohaline saal, näituseala, filmituba, klassiruumid ja töötajate ala.

○     Maksumus 8,5 miljonit eurot.