Intervjuu. Digitaalne uusšamanism ({{commentsTotal}})

Albumil „Muunduja“ ei ole lõpetatud kompositsioone, sest stuudio ja lava on väga erinevad mängumaad ning kontsertidel sõidetakse mõningate lugude peal palju pikemalt. Maarja Nuut & Ruum 4. oktoobril Tartus uue albumi esitluskontserdil.
Albumil „Muunduja“ ei ole lõpetatud kompositsioone, sest stuudio ja lava on väga erinevad mängumaad ning kontsertidel sõidetakse mõningate lugude peal palju pikemalt. Maarja Nuut & Ruum 4. oktoobril Tartus uue albumi esitluskontserdil. Autor/allikas: Kristina Haan

Hiljaaegu ilmus Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve (artistinimega Ruum) plaat "Muunduja", kus ürgne rahvalaulu­traditsioon on ühendatud tänapäevase helikeelega.

Peeter Laurits: Aitäh teile "Muunduja" plaadi eest! See on äärmiselt ruumiline ja visuaalne muusika, lükkab kehaliselt liikvele ja loitsib. Ei ole palju sellist muusikat, mis mu tantsima paneb.

Maarja Nuut: Kas see ütleb midagi muusika või sinu kohta?

Laurits: Minu kohta. Ma olen tuim tümikas, kes tantsupidudel ei käi. Teil on aga selgelt välja joonistatud kaks äärmuslikku laadi: etniline ja šamanistlik ning elektrooniline helikeel, mille abil ruumi ja konteksti suhteid nihestada, muna sõlme keerata. Digitaalne uus­šamanism. Mõtlesin korra te muusikast nii, nagu oleks elektroonika see väike ja väle tänapäevane bensiinimootor, mis tõmbab käima suure diisli – põlise ja etnilise, tohutu ajaookeani põhja ulatuva loitsulise väe. Milline nendest komponentidest teie endi meelest domineerib? Kas teie muusikast saab üldse dominantsuse seisukohalt rääkida?

Nuut: Sa oled loonud trendika konstruktsiooni. Meie puhul on paslik rääkida kahe artisti koostööst. Mõlemal olid juba enne välja kujunenud mõned omad viisid või mustrid, mis on nüüd koos saanud uut vunki juurde. See erineb looti. Mõnikord moodustab kompositsiooni selgroo traditsiooniline laul üsna puhtas olemises, nagu ta mulle paistab. Teinekord on aga Hendrik tulnud lagedale mingi rütmimustriga, mida mina omakorda interpreteerin ja filtreerin, ühel hetkel haaran aga arhiivist või viimasel ajal enda seest materjali järele. Nii et ma ei räägiks dominantidest, vaid pigem dünaamikast.

Hendrik Kaljujärv: Need mõisted ja märksõnad, mis siit läbi käisid – "etniline", "šamanistlik", "ruumiline", "elektrooniline" ja mis veel kõik –, on ühel või teisel etapil seda muusikat tehes esile kerkinud. Huvitav, et iga kord, kui neid arusaamasid on vaja olnud kas või üksteisele defineerida või seletada, siis jääme peaaegu alati natukene hätta. Nendest asjadest on väga erisuguseid arusaamu – kui hästi neid teemasid tegelikult üldse mõista saab?

Meie muusika voorus on see, et see paneb inimesed selliste asjade üle mõtlema: ei anna ühest vastust, aga vajutab nendele registritele, tekib mingi tundmus või nägemus.

Laurits: Maarja ütles, et lähtub lugu tehes mingist rütmilisest mustrist. Kas selle näide võib olla "Käed/Mäed"?

Nuut: Võib, aga näiteks "Haned kadunud" sai alguse niiviisi, et Hendrik tõi proovi natuke veidra karakteriga rütmifaktuuri. Seal mängis midagi klaverilaadset, hektiliselt ja veidras laadis, ja samal ajal tundus see kuidagi tuttavlik. Istusin ja haudusin nagu kuuma poti otsas kaks päeva ja järsku meenus Karksist pärit lugu "Haned kadunud". See oli ammu arhiivist kõrvu jäänud, aga polnud õiget hetke, et laul ette võtta. Sealt hakkas asi arenema. Esimesel avalikul ettekandel kõlas see küll hoopis teisiti ning õiget vormi otsisime veel päris pikalt.

Naiselikkus ja mehelikkus

Laurits: Lihtsustatuna näib, et loitsuline mana, mis teil domineerib, on hästi õrn ja naiselik. Elektrooniline pool nüansseerib paljudes lugudes orgaanilist ja naiselikku väga tundlikult. Kuidas sa, Hendrik, tunned, kas sa seda plaati tehes oma mehelikku poolt ei pidanud liiga tihti maha suruma?

Kaljujärv: Ei – ja tead, sellel on üks väga praktiline põhjus. Hääl on ikkagi see, mis seda manamist teeb, ja hääl on alati dominantne, vähemasti laulude puhul. Kuna dominandi allikas on naiselik, siis sealt see tuleb. Aga ei, mul ei ole tekkinud tunnet, et pean oma meheliku poole maha suruma. Ausalt öeldes ma pole kunagi üldse midagi sellist nii väga märganud, et mehelik energia ja naiselik, muusika kontekstis veel eriti … Üldse ei ole teema.

Laurits: Kuidas Maarjale tundub? Kas domineerid väga kõvasti?

Nuut: Minu meelest on siin plaadil vokaali, viiulit, süntesaatoreid ja kõike muud … Sa ajad mind segadusse selle küsimusega. Dominantsusest ja dünaamikast juba rääkisime.

Laurits: Küllap on asi minu natuke nürimeelses lihtsustamises, mis asetab teid sellisesse ebaloomulikku polaarsesse situatsiooni. Mõtlesin vastandada orgaanilisi helisid: vokaalset, looduslikku, inimhäält, viiulimängu, tuule kahinat lehtedes või siis elektroonilise poole pealt need leitud ambient-helid, mille Hendrik salvestustena muusikasse lisab. Need on kordumatud, iga esitus on tingimata erilaadne. Teine tunnus on neil see, et neid ei saa nüanssides noodi­kirjas üles märkida. Neid ei ole lihtne kodeerida. Elektrooniline muusika aga polegi ju muud kui kood: see on alati enam-vähem identsena taasesitatav teistsuguses kontekstis ja eri seadmetega.

Kaljujärv: Viiuli- ja flöödimäng on tegevuslikult pigem sarnased. Elektroonika kasutamine on aga sellises käsitluses midagi täiesti teistsugust, seda ei saa lihtsalt n-ö mängida. Aga ma vaidlen siin ikkagi vastu: elektroonikaga ümberkäimine nõuab samamoodi õppimist, oskust, kogemust ja tunnetust. Nii­samuti nagu meisterlikkus on oluline pillimängus, on see oluline ka elektrooniliste instrumentidega töötamisel.

Nuut: Mulle on meie koostöö juures põnev, et minu ja Hendriku taust on nii erinev. Ma olen mitukümmend aastat eri koolides muusikat õppinud, hulganisti reegleid pähe tuupinud ning seejärel õppinud neid vajadusel eirama. Hendrik on heli ja muusikaga töötanud hoopis teistmoodi ja on väga huvitav, kuidas ta otsib seda parasjagu õiget kõla ja teks­tuuri, tuginedes peamiselt intuitsioonile ja loomulikult ka kogemusele. Kui me "Mahedat" tegema hakkasime, siis lõi Hendrik ühe sahiseva ambient-vormeli, millele mina sahistasin viiuliga paar nooti peale – ja nii jäi see luupima. Juunikuus enne stuudiosse minekut olin õhtul üksi kodus, kuulasin oma 45 minutit seda luupi ja hakkasin sealt välja kuulma ülemhelisid, mis moodustasid omakorda meloodilise fraasi ja harmoonia. Seesugune protsess on justkui terava sisemise kuulamise ja elava ettekujutuse kombinatsioon. Võib-olla see ongi põhjus, miks meie mõlema loodu hakkab kokku kõlama ja kihtide vahele tekib n-ö ühendav liim. Ei ole nii, et Hendrik paneb sündi undama ja mina jämmin lihtsalt viiuliga kaasa. Ma ikka kuulan seda undamist kõigepealt väga pikalt. Selles on suur erinevus lähenemisest, kui võetakse ette traditsiooniline meloodia, kleebitakse samal ajal teises toas sinna külge elektrooniline taust ja nii ta lähebki. Mulle tundub, et meie loodud pooluste vahel on palju rohkem liiklust.

Lahutatud meele vägi

Laurits: Kui ma teid plaadi pealt kuulan, siis tõmbate te mul käima kohutavalt võimsa väe, milles tahaks pikalt ja põhjalikult trippida, aga alati lõpeb lugu nii vara ära – lood on teil nii lühikesed. Kuidas teil kontsertversioonidega on? Kas improviseerite live'is pikemalt või on teil lõpetatud kompositsioonid?

Nuut: Kindlasti ei ole need lõpetatud kompositsioonid ja materjal on kontsertide jooksul ka päris palju muutunud. Stuudio ja lava on väga erinevad mängumaad, aga see lühiduse jutt on veidi isegi naljakas, sest keskmine loo pikkus on meil vist kuue minuti kanti, mis on tänapäeval väga pikk aeg – raadiosse me näiteks ei mahu. Vinüüli peale pressisime nii palju, kui sinna üldse mahtus. Küll aga sõidame kontsertidel mõningate lugude peal palju pikemalt, kuigi isegi pärast plaadiesitlusi nuriseti veidi, et tahaks pikemalt trippida. Minu meelest on see kompliment ja annab julgust sügavamale liikuda.

Kaljujärv: See kõlab väga hästi kokku sellega, mida sa just rääkisid: kui tuleb mingisugune helijubin, siis kuulad seda 45 minutit ja alles siis hakkab midagi juhtuma. See on ju ometi suurepärane. Võib-olla on publikule vaja seesama olukord luua. Aeg on mõjulepääsemiseks väga oluline faktor, et tajuda muundumist, mis neid lugudes võib kuulates tekkida.

Nuut: Võiks katsetada täiesti teistsuguste kontserdiformaatidega ja eksperimenteerida sellel lainel.

Laurits: Minu meelest on teie muusika hästi visuaalne juba kuulates. Kahjuks ma plaadiesitluse kontsertidele ei jõudnud, sest pidin sõitma Ontariosse. Mulle saadeti aga ülesvõtteid teie lava-show' visuaalist, mis on samuti muljetavaldav. Kes on selle autor?

Nuut: Kristjan Suits.

Laurits: Visuaalides teete koos kunstnikuga natukene sama asja, mida oma muusikaski: ühendate kaugeid otsi, teisendate reaalsust, nihutate polaarsusi ja telgsüsteeme. See ei ole üldse meele­lahutuse moodi, kuigi selle saatel on väga hea tantsida. Pigem on see meelte liitmine või korrutamine või astendamine.

Nuut: See on üsna nõudlik materjal. See plaat hakkab kohe häirima, kui paned muusika peale, teed õlle lahti ja proovid sõbraga juttu ajada. Taustaks ei kannata seda hästi kuulata.

Kaljujärv: Meelelahutust võib vaadata ka hoopis teisest küljest. Tavapäraseks on saanud käsitlus, kus meel lahutatakse endast ära ja inimene muutub mingiks laialivalgunud tegelaseks, kes tarbib kõike, mis talle nina alla pannakse. Võib aga mõtestada ka niimoodi, et meel lahutatakse teadlikult sisse harjunud positsioonist ja eelarvamusest ning seeläbi saab kogeda täiesti teist­sugust olemise viisi. Selles mõttes on me muusika küll meelelahutus.

Laurits: Mulle see mõttekäik väga meeldib ja nüüd on paras aeg siin ära lahendada üks lihtsustus, millele Hendrik mu tähelepanu juhtis. Tegin telje, kus ühe otsa peale panin etnilise ja šamanistliku ning teise otsa peale tänapäevase ja elektroonilise. Tegelikult muidugi ei ole see kõik nii lihtne.

Kaljujärv: Selles mõistete rägastikus on keeruline orienteeruda. Kas või seesama etniline seostub omakorda pärimusliku ja traditsioonilisega ning sealt edasi on juba lihtne rääkida rahvuslusest ja omariiklusest, näiteks. Elektroonilise muusika määratlemisega on samamoodi: kui võtta meie muusikas üks selline märk ja see esile tõsta, siis tekib alustuseks segadus, sest väli, kus meie muusika ja need mõisted paiknevad, on erakordselt külluslik – paraku sageli ka pealiskaudne. Niisiis, etniline ja šamanistlik on juba kaks iseseisvat asja ja võivad moodustada polaarsuse. Elektroonika, mida nimetad konkreetsemaks, aga samal ajal ka muna sõlmekeerajaks, ongi juba polaarses olukorras. Nüüd on meil omalaadne kolmnurk ja ma ütleksin, et see on pigem kasulik: ühele mõistele toetudes saab määratleda teise ja seeläbi ka kolmanda. Muutujate omavaheline suhe on rikkalikum, muidugi muusikast lähtuvalt. 

Nuut: Jaa, elektrooniline instrument või etniline materjal on tööriistad, vahendid millegi väljendamiseks, ja me ei tohiks nendesse kinni jääda.

Kaljujärv: Aga kuidas sinul selle polaarsusega on? Kas mingi osa tundub selgelt dominantne ja millele see viitab? Kas mõnele esteetilisele võttestikule, instrumendikasutusele või mingitele ideedele?

Laurits: Kuigi duaalsus on teie muusikas hästi esil, vaesestab polaarne lähenemine mõnes mõttes teie muusikat. Maarja ka just ütles, et teie muusika pole võnge kahe polaarsuse vahel, vaid liiklus on keerulisem. Mina ka ei taju seda kui redelit või pendlit, vaid nagu võra, keerulisemat orgaanilist põimingut, mis tekib äärmuste vahele.

Nuut: Ja need äärmused ei pruugi seisneda selles, et üks on orgaaniline ja teine elektrooniline. Ma otsin ju kontraste ja värve ka omas raamistikus, näiteks viiuli käsitsemisel. Dünaamika võib ilmneda muusikas väga erineval moel ja sellega me mängimegi.

Kaljujärv: Võra on palju täpsem kui horisontaalne või vertikaalne teljestik ja seosed on keerulisemad, tõepoolest.

Kõrgtehnoloogia 35 000 aastat tagasi

Laurits: Kõige vanem muusikatööriist, mille arheoloogid on üles leidnud, on 35 000 aasta tagune mammutiluust flööt. Spetsialistide väitel on selle heli­intervallid samasugused, nagu on tänapäevalgi kasutusel. Kas teie meelest on selle ajaookeani põhjast meie muusikalistesse arusaamadesse kandunud veel midagi peale intervallide?

Nuut: Kindlasti. Näiteks rütmikasutus, mis on tihedalt seotud inimese kehaehitusega. Olen tegelenud pärimustantsuga ja uurinud lähemalt keha kasutust traditsioonides. Kehast tuleneb hulganisti ühiseid nimetajaid, olenemata geograafilisest asukohast või ajastust, see, mis on kehale mugav, kuidas tämbrid, mustrid või tempod meile mõjuvad … Kultuurikihistused teevad selle kõik muidugi üsna kompleksseks. Siiski, tihti küsitakse, mis teeb meie traditsioonilise muusika nii eriliseks. On palju kohaspetsiifilist, mille tajumine nõuab tundlikku meelt, kuid oluline on märgata ka ühendavaid aspekte ning neid on üllatavalt palju.

Laurits: Seda olen kogenud ka visuaalkultuuris. Noorema kiviaja mustrid, siksakid, kaheksakannad, spiraalsüsteemid on üle maailma üsna universaalsed, just nagu olnuks kultuurivahetus nooremal kiviajal palju tihedam kui praegusel infoajastul. Muusikast olen ma harjunud mõtlema kui mingisugusest tööriistast, tehnoloogilisest leiutisest, mis struktureerib ja rütmistab meie maailma. See töötab nagu matemaatika või numbrisüsteem ning kui see on juba omaks võetud, siis see ongi juba muster, mille nägu on meie maailm, ja tekib selline mulje, et kui muutuks muusika, siis muutuks ka meie maailm. Kas pole nii?

Kaljujärv: Võib-olla leiti selle iidse flöödi kõrvalt ka mõni tass või kausikene, kust inimesed tollal sõid ja jõid. Ka see ese meenutab ehk mingil määral mõnd tänapäevast tarbeeset, mida endiselt kasutame, või on vähemalt selle eseme funktsioon lähedane tänapäevasele.

Laurits: Asi on veel palju põnevam, sest selle mammutiluust flöödi ajast ei ole tasse eriti leitud. Seda aega iseloomustas tarbeesemete miinimum. Pärast seda flööti ja esimesi kaljumaale paiskus aga loovus nagu tammi tagant välja.

Kaljujärv: Olgu, seda müstilisem see leid muidugi on. Aga mu mõte oli pigem, et ju siis oli seda flööti vaja niisama palju kui tassi või kaussi. Seda oli vaja siis ning on vaja ka praegu, vahel kiputakse seda unustama.

Laurits: Kiviriistadega on mammutiluust flööte väga raske nikerdada. See oli oma aja kõige kõrgtehnoloogilisem riist. Üldse on kõige võimsamad tehnoloogilised hüpped arheoloogide tähelepanekul seotud tunnetusliku maailma ja kunstiga. Mikroliidid, õngekonksud, vibud ja nooled tulid tükk aega hiljem, kuigi õngekonksu on luust palju kergem teha ja elujärje parandamiseks olnuks konksu nagu rohkem tarvis. Praegu jääb mulje, et kunst ja muusika lõid kõigepealt mitmesugusteks muudeks leiutisteks vajaliku vaimse fooni ja alles siis sai käivituda areng.

Nuut: See on nii keeruline teema. Muusikal on täita mitmeid funktsioone ja erinevad ka põhjused, miks inimesed seda tarbivad või miks see neile oluline on. Üks oluline funktsioon läbi aegade on kindlasti olnud inimese teatud seisundisse viimine, nii võib sel olla korrastav mõju. Väide, et elektrooniline muusika on uusšamanism, ei tundugi liialt võõras. Otsitakse samalaadseid emotsionaalseid ja füüsilisi kogemusi, ainult tööriistad ja meetodid on teised, sest maailm me ümber on muutunud. Aga jah, on mingisugused punktid, mille mudimise järele on inimene läbi aegade vajadust tundnud. Sellest on hästi keeruline rääkida ja peale kõige muu läheb see lõpuks väga esoteeriliseks kätte.

Laurits: On küll, aga siin on selline pöördvõrdeline suhe, et mida keerulisem on rääkida, seda olulisem see on.

Nuut: Kui vastandada meie kontsert meelelahutusega, siis ma pole sellega päris nõus. Seisund, mille poole laval olles püüdlen, on tunne, et õõtsun kujutletavas võrgustikus kuskil vahealas, ja selleni pääseb vaid muusikat tehes või tantsides. Sel on korrastav mõju ja see ongi ju meelelahutus selle kõige paremas mõttes.

Kaljujärv: Oluline on siin küsimus muusika võimest muundada maailma, kui arheoloogilisi andmeid saab tõlgendada nii, nagu oleks kunstiline areng olnud kultuurilise plahvatuse ja tehno­loogilise hüppe eeldus. Peab natuke mõtlema. Neid punkte annab käsitleda ka meie muusika raamistikus, aga ma ei julge öelda, et see on eesmärk, sest see tundub liiga hardcore.

Laurits: Praeguse kapitalistliku ideoloogia kohaselt oleme harjunud mõtlema, et igasugune areng on seotud millegi kuhjumise, mingite ülejääkidega: kõige­pealt saame rikkaks ja siis hakkame nende ülejääkide arvelt kultuuriga tegelema. Tegelik ajalugu näitab vastupidist. Just kultuur ja vaimne maailm on olnud see reaktor või dünamo, mis igasuguse arengu käima paneb. Kui räägime esoteerikast kui millestki mitte­materiaalsest, siis on see loomulikult teie loomingus tugevasti sees, aga mitte lihtsustatud new age'i esoteerika mõttes, vaid konkreetse väe mõttes. Teie muusikas on vägi sees.

Nuut: See on meil juba omavaheline nali, kui ütlen Hendrikule, et vot, kui nüüd selle plaadi ära teeme, siis tõmbame kohe esoteerikahuvilised ligi. Hendrik raiub nagu rauda, et ei, neile selline asi küll ei meeldi. Esimene arvustus, mis välismeedias ilmus, oli pealkirjaga "Into the Esoteric" ehk "Esoteerikasse".1 (Kõik naeravad.) Nendes vanades lauludes, mida ma olen palju-palju kuulanud, on tõesti vägi sees ning ma tunnen selle vastu kirjeldamatut austust ja armastust.

Laurits: Mainisid arhiivitööd. Kui autentsed need regilaululised meloodiakäigud on?

Nuut: Arhiivisalvestis, minut pikk, näiteks 1929. aastast, on mingi kindla ajahetke dokumentatsioon. Me ei tea, mis olukorras inimene seda lugu esitas, kus ta viibis, kas tal oli mugav, kas see oli tema igapäevarepertuaar ja nii edasi. Meil puudub informatsioon konteksti kohta. Kui ma esimest korda arhiivi helimaailmaga kokku puutusin, siis huvitaski mind kõige rohkem tolle muusika­keele süsteem, loogika, et mõista, millele need killud toetuvad ja kuidas ise rääkima hakata. Ehedus või autentsus on isiklikud nähtused, kuid näiteks loo "Kurb laulik" interpretatsioon tugineb üsna üks ühele arhiivisalvestisele. Mind lihtsalt jäi kummitama Miina Lamboti laul aastast 1938.

Laurits: Hea, et seda "Kurba laulikut" mainisid. Mulle oli see oluline trigger teie plaadi peal: "Kes mind kuuleb laulemaie, sie arvab ilu olema". See on ju tegelikult keeleline programmeerimine, teatud meeleseisundi istutamine inimteadvusse, ilu siirdamine inimesesse. Mida ilu teile tähendab? See ei ole tänases maailmas väga populaarne sõna.

Nuut: Ei ole või? Kas suur osa tänapäevasest maailmast ei maadle mitte ilukultuse käes? Pigem on ehk ilu mõiste tänapäeval kitsenenud.

Laurits: Me küll elame ilukultuse sees, aga akadeemiline avangard on selle mõiste lindpriiks kuulutanud. See-eest ratsutab ilu seljas kogu reklaam, propaganda ja meelelahutustööstus. Ma olen alati seda meelt olnud, et pole mõtet nii kergelt alla anda. Miks anda käest ilu, kõige võimsam kommunikatsioonitööriist, mis üldse olemas on?

Kaljujärv: Olen täiesti nõus. Nii see on. Ma arvan, et ilu tabuks muutumine on seotud mõistega "päris". Mingil hetkel võeti pähe, et ilus on see, mis on päris, kuid sama hoogsalt levib ka arusaam, et see "päris" on suhteline. Nii tekib ka probleem ilu mõiste ümber. Minul seda probleemi ei ole.

Nuut: Ilu on alati saatnud standardid, millele miski kas vastab või ei vasta. Mulle on ilu midagi palju laiemat: see tähendab märkamist, emotsionaalset seisundit, kus ollakse lahti, suheldakse ümbritsevaga. Ilul on ühendav jõud.

Kaljujärv: Lugesin sinu enda artiklit, võib-olla isegi eelmisest Sirbist. Sa arvustad seal midagi ja räägid päris pikalt ilust.

Laurits: See on äkki "Tuulte tahutud maa" arvustus?2

Kaljujärv: Jaa, just, ja seal oli pikk lõik ilu kohta. Ma isegi kirjutasin selle endale üles. Nii et kui peaksin vastama midagi ilu kohta, siis kasutaksin võib-olla sedasama lõiku, kui mul see käepärast oleks, ja tuletaksin meelde neid häid mõtteid, mis sa oled selle kohta seal öelnud, sest see on hästi öeldud.

Kas laulupeole minek?

Laurits: Te olete sellised loojad, kes võtavad äärmused ja mudivad need kokku. Teie looming on nagu Damaskuse teras, kus on kokku mätsitud eri elastsusega terase kihid. Seetõttu materjal, millega töötate, kogu aeg muundub. Kas olete mõnikord mõelnud ka täiesti tagurpidikäigu peale, näiteks teha mingile instrumentaalloole vokaalseade? Märt-Matis Lill on pannud sümfooniaorkestri tuulte ja huntide häält mängima. Kas teil ei ole kiusatust seada oma lood näiteks laulupeo ühendkooridele?

Nuut: Hendrik raputab pead. Ma tahtsin just öelda, et mul ei ole sellega üldse mingit probleemi. (Naerab.) Ma ei tea, kas Hendriku reaktsiooni vallandas sõna "laulupidu" või … Selle vastu, et meie materjal mingi hoopis teise vormi võtab, ei ole meil kindlasti midagi.

Laurits: Ma arvan, et laulupidu on emotsionaalselt väga väestatud kanal.

Kaljujärv: Ei, mul ei ole kooride vastu jumala eest midagi, koorid on lihtsalt suurepärased.

Nuut: Hiljuti leidis aset meie esimene suurem koostööprojekt orkestriga Prantsusmaal. Ülo Krigul seadis "Muunduja" albumi materjali kammerkoosseisule. Nii et otsapidi me juba tegeleme teiste vormide otsimisega, aga ma pole just kindel, et laulupeolised tahavad meie lugusid laulda … (Naerab.)

Laurits: Aga miks te arvate, et nad ei taha? Äkki just tahavad?

Kaljujärv: No aga millist lugu nad tahavad?

Nuut: Me ei ole piisavalt isamaalised ega patriootilised.

Laurits: Peale isamaalise ja patriootilise on ka lüroeepiline rahvalaul eesti kultuuri osa.

Kaljujärv: Kui küsimus on selles, kas seda saab arranžeerida või teha teistsuguses kontekstis, siis muidugi. Üks variant on, et teeme ise kaasa, nagu oli Prantsusmaa projekti puhul: siis on see ikkagi üsna sama olemusega asi, aga veidi teistsuguses vormis. Ka teisendamine täiesti uude olukorda on võimalik ja see oleks ääretult huvitav, aga see tähendab, et lisandub veel midagi, ja ma ei ole kindel, kas laulupidu …

Nuut: Jah, väga paljude meie lugude puhul ei hakka see asi nii lihtsasti tööle, et on need noodikesed reas ja sooritus korrektne. Tekib küsimus, milleks. Aga mulle tundub, et see küsimus rihib ikkagi laulupeo poole, kuigi me laveerime siin väga osavalt. Mul on sellega seoses mõneti vastuolulised tunded, sest mu ema oli koorijuht ja kasvasin üles n-ö kooriproovide keskel, sain väikese tüdrukutirtsuna hetkeks isegi Gustav Ernesaksa sülle istuda ja olin täiesti ära armunud. Aga ma ei ole laulupeol aastaid käinud ja mida aeg edasi, seda … Minu natuurile ei ole omane nii emotsionaalselt isamaalisi tundeid väljendada. Seesugune massiüritus natuke devalveerib selle tunde väärtust. Palun vabandust.

Laurits: Ma olen nõus, et laulupeo vorm on mõnes aspektis sentimentaalselt ülevoolav ja massiivne. Midagi sinna lisada või sealt midagi maha võtta on jube keeruline.

Kaljujärv: Just nimelt, seal on teatav vägi sees ja see vägi on hoopis teistsugune kui see, mille sa väidad meie muusikas olevat. Ma arvan, et neid kahte väge sellisel moel kokku ei pane. Ma ei kujuta absoluutselt ette, et seda tunnetust, millega ma muusikale lähenen, oleks võimalik konverteerida sellesse tunnetusse, mis valitseb laulupeol.

Nuut: Mul on pigem küsimus, et mille teenistuses see laulupeo vägi on. Natuke ohtlikus suunas liigub see kõik, kui ühiskonnas valitseb sallimatus teist­suguse vastu, kardetakse päris eesti kultuuri – mis tahes see siis ka on – hävinemist ja saadakse siis laulukaare all see tohutu laks kätte … Seepärast pole see minu jaoks.

Laurits: Arusaadav. See rahvakogunemine on küll tegelikult ainult instrument, mida me saame rakendada iga­suguste asjade ette – nii rahvusluse kui ka millegi muu teenistusse.

Nuut: Jaa, sellega ma olen väga nõus.

Laurits: See on ju tegelikult meie endi teha, millised meie laulupeod on.

Nuut: Eks ma kõrvalt ikka jälgin neid arutelusid, kuidas ja kuhu edasi. Ja sinna kõrvale veel ka tantsupeo maailm.

1 Into the Esoteric. – Ban Ban Ton Ton 3. X 2018. https://banbantonton.com/2018/10/03/into-the-esoteric/

2 Peeter Laurits, Kalligraafiline tuul. – Sirp 29. IX 2018.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: