Tipp-pianist Jevgeni Kissin kirjade kaudu ({{commentsTotal}})

Jevgeni Kissin
Jevgeni Kissin Autor/allikas: Hiroyuki Ito

Artikkel ajakirja Muusika novembrinumbrist.

Elu on täis paradokse. Võiks arvata, et metsikud inimesed teevad metsikuid asju ning korralikes raamides püsimine hingevärinat ei tekita. Et see, mida näed, tekitab sinus ka vastava reaktsiooni. Ma pole kunagi endast välja läinud ei ühelgi pop- ega rockkontserdil, kuid mu süda jättis lööke vahele Berliini filharmoonia suures saalis artisti jalge ees, kui oma kontserdi lõpetas üks traditsioonilisemaid ja tagasihoidlikumaid klassikalise muusikamaailma pianiste. Ma polnud üksi – minuga koos karjusid lava ees braavo-hüüetega hääli kähedaks paljud fännid. Mälestus sellest märtsiõhtust, kui sain osa Jevgeni Kissini soolokontserdist Berliini filharmoonia suures saalis, on minu südames väga erilisel kohal.

 

Eilne maailm

Kallis ema!

Sinul on väga suur osa selles, et julgen endaks jääda ning usaldada oma südame häält. "Las olla su maja seinad haprad, juhtigu kõik teed pimedusse. Pole olemas kurvemat reetmist maailmas kui iseenda reetmine." Tõepoolest – kui täpne, kui lohutav, kui tõene! Lugesin seda hiljuti Jevgeni Kissinimemuaarideraamatust, need sõnad kõnetasid teda ja kajasidvastu ka minu hinges. Sa tead, et ta on artist, keda olen austanud ja imetlenud juba üle kolmekümne aasta ning minu elu kontekstis on see väga erakordne.

Väga paljud on lugenud Stefan Zweigi teost "Eilne maailm" ning ilmselt veel rohkem on neid, kes igatsevad taga "vanu häid aegu", kes leiavad, et minevikus olid asjad paremini. Olen ka mina olnud nende hulgas, kes leidnud, et minevikus oli rohi rohelisem. Kuid praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et tegelikult on maailmas alati kõike, tuleb see vaid üles leida. Alati leidub neid, kes mõtlevad sinuga sarnaselt ning samuti neid, kes sind ei mõista. Väga tähtis on endaks jääda ja mis muusikamaailma puutub, siis just Kissin on see artist, kes on minus tekitanud usu, et eilne maailm on ka tänases maailmas olemas.

Olen näinud kontsertidel mitmesuguseid asju. Ühes Viini kuulsaimas saalis esines hiljuti pianist, kes noodist mängides ning mõõdukates tempodes kulgedes suutis pianismi kullafondi kuuluvates teostes kuuldavale tuua nii palju vale teksti, et raske oli lugusid ära tunda. Beethoveni "Appassionata" kolmandas osas jäi vahele terve lehekülg muusikat ning minu imetlus lehepööraja kiire reageerimise üle oli piiritu. Kuulsa dirigendi Jevgeni Svetlanovi vaimukas väljend "refreshando" oleks väga leebe viissellise interpretatsiooni iseloomustamiseks. Teises metropolis esines üks väga populaarne ning tiheda kontserdigraafikuga pianist Schuberti sonaatidega, oli tunda palju rabedust, korduvalt esinesmälulünki ning pedaalikasutus rikkus minu jaoks kahjuks palju sellest kaunist muusikast. Mõlemates saalides oli kohal üle tuhande inimese ning kostus braavo-hüüdeid. Ning samas lähevad sellised interpretatsioonid vastuollu kõigega, mida mulle on õpetatud ning mida olen alati tähtsustanud. Kui tihti olen olnud lähedal sellele, et teha lõplik kompromiss, langetada latt piisavalt madalale ja hakata uskuma, et tänapäeval polegi paremini võimalik! Kuid õnneks on mul alati olnud võimalus kuulata Kissini esitusi ning see on hoidnud minu usku.

 

Armastusest

Hei, armas A.!

Tead, loen just praegu Kissini memuaarideraamatut "Memoires and reflections"! Me oleme ju mõlemad Sinuga kõrgharidusega pianistid ning sündinud Nõukogude Liidus. Nii palju tuttavat tuli mulle sealt ette – õppisime ju meiegi sarnaselt temaga koolis, mis esimesest klassist alates oli suunatud lapsi muusikuks koolitama ning üldaineteõpetajate kohatine mõistmatus muusika eelistamisele toob meelde palju mälestusi. Muide, olen südamest rõõmus, et ta pääsesKalašnikovi automaadi aja peale kokkupanemisest ja säästis oma ülihinnalisi käsi! Temaklaveriõpetaja Anna Pavlovna Kantori argument, et Kissin teenis just Jaapanis kontserdiga viis ja pool miljonit jeeni ning seetõttu on ta käed rahvuslik aare, oli samavõrra leidlik kui õige! Kissin kirjutab haaravalt ja vaimukalt, samas olen harva lugenud midagi, kus on nii palju südamlikkust, soojust ja armastust. Jah, eriti just viimast. Ta ei karda tihti kasutada sõnu "armuma", "armastama" ning rääkida tugevatest tunnetest, mida on temas tekitanud kirjandus ja muusika. Minu jaoks on see väga tähtis. Ja asi pole vaid sõnakasutuses, ma tõesti usun teda.

Ma arvan, et sügaval sisimas kõik inimesed armastavad üksteist, aga see on mattunud valehäbi, käitumisnormide, harjumustavade alla. Kui poleks armastust, siis maailm ei eksisteeriks enam. Ja kas ongi nii väga vaja võidelda millegi vastu või millegi eest, kui tegelikult on kõik meie õnneks vajalik juba meie sees olemas? Kui lihtsalt tunnistada seda oma pärisolemust, mitte karta olla sentimentaalne, väljanaerdud ja teiste meelest liigemotsionaalne? Kissini esitustes on väga palju armastust ja see on see, mis kütkestab mind kõige rohkem. On lausa füüsiliselt tunda, kui väga ta armastab muusikat, kui väga ta armastab klaverit, kui väga ta armastab oma publikut. Just kõike seda vajab praegune maailm minu meelest kõige enam, see muudab maailma paremaks paigaks. Ma tean, et olen parem inimene tänu tema salvestustele ja kontsertidele ning olen veendunud, et minuga sarnaselt mõtlevad paljud.

 

See meeletu, meeletu maailm…

Kallis K.!

Loodan, et Sa pole väsinud sellest, et Sinu klaveritundides pidevalt oma lemmikpianistist Jevgeni Kissinist räägin! Sa lõpetad varsti kooli ja lähed edasi õppima välismaale – soovin, et Sul jätkuks julgust kuulata muusikat südamega ja lasta sel teha oma valikuid. Ja kui Kissin satub jälle Helsingisse mängima, siis soovitan kindlasti teda kuulama minna!

Läksin hiljuti üsna ärevile, kui juhtusin kuulma ühe noore muusiku intervjuud. Ta rääkis, kui tähtis on olla pidevalt "pildil", kuidas suur osa ajast läheb tema karjääri jaoks oluliste inimestega suhtlemisele ja meilidele vastamisele, kuidas ta on väga väsinud ja tal pole aega ega võimalust piisavalt harjutada. Ta pidas kõike seda paratamatuseks. Tippinterpreedi elu tundub mulle tänapäeval üsna hullumeelne. Olla tippvormis kindlal päeval ja kindla kavaga, mis juba aastaid varem kokku lepitud ja seda hoolimata pidevast reisimisest, ärajäävatest või hilinevatest lendudest, erinevatest ajavöönditest jne, jne. Ilmselt on palju minusuguseid, kes lendavad tuhandete kilomeetrite kaugusele, et viia täide oma eluunistus ja kuulata oma lemmikartisti. Milline tohutu vastutus interpreedile!

Imetlen Kissini otsust mitte anda aastas rohkem kui 40-50 soolokontserti ning mitte väiksema kui kolmepäevase vahega. See näitab austust publiku vastu. Kindlasti oli ka see üks põhjustest, miks ta kontsert oli säravaim ja kütkestavaim sooloõhtu, millest olen oma elus osa saanud. Täiesti võimatu on kirjeldada seda meeletut ja pulbitsevat elektriseeritud jõudu, mis täitis absoluutselt iga nooti, ningenergiavälja, mis kontserdi edenedes üle saali aina laienes. Ma julgen öelda, et kes pole Kissini kontserdil käinud, pole teda tegelikult kuulnud. On muusikuid, kel on suurepärased salvestused ja neid, kes lummavad rohkem kontserdisaalides. Tema ülimalt "täisvereline", täidetud ja kandev mängustiil koos tohutu emotsionaalse soojusega pääseb vist kõige rohkem mõjule just seesugustes paikades, nagu seda on Berliini filharmoonia suur saal oma 2600 kohaga.Klaver hakkab ta sõrmede all kõlama täiesti ebamaiselt, nii et on võimatu kirjeldada, mida täpselt kuulen. Nagu sfääride muusika, nagu taevas ja põrgu koos. Mäletan, kuidas tuikusime koosR.-ga pärast kontserdi esimest poolt saalist välja, kui ta oli lõpetanud Beethoveni "Hammerklavier-sonaadi". Umbes viis minutit ei rääkinud me kumbki midagi, aga me näod olid ilmselt väga informatiivsed. Ja veel! Ma pole kunagi ühegi artisti puhul kogenud sellist magnetismi nagu tema puhul. Õnneks olime ostnud piletid A-sektorisse, mis on kohe lava ees. Kui ta lõpetas kontserditeist poolt täitnud Rahmaninovi kümne prelüüdi esituse, tundsime, kuidas meid seletamatu jõuga tõmbas lava ette ning seal me siis hüüdsimekoos teiste lummatutega ennastunustavalt "braavosid".

 

Mida tähendavad sõnad?

Armas õpetaja R.!

Sain hiljuti oma arvutiteadlasest sõbralt tagasisidet artikli kohta, milles olin ülistanud ühte muusikut. Ta kurtis, et kui kirjeldan oma emotsioone ja reaktsioone (à la "jäin täiesti oimetuks"), siis ei kõneta see teda kohe sugugi. Ta kahtles, kas kirjutaval kirjeldamisel on muusikat kajastades tänapäeval üldse enam kohta ning soovitas mul hakata videoblogi pidama. Kõrvutada erinevaid esitusi, selgitada visuaalsete näidete varal, miks üks teisest parem on. Ma ei jaga tema arvamust, muusika maagia võib sellisel kombel täielikult haihtuda ning sellest oleks kahju. Ka tundub maailm liikuvat järjest suurema spirituaalsuse poole, inimesed vaimustuvad esoteerikast ja nähtamatust meie ümber. Ometi jäi öeldu mind vaevama ning nõustun, et ratsionaalsusel on muusikat avades oma kindel koht.

Ehkki ma olen pianist, ei meeldi mulle klaverimuusikat eriti kuulata. Mulle tundub, et klaverit väga hästi mängida on peaaegu ületamatult raske – esitada teoseid nii, et tehnilised raskused taanduvad olematuks ning saab täielikult keskenduda eneseväljendusele. Seetõttu meeldib mulle oluliselt rohkem kuulata nn kergemat muusikat või ka teisi instrumente; tundub, et seal on otsesidet kirjapandu ja esitaja hinge vahel palju lihtsam luua. Klaverimäng on nii kompleksne, korraga on tarvis jälgida ja tekitada nii palju asju ning see nõuab ajult suurt tööd. See aga viib omakorda eemale südamest ning ühtlasi hingestatusest, sellest, kuidas just siin ja praegu luua maagiat. Kõige lähedasem on klaverimäng dirigeerimisele, kuid dirigent ju siiski ei loo muusikat oma füüsilise kehaga. Seetõttu pean klaverimängu kõige keerulisemaks interpretatsioonivormiks üldse, just selle vastandlike ja keeruliste ülesannete raske ühildamise tõttu. Tundub, et maagilise klaveriõhtu andmiseks on vaja üliinimest, geeniust. Üks pianist, keda pean geeniuseks, on Jevgeni Kissin. Ta oli minu jaoks parim pianist maailmas juba sel ajal, kui Teie juures õppisin ning pärast teda tuleb tükk tühja maad, kui tsiteerida üht eesti kirjandusklassikut.

Kissini mängus on palju korda ja tasakaalu, ma naudin seda väga. See loob muusikasse harmooniat, mida aga minu meelest on üpris raske tekitada. Selleks on vaja selget ja ilmekat fraseerimist, eredat dünaamikat, tekstitruudust, selgust ja läbipaistvust, diferentseeritud faktuuri, peent ja teksti sisu toetavat pedalisatsiooni, mõtestatud intoneerimist jne. Lühidalt öeldes – väga palju annet ja väga palju tööd. Kõikiloetletud komponente võib üksikult leida paljudes interpretatsioonides, kuid nii suures kontsentratsioonis ja mõjuval kujul kui Kissini esitustes pole ma mujal kohanud. Paljud kõike seda ilmselt välja kuulata ei oska ja võibolla pole vajagi, kuid kõigi nende professionaalsete kvaliteetide nii kõrgel tasemel valdamine teeb minu jaoks Kissini mängu erakordselt rikkaks ja kauniks. Kui palju on kuulata, kui palju on nautida! Ma pole kohanud siiramat ja südamlikumat interpretatsiooni, lausa lapselikku puhtust ja süütust, nii eriliselt pühendunud mängu. Ma ei tea, kas selline jutt teeb inimestele muusikamõistmise kergemaks kui emotsionaalsed hüüatused. Tegelikult on ju Kissini esituste maagia mujal, võlu tuleb ennekõike isiksusest ja kontsertideks põhjalikult valmistumine on eeldus elamuse tekkeks. Sellest kõigest saab osa tema memuaare lugedes ning seda ma soovitan küll kõigile. Olen sellega veedetud tundide jooksul valanud pisaraid ja lõkerdanud naerda ning nautinud iga lehekülge.

 

Plaadistused

Väga austatud hrJevgeni Kissin!

Mul on väga palju Teie plaate ja osasid kahjuks ka ei ole. Mäletan, kui mõned kuud tagasi küsisin Berliinis DussmanniKulturkaufhausi muusikaosakonna müüjalt, kas neil on Teie Schumanniklaverikontserdi salvestust Londoni sümfooniaorkestriga Colin Davise dirigeerimisel. See sära, mis müüja silmi ilmus, oli mulle nii tuttav – ma olin leidnud hingesugulase! Ta teadis momentaanselt, millest jutt käib ning hakkas kirglikult rääkima, et see EMI Classicsifirmamärgi all välja antud plaat on kahjuks juba ammu läbi müüdud ja juurde enam ei tehta. Ja nüüd me värisemegi mõlemad, et kas ja kui kauaks esitus Youtube'i üles jääb, sest me mõlemad jumaldame seda. Ehkki tegu on klaveriliteratuuri ühe kuulsaima kontserdiga, ei suutnud ma aastakümneid sellest vaimustuda – liig palju tundus olevat kordusi ja keerutamisi, julgesin juba arvata, et teos pole nii tugev, et saaks seda kuulates igast noodist vaimustuda. Kui rängalt ma eksisin! Teie esitus on hingematvalt kaunis ja täiuslik ning ma võtan tagasi kõik oma ülekohtused sõnad hrSchumanni aadressil.

Seesama Teie kirglik austaja Berliinist juhatas mind aga koheselt Teie Sony Classicali 25-plaadist koosneva kogumiku juurde. Minu õnn ja rõõm nende esituste seltsis on olnud ja saab ka ilmselt edaspidi olema suur! See kogumik sisaldab muuhulgas Teie Carnegie Halli debüütkontserti, Mozarti kontserte Moskva virtuooside ja Vladimir Spivakoviga, soolokontserti Verbier' festivalil, Rahmaninovi kontserte, Chopini väikepalu ja palju muud imelist. Tol mälestusväärsel õhtul ostsin ka Teie viimase plaadi, mis välja antud DeutscheGrammophoni poolt ning kätkeb endas Beethoveni viit sonaati ning "32 variatsiooni" c-moll. Seal on live-võtted aastatest 2006–2016, mida varem pole välja antud ning mida Te isiklikult olete välja valinud. Minu vaimustus nende esituste ülimast kirglikkusest ja sisendusjõust on piiritu.

Ma leian, et pole võimalik mängida Tšaikovski 1. kontserti paremini kui Teie tegite seda 17-aastaselt. Kahtlemata meeldib mulle väga esitus koos Berliinifilharmoonikute ja Herbert von Karajaniga, sellest koostööst ja kohtumisest legendaarse dirigendiga kirjutate Te nii haaravalt ka oma raamatus. Kuid veelgi enam meeldib mulle, kuidas te mängite seda teostPeterburi akadeemilise sümfooniaorkestri ja Valeri Gergijeviga– on väga raske uskuda, et nii noor inimene võib musitseerida nii suurejooneliselt ja mõjuvalt. Võibolla on asi ka selles, et viimasel ajal on Karajani nägemus muusikast mulle võõramaks jäänud, ehkki olen eluaeg tema musitseerimist imetlenud. Aga see on juba teine teema.

 

Kallid kaasteelised

Ka mulle on Emil Gilels sümpaatsem kui Svjatoslav Richter, ka mul on reservatsioone Vladimir Horowitzi osas, ka mulle meeldib Grigori Sokolov ning Martha Argerichi armastan ma südamest. Muide, olen lummatud teie ühisest esinemisest, mis ilmselt aset leidnud Verbier' festivalil ning Youtube'is üleval – te esitate Mozarti sonaati 4-le käele KV 521. Milline tundlikkus, õrnus, fantaasia, vaimukus ja teineteisemõistmine! Mozart on mulle armsaim helilooja ja loodetavasti kuulen tema teoseid kunagi ka Teie kontserdil.

Mul on veel väga palju avastada – Teie raamat (mille sain alles hiljuti) ning sealne jutt koostööst ja suhetest erinevate muusikutega paneb mind paljudele salvestustele uue pilguga vaatama. Kuulan nüüd teistmoodi Teie legendaarset soolokontserti 1997.aastal Londoni "Promsil", teades, et olite seal haige. Teie mälestused emigreerumisest, oma perekonnast, esinemistest imelapsena selgitavad paljut Teie interpretatsioonis ning toovad ka uusi lähenemisnurki. Mul on ääretult hea meel, et olen Teiega isiklikult kohtunud, Te olete üks sümpaatsemaid ja siiramaid inimesi, kellega elu mind on kokku viinud.

Ootan põnevusega Teie selle hooaja kontserte– plaanin kindlasti tulla kuulama, kui esitate Liszti 1. klaverikontserti ning samuti soolokava, kus mängite Chopini nokturne, Debussy prelüüde, Schumanni 3. ja Skrjabini 4.sonaati. Chopini olete palju plaadistanud, nüüd on mul võimalus seda Teile ühte armsamat heliloojat Teie esituses ka kontserdil kuulda. Loodan, et esitate lisapalaks ka enda teoseid – Berliinis kõlanud tokaata on mul siiani väga eredalt meeles. Kui mul veab, siis äkki on mul võimalus näha Teie talismani – taskurätti, mida kandis oma esinemistel legendaarne pianist Artur Rubinstein ning mida kannate nüüd kõigil oma kontsertidel Teie. Olen nõus Rubinsteini tütre arvamusega, et Teie mäng meenutab nii mõneski mõttes väga tema isa oma.

Intelligentsetele inimestele on inimelu olnud igal ajal kõige olulisem, olenemata soost, vanusest või usutunnistusest, ning jääb kõige olulisemaks, mis iganes ka ei juhtuks. See Teie kreedo kõnetab ka mind väga tugevalt. Suur tänu Teile kõige eest ja kohtumisteni!

 

JEVGENI KISSIN

* on sündinud 10.oktoobril 1971 Moskvas, tema ema ja õde on samuti pianistid;

* hakkas klaverit mängima ja sellel improviseerima 2-aastaselt;

* alustas 6-aastaselt õpinguid Moskva Gnessini muusikakoolis;

* on õppinud vaid ühe õpetaja juures, kelleks on Anna Pavlovna Kantor;

* ei ole osalenud konkurssidel;

* soleeris esimest korda orkestriga 10-aastaselt, esitades Mozarti klaverikontserdi K 466 d-moll;

*andis esimese soolokontserdi 11-aastasena Moskvas;

* oli esimene artist, kes kutsuti andma soolokontserti mainekale "Promsi" festivalile Londonis (1997);

* esineb pidevalt maailma kuulsaimate orkestrite ja dirigentidega ning annab soolokontserte nii Euroopas, Ameerikas kui ka Aasias;

* on saanud arvukalt erinevaid auhindu nii oma salvestuste kui kontserttegevuse eest;

* sai 2002.aastal Briti kodakondsuse ning 2013.aastal Iisraeli kodakondsuse;

* esineb ka luuleõhtutega, esitades juudi ja vene poeesiat;

* abiellus 10.märtsil 2017 Prahas oma lapsepõlvesõbra Karina Arzumanovaga ning on tema kolmele lapsele kasuisa. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Muusika



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: