Peeter Helme raamatusoovitus: purjekast ja papagoist
Piret Raud – "Initsiaal purjeka ja papagoiga"
Tänapäev, 2018. 201 lk.
Piret Raud on tuntud lastekirjanik. Nüüd on ta aga kirjutanud täiskavanutele mõeldud romaani. Kannab see kirjastuses Tänapäev ilmunud teos pealkirja "Initsiaal purjeka ja papagoiga" ning on sisult ja keelelt sama poeetiline kui pealkiri ja Dan Mikkini loodud kujunduski.
Kindlasti ei hakka ma ütlema midagi seesugust, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja Piret Raud ei peaks proovima täiskasvanutele kirjutama. Peaks ikka. Kuid ometi ei pääsenud ma ei lugedes ega hiljem loetu üle järele mõeldes tundest, et lastekirjaniku taaka – kui see üldse on taak, võib-olla on see midagi palju ilusamat – pole kerge seljast heita ning midagi autori senisest loomingust kõlab ja kajab tema uues romaanis vastu.
Samas – see ei pruugi üldse olla halb.
Aga alustame algusest. "Initsiaal purjeka ja papagoiga" on kõige üldisema žanrimääratluse järgi ehk kunstiromaan. Vähemalt hargneb teose tegevus kunstnike, täpsemalt kalligraafide ja raamatukunstnike miljöös. Seda kirjeldab Raud oskuslikult ja võluvalt. Ta on tõesti loonud ühe väikese aga tervikliku maailma, istutab sellesse veenvaid tegevusi ja kui mitte just lõpuni veenvaid, siis vähemalt erialase professionaalsuse mõttes tõsiseltvõetavaid tegelasi.
Selline lavaseade lubab Raual arendada kindlas ja piiritletud miljöös hargnevat lugu, milles ei puudu pinge ja draama. Samas jätab säärane raamistus kohati kunstliku mulje – kui ikkagi tegevus asetada 21. sajandi Tallinna üsna ülevaatlikesse oludesse, kus kultuuriväljal tegutsevad inimesed üldjuhul omavahel kokku põrkavad, siis mõjub Raua miljöö hermeetilise, otsitu ja kitsana.
Aga see selleks – ükski raamat ei pea rääkima kõigest ning piirangute loomine on isegi hea. See teeb lugejale kohe selgeks, mida on oodata ja mida mitte.
"Initsiaalis purjeka ja papagoiga" kohtame kalligraaf Edat, kellele esitatakse kohe raamatu alguses veider tellimus, millega on seotud palju raha, kuid mis mõjub kuidagi kahtlaselt. See on küll teose käivitaja, kuid toimib lugu koos hoidva hädavajaliku niidina, millel erilist iseväärtust sellel pole ja – vabandust, et sündmustest ette ruttan – saab kokkuvõttes totakavõitu lõpu.
Kuid see pole ainus ega isegi mitte peamine liin. Pigem annab veidra ülesande kallal pea murdmine autorile võimaluse jälgida Eda iseloomu, tema kahtlusi, kõhklusi ja tundeilma. Põhiliselt näemegi Edat, üksikut naist, tema mõtteid ja tundeid, katseid inimestele läheneda ning suhet kunstikoolis Eda ilukirjarühmas oleva keskkoolipoisiga. Kahe tegelase vahel on pinge ja vastastikune huvi, kuid see ei kasva millekski üle. Ega saagi kasvada. Lugu lõpeb hoopis viisil, mis on mõeldud vist olema ootamatu, toimib aga ettearvatult ja jätab mulje, et autoril said ideed otsa.
Aga mis siis ikka. Lugesin Piret Raua täiskasvanute-debüüdi läbi ühe ennelõunaga ning kuigi olen nüüd olnud üsna kriitiline, pean siiski ütlema, et see oli meeldiv ennelõuna. Piret Raua keel on ilus, luuleline, samas paatoseta, kirjeldustes täpne. Ning et lugu on tinglik, ebareaalsevõitu, pole tingimata halb, vaid võimaldab võtta romaani "Initsiaal purjeka ja papagoiga" omamoodi täiskasvanute muinasjutuna ning olen kindel, et sellisena leiab see ilus kahesajaleheküljeline raamat tänuliku vastuvõtu. Head lugemist!
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio