Arvustus. Juss Piho tardunud figuurid

Näitus
Juss Piho
"Figuurid"
Tartus Nooruse galeriis
avatud 12. jaanuarini
Tartus on viimasel ajal eksponeeritud palju erinevates käsitlustes figuurimaali. See tore rivi algas restoranis Vilde ja Vine 10. septembril, kus näitusel "Kalevipojast uue testamendini" taaskohtusid tartlased vanameistri Jüri Arraku kurjasilmsete tegelastega. Kohe järgmisel päeval üllatas meid kultuuriklubis Promenaadiviis Margus Meinart aga nukulike inimestega ja 25. oktoobril jahmatasid kunstimajas vaatajat Regina Soonseina kosmilised figuurid.
Mahukaim väljapanek avati 11. detsembril Pallase kooli galeriis Noorus. Juss Piho kunstis on kõik suur ja suurejooneline. Kunstnik maalib ligi kahemeetriste mõõtmetega ruudukujulistele lõuenditele üksikuid maskitaoliste nägudega figuure. Neis on midagi erilist ja teispoolsust ja enam metafüüsilisust kui Giorgio de Ghirico või Paul Delvaux omades. Piho kunstis on inimesed tardunud mõttetutesse poosidesse, andes justkui märku kogu maailma absurdsuses. Minu arust teevad nad seda lõplikult, galerist Reet Pulk-Piatkowska arvates hakkavad kohe liikuma ja midagi muutub.
Figuuride teravad ebarealistlikud varjud sarnanevad Chirico stiilile, kuid ruumi sees olemine ja valgusallika puudumine erineb. Ruum on stiilselt tühi, kummituslik, kõle. Sellesse sobituvad igati üksikud imelikud taimed.
Ka koloriit on huvitav. See on ülinapp, valdavad hallid toonid, lisandub sinine ja taimede puhul sinakasroheline. Figuuride juures on autor püüdnud läbi ajada punaste värvidega ning alati on olemas kriiditaoline krobeline inetu valge. Puuduvad kollane, ooker, pruun. Õlivärvid on kantud lõuendile võimalikult siledalt, et tekitada külma tunnet ning ka üksikud värvinired mõjuvad ebameeldivalt.
Kuid kogu negatiivsusele vaatamata või just tänu sellele näitus paelub. Väljapanek on stiilne, monumentaalne ning kutsub süüvima kõigisse finessidesse. Juss Piho kunst veenab eelkõige tänu erialastele oskustele näiteks rakursse edasi anda, milles paljud kunstnikud jänni jäävad. Õnnestunud karakterportree "Mees punase kõrvaga" kinnitab, et figuuride impersonaalsus on taotluslik, mitte ei johtu oskamatusest.
Figuurimaal on kõnekaim žanr visuaalkunstis. Ja on tore, et eesti kunstnikud viljelevad seda päris kõrgel kunstilisel tasemel.
Toimetaja: Valner Valme