Jüri Arrak kinnitas "Ringvaates", et kuigi ta oli märtsipommitamise ajal 7-aastane, mäletab ta seda siiski väga hästi. "Öeldakse, et lapsed hakkavad mäletama kolme aastasest saadik," sõnas ta ja lisas, et nad olid tol ajal harjunud sireenidega. "Need pommitused olid mitmed kuud kestnud ja tegelikult need sireenid ei käinud mitte ainult pommitamise ajal, vaid ka siis, kui olid luurelennud."

"Minu kõige suurem peidukoht oli voodi all," sõnas ta ja nentis, et hirm ja õud on tal sellest ajast hästi meeles. "82-aastasena tundub see mulle koomiline, aga mängukaruga koos läksin voodi alla ja see oli kindel varjupaik," lisas Arrak ja tõi välja, et kõige hirsam moment pommitamise ajal oli see, kui ema takerdus joostes mahakukkunud telefonitraatidesse. "Ta kukkus maha ja ma mäletan, et panin kohe karjuma, et ta sai nüüd surma, see oli selline šokiseisund."

"Ma olen naljaviluks kolleegidele vahel öelnud, et ega mul kunstis ilmaaegu sellised pildid pole," sõnas kunstnik ja rõhutas, et tal on väga keeruline lapsepõlv. "Mäletan ka 1940. aasta riigipööret ning 1941. aastast, kui sakslased tulid sisse, need jäävad kõik lapsele meelde," nentis ta, tuues välja, et selle pommitamise tagajärjel tekkisid jutud, et varemetes on vorstivabrikud, kus lastest tehakse vorsti. "Need olid sellised õuduslegendid, aga nii oli, midagi pole teha."