Ene-Liis Semper, mu hea kolleeg teater NO99 päevilt, ma kutsusin sind täna siia intervjuule otse loomulikult sellepärast, et teater otsustas sellel aastal, et te lõpetate tegevuse. Ilmselt NO teater läheb tähena taevasse. Kui sa ise siin tähistaeva all praegu vaatad üles, siis mis on see, mis sinu jaoks sealt vastu kiirgab, see kõige olulisem, mis sellest teatrist maha jääb?

Loomulikult me kõik tegeleme intensiivselt kogu aeg mingite kokkuvõtete tegemisega ja ma ise avastasin, et seda teatrit saaks nii mitmel tasandil pikalt kirjeldada, alates sellest, et tegime neid Eestile ja ühiskonnale olulisi, mõnikord valusaid, mõnikord vähem valusaid, mõnikord naljakaid, mõnikord vähem naljakaid lavastusi. Või siis tegime kohaspetsiifilisi lavastusi.

Ma jäin mõttesse selle üle, et neid Eesti teemaga seonduvaid asju on nii palju tegelikult analüüsitud ja uuritud, et kui mõtlen ennast tagasi aastasse 2004, kus me alustasime selle mega-giga 14 aasta pikkuse projektiga, siis üks suund, mis me tookord ka enda jaoks ära sõnastasime, oli uurida seda, kas teater, mida seostatakse alati omakeelse kultuuriruumiga, saaks olla kommunikatiivne ka väljaspool Eestit.

Kui ma olin väike laps, ütles mu ema alati, et vaesed näitlejad, nemad ei saagi kunagi reisida. See oli nõukaajal, kui reisimine niikuinii oli väga keeruline. Tema oli alati nii kurb näitlejate pärast ja teatri pärast ja ütles, et näed, tantsijatel veab, nemad saavad sõita, lauljatel veab, nemad saavad sõita ja muusika on üle kõikide keelepiiride. Aga näed, teatris mängitakse alati oma keeles ja ei ole võimalik, et nad kuhugi läheksid. Mitte et ma nüüd oleksin tahtnud oma emale midagi tõestada.

Ehk ei olnud sugugi mitte juhuslik, et teid kutsuti välismaa festivalile ja et te sinna ka läksite, see oli ikkagi täiesti teadlikult valitud suund?

Ma arvan, et kunst üleüldse oma olemuselt on rahvusvaheline, selles mõttes ei peaks ta ju toimima ainult mingi ühe väga konkreetse rahvusliku kultuuri piires. On võimalik alati luua mingeid eksistentsiaalseid tasandeid, mingeid filosoofilisi tasandeid, mis tegelikult kõnelevad kõigi inimestega, kes on samas ajahetkes elus.

See on see minu eluaegne usk, et neil inimestel, kes on elus ühel ja samal ajal, peaks tegelikult olema võimalik omavahel suhelda. Ja kui on võimalik luua mingi selline tasand või selliseid kujundeid tekitada, siis miks peaks teatris olema see vähem võimalik, kui on näiteks kujutavas kunstis või videokunstis või filmis või muusikas.

Taavi Eilat ja Ene-Liis Semper Autor: Kairit Leibold/ERR

Kuidas rahvusvaheline publik võttis vastu näiteks alguses "Nafta" või "GEP-i", mis olid ka Eesti kontekstis natuke omast ajast ees - üks rääkis keskkonnatemaatikast, teine Eesti iibeprobleemist. Kas nad üldse said aru, millest te seal kõnelete?

Jah, "Nafta" oli tegelikult kõige esimene, millega me üldse hakkasime väljaspool Eestit ringi sõitma. Lõputu majanduskasv, mille me tol hetkel justkui küsimuse alla panime - oli ju ilmselge, et see ei saa jätkuda, kuskil peab olema mingi kasvupiir. Eestis, jah, läks natukene aega Eesti publikuga, et nad hakkasid seda tõsisemalt võtma. Alguses, ma mäletan, tekkis palju küsimusi. Samas ei olnud selle lavastuse mängimisega väljaspool Eestit kunagi küsimusi. Võib-olla see tuli sellest, et lääneeurooplased olid rohkem informeeritud või nad tegelesid, olid sunnitud tegelema, kuna mingisugune teravus erinevate teemadega, mis tegelikult puudutavad maailma käekäiku pikemas perspektiivis, oli seal võib-olla lihtsalt intensiivsem, kui ta oli Eestis tol hetkel.

Näiteks "GEP-iga" - "Garjatšije estonskije parniga", mis tegeles iibeprobleemiga, mõtlesime algselt, et teeme väikese Eesti rahva säilimise armsast idealismist kantud poiste klubi, mis selleks, et Eesti rahvas, kultuur ei kaoks, teeb nii palju lapsi kui võimalik. See oli selle tüki teema, see oli komöödia. Aga väljaspool Eestit tegelikult oli see väga... See puudutab kõiki Euroopas ja ei ole üldse Eesti teema, vaid kõikide vanade Euroopa rahvaste teema. Ilmselge on see, et iive ei ole piisav, et see imekaunis, sügav ja tark vana Euroopa saaks sellisel kujul jätkata. Ükskõik, kus me seda ei mänginud - me mängisime seda Saksamaal, Šveitsis, Soomes -, igal pool inimesed naersid meeletult ja see kõik oli arusaadav.

Huvitaval moel ainuke koht, kus see ei olnud nii terav ja publiku vastukaja jäi umbusklikuks, pigem öeldi, et mis teema see üldse on, see ei ole tõsi, oli Poola. Poolas oli ka kohtumine publikuga ja seal, ma mäletan, läksid kired möllama ja meid süüdistati selles, et me tekitame probleemi seal, kus seda ei ole, et iibega ei ole vähimatki küsimust Euroopas, eriti mitte poolakatel.

Eesti on ääreala, selles mõttes meil on väga hästi vedanud, et kõik need nimed - Stefan Schmidtke või Agnès Troly või Anja Dirks või siis Beatrix Bühler - üldse viitsisid Eestis käia mingeid asju vaatamas. Selles mõttes on ikkagi suhteliselt tore saavutus minu meelest, et Sakala tänav 3 tulevad mingid sellised laia haardega rahvusvahelised tegijad uksest sisse ja tulevad suure huviga vaatama, mis siis nüüd pooleli on.

See muidugi andis ka mingisuguse sellise laksu, et peadki kogu aeg ennast kuidagi kannustama, et vaadata selle pilguga, kas see on piisav, mida me otsime, piisav, mida me teeme.

Kas on neid kõnesid, kus nad pöörduvad murega, et mis nüüd, et te lõpetasite?

Jah, loomulikult, see sõnum läks ju igale poole ühel ja samal hetkel. Kui see teade välja sai saadetud, siis täpselt samamoodi tuli Eestist väga palju väga sooja tagasisidet, täpselt samuti tuli seda igalt poolt mujalt maailmast.

Taavi Eilat ja Ene-Liis Semper Autor: Kairit Leibold/ERR

Kuidas see ikkagi käib, et näiteks Pariisis Odeoni teatrisse pääseda, mis selleks teha tuleb?

Mis pääseda! See on järjekordne tore fenomen selles mõttes, et jah, mängisime nädal aega Odeoni teatris, kujutad ette. Sellest, et see tegelikult oli suur risk tuua NO99 Tallinnast Eestist Prantsusmaale Pariisi kesklinna nädalaks ajaks mängima sellisesse teatrisse, saime siis aru, kui ma rääkisin Agnès Trolyga, kes oli kutsuja, kui hakkasime lõpetama. Ta ütles, et nüüd ma julgen sulle öelda, et see oli kohutav risk, et ma olen väga õnnelik, et ma selle võtsin, sest nüüd läks teater rahvast täis ja tagasiside on hästi positiivne, kõik toimis.

Tänu sellele samale inimesele mängisime aastaid hiljem Avignoni festivalil, kus ma pidin andma mingeid intervjuusid ja üks lõbusamaid hetki oli see, kus üks raadioajakirjanik ütles: "Te tulete ju..." - tema käsi hakkas vaikselt tegema selliseid asju, et ma ei saanud aru, kas need on kõrvad või sarved, mida ta näitab - ja siis tuli välja, et "...te olete ju nagu metsast, keegi ei tea, kas te olete üldse inimesed või kes te olete."

Me oleme nii väikesed, et selles mõttes ongi õudselt uhke iga kord, kui õnnestub kuskil mingi väike märk maha jätta.

Ja emotsioonid 8. novembril, kui viimast korda mängisite Eesti publiku ees? See lõpuhetk oli väga emotsionaalne ja kindlasti raskesti üleelatav mingis mõttes?

Oh muidugi. See emotsioon ongi alati raskesti üleelatav. Emotsioon on ju inimesele koormav, ta tuleb mingi suure tuhinaga ja siis sa pead kuidagi selle raputuse läbi tegema. See oli hästi ilus, see 8. november, hästi ilus õhtu oli.

Ma võiksin võib-olla istuda mitu päeva ja hakata kõiki neid asju lahti võtma, mis kõik on olnud. 14 aastat on lihtsalt nii kohutavalt intensiivne aeg. Mida rohkem tagasi mõtled, seda rohkem tuleb kõiki asju meelde, mida polegi võib-olla jõudnud läbi analüüsida. Tagantjärele nüüd on siis aega mõelda, mida kõike sai tehtud ja kuidas tegelikult oli väga suur vedamine väga paljudes olukordades. Lihtsalt nii palju häid inimesi sai kokku. Uskumatult suur vedamine, et sellist asja sai teha.

Ja nagu viimane laul Eesti viimasel etendusel oli "The Show Must Go On" - milline on siis Ene-Liis Semperi järgmine tegu näiteks aastal 2019?

Vara veel! Aasta pole veel vahetunud, laske nüüd hinge tõmmata. Kui on midagi, mida ma ette võtan, siis küllap ma seda mingil hetkel ka kõva häälega ütlen, aga praegu on see aeg, kus on ilus mäletada kõike seda toredat, mis on olnud.

Ene-Liis, suur aitäh selle intervjuu eest ja aitüma selle teatri eest!

Aitäh.

Taavi Eilat ja Ene-Liis Semper Autor: Kairit Leibold/ERR

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil pühapäeval, 30. detsembril kell 21.30.