Tamur Tohver: tühi ruum ei ole tühi ({{commentsTotal}})

Tegevuse lõpetas teater NO99
Tegevuse lõpetas teater NO99 Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

"Loodan, et Sakala saalile kuulutatava konkursi tingimused on piisavalt karmid, et ei tekiks taas soovunelmaid, vaid et konkreetsed visioonid leiaksid kõlapinna. Meil ei ole täna võimalik ka enam majanduslikult ebaõnnestuda," ütleb Polygon Teatri juht Tamur Tohver rääkides Teatrist NO99 tühjaks jäänud ruumist ja Eesti väiketeatrite ruumist üldisemalt.

Täna on paslik rääkida uue olemusest.

Muutus on paratamatu edasiliikumise osa. Uus ei saa tulla enne, kui vana on lahkunud. Eelkõige lahkunud meie harjumustest. See on see osa evolutsioonist, mida inimesed enamasti läbi teha ei soovi. Harjumused aga kisuvad tagasi. Kiindumine hoiab sabast. Kui millegi sõnastus on tagasilugemine nulli, siis nõnda see ka läheb. Pealtnäha tagasilangemine võib olla edasiminek.

Milleks imestada siis soovi täitumise üle?

Sündmus sünnib vajadusest välja öelda, sõnastada, teoks teha. Enne seda on vaikus, staatika. Ikka saab kõik alguse eimiskist. Nullist. Ja liigub nii uuele tasandile.

Enne liikumist peab ju olema seisak.

Tundub hirmus kõlav ja sügav? Ongi.

Sest kui oma ninaotsast kaugemale ei vaata, on iga järgnev sündmus ootamatu ja kukub taevast. Aga selleks, et sealt midagi kukuks, tuleb sinna enne midagi saata.

Iga muutus on seeläbi hea. Miks? Sest ta sobib suurde pilti.

Me loome selliselt pidevalt ruumi enda ümber. Tahes tahtmatult. Läbi suhete, neist johtuvate väljaöeldud sõnade ja seejärel tegude kaudu. Luues kujutluslikku maailma, teostame mateeriat. Seegi on evolutsiooni osa.

Ruumiga saab palju teha. Lihtsaimal viisil koged seda kontserdil, kirikus, paraadil, teatris. Kodus iga päev, kui vähegi tähele paned. Vaata oma kassi või koera või abikaasat või lapsi- aina peegeldused.

Sestap on hea, kui ruum saab puhata.

Ruum vajab puhkust. On tähtis, et ta puhastuks vahel näiteks segadusest, ängist, raevust, vihkamisest, surutisest. Et tõuseks esile kõik meeldiv ja soe: hoolivus, armastus, toetamine. Mis samuti sinna on salvestunud. Iga ruumiga töötav inimene teab seda: kultuuris, arhitektuuris, sisustuses, meditsiinis, päästes, spordis, tavanditeenistuses, esoteerikas, diplomaatias, hariduses, raadios ja televisioonis, internetis... Ei olegi praktiliselt tegevusvaldkonda, kus ruumil ei oleks oma osa.

Kõik need inimesed on teadlikult kogenud, mida tähendab ruumi laetus või neutraalsus. Oskavad seda luua, see on nende spetsialiteet. Sest tegelikult ainult tänu ruumi olemasolule-tekkele me kogemegi seda, mida me vastava kohaga kokkupuutes kogeme.

Ainult ruumi kaudu jõuab meieni jagatud ja/või esile kutsutud emotsioon. Selle kaudu taipamised, mis viivad meid edasi, ükskõik, kas mentaalselt või emotsionaalselt. Nii ruum töötabki. See ongi see, milleks me ruumi vajame ja milleks teda kasutada saab.

Meenuta korraks nüüd neid ideid viia kunstikool kindlusvanglasse. Eks ole?

Ruum puhkab ja puhastub ajas. Ja hakkab toetama uusi tegevusi värskel moel.

Tsükli lõpp on tsükli algus.

Vahel pöördub sel hetkel maailmavaade. Vahel sünnib see nihe üksikisikus. Ja kui viimaseid on piisavalt, toimub nihe laiemalt ning piisavalt pikaks perioodiks.

Täna teame, et tulemas on majanduslik, seejärel paratamatult sotsiaal-ühiskondlik, seeläbi edasi poliitiline tagasilangus. Siia lisandub ökoloogiline kriis. Õigemini on see osades eelnimetatud valdkondades juba alanud ning see põhjustab paratamatult lagunemise (loe: puhastumise) teistes. Vahel on olnud kultuur selle peegliks, vahel selle tagajärel hoopis ära keelatud-unustatud, vahel käivitavaks algeks, edasiaitavaks jõuks või kokkuvõtvaks tulemuseks. Kui muidu oodatakse majanduses ca iga kaheksa aasta tagant tagasilööki (meenutus: eelviimane puudutas ka Eestit 2008 ja 2016 oodatut ei tulnud), siis nüüd on kaks aastat nö. üle ja märke majandusestki väljapool piisavalt.

Kui muidu räägiti sellest vaid majanduses, siis õnneks on nüüd kõigele viitama hakanud rida korduvaid nimesid: Marju Lauristin, Ülo Vooglaid, Raivo Vare, Einar Laigna jt: lühidalt kõik pikema perspektiivi jälgijad.

Juba aastal 2013 võttis selle kokku üks lihtne praktik, Alar Tamming, kes meenutas iidset tõde: kõik on pidevas muutumises ja püsib ainult loomulikul viisil ehk evolutsiooniliselt tekkinu.

See teadmine on tore tugi mistahes uuenemisele.

Praktikas tajume kriisi lähenemist selle eitamise kaudu. Just see näitabki, et inimesed on segaduses. Neile oleks vaja ehk mõistmist, mitte jäikust või üleolekut? Kui mistahes valdkonna sisuline kriis on tulemas, toimub positiivne puhastumine. Tuleb uus kvaliteet.

Täna on sobiv aeg soovida, et ei peaks elama kui viimast võimalust. Soovida, et ei tekiks uusi materiaalseid või logistilisi raskusi. Soovida, et meid ei halvaks tahtmatu võidujooksmine.

Ärgem laskem hetke käest.

On uue minemise algus.

Teine kriteerium uuel tasandil jätkamiseks on ausus. Enda, olukorra ja potentsiaalsete võimaluste vastu. Reaalolukorra fikseerimine, mitte soovkujutluse õhutamine.

Vaatamegi siis veel argisemalt ja praktilisemalt. Aastatuhandete kogemus näitab, et mis iganes kriisisituatsioonis võib kõik laguneda, aga jääb kaks eesmärki: tsirkust ja leiba. Inimesed vajavad tuge.

Imaginaarse ruumi järeleaitamisel materiaalsega oleme olnud tulbid Vaba Lava Tallinna ja viimati Narva keskkonna loomisel. Riik pani lõpuks õigel hetkel tugeva õla alla. Loomeinimesed omakorda väiketeatrite näol on olnud agarad samade kohtade puhul: ei ole jätnud maja tühjaks ja Tartu Uus Teater tegi lisaks oma Kreenholmi-projektiga suurepärase avalöögi Vaba Lava Narva majale.

Ometi on meid kimbutanud vanast kinnihoidmine nendes laiemates liikumistes. Ikka veel ehitame endale takistusi tegelikuks paindlikuks ja toimivaks lahenduseks. Ikka veel on kuskil segadus elu loomuliku muutumise aksepteerimise ees. Me oleme uhked oma teatrikülastuste üle (2016. aastal 1,1 milj vaatajat, Turu-uuringute AS, Kivirähk). Veel uhkemad selle mitmekihilisuse üle ja täna on siiani päris kenasti lisandunud suhteliselt lihtne võimalus seda ka välismaal levitada. Mis kannab ka vilja: Eesti teater on täna kõikjal maailmas hästi vastu võetud ja seda paljuski ka tänu väiketeatrite mobiilsusele. Lisaks riiklikule Teater NO99 Euroopa auhinnale on sama tugevat ulatuslikku tänuväärset tööd teinud iseseisev R.A.A.A.M ja teisedki vabateatrid, jõudes geograafiliselt lisaks Euroopale nii Ameerikasse, Indiasse kui Siberisse.

Kümne aasta jooksul oleme aga mõistnud, et kõiki tekkivaid-tegutsevaid rühmitusi hoolimata heast tahtest toetada ei jaksa. Sestap oleme üritanud liikuda kahes suunas.

Esiteks püüame viimase kümne aasta jooksul elimineerida või miinimumis hoida vabateatrite toetamist. Siia leiame kogu aeg üha uusi ja uusi variante või ettekäändeid. Hiljuti käis kultuuriministeeriumis pikalt koos töögrupp, milles oli esindatud nii riik, tegijad kui nende erinevad organisatsioonid ja tulemuseks sai, et imekombel kadusid pea kõik töörühma paindlikud ja edasiviivad ettepanekud etenduskunstide seaduse muutmise projektist ja tooni jäi andma siiras soov viia riigi sihtasutusena tegutsevad teatrid avalikust konkurentsist välja, puutumatuks. See ettepanek ei leidnud aga teatriühendustes õnneks mingil moel toetust ja ehk oleks jätkusuutlikum sellist suunda mitte edasi arendada.

See kipub vastuollu nii kehtiva etendusasutuse seadusega, konkurentsiseadusega kui põhiseaduse endaga, mis ütleb, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Sest ainult nii saab rahvusriik (keeles ja kultuuris) püsida. Kirjeldatud mudel pole loomulik: võtta ühtedelt vahendid, andes need teistele, ja sestap kindlasti mitte jätkusuutlik. Sellega lõigatakse varem või hiljem endale näppu. Miks? Sest loomingus (loe: looduses) ei ole olemas esimest ja teist Eestit. Sündmus kas on või ei ole, seda saab rahastamisega kas toestada või nõrgestada, kuid mitte tellida või surnuks näljutada. Võib nüüd kehitada õlgu- on's meile seda kõike nii palju vaja?

Numbrid räägivad teist keelt. Teatriskäimine õnneks veel eriti viinajoomisele alla ei jää. Kui siingi veidi laiemat pilti vaadata, siis ei ole jätkusuutlik seegi mudel, et kultuurtegevusi rahastatakse Kultuurkapitali laekuvast alkoholi- ja tubakaaktsiisist pluss hasatrmängu maksudest. Selle loogika põhiselt- kui ühel päeval keegi enam ei joo ega suitseta, ei saagi sõltumatu tegija kuskilt toetust. Mis siis mitmekesisusega teatris juhtub? Aga see ei ole tänase jutu teema.

Kokkuvõtvalt on sellega tekkinud natuke nagu patiseis: tegijaid on palju, kõiki peaks nagu toetama, sest vajajaid on. Mis ongi riigi kui ühenduse esmakohus: hoolitseda liikmete eest.

Teine, märksa toredam lahendus, mille oleme leidnud, on soov keskenduda etenduskunsti keskuste toetamisele. Selles on palju edasiviivat, aga ka jätkusuutlikku. Miks jällegi? Ennekõike jätab ta võimaluse iseenesliku korrastumise tekkele. Õigete tingimuste loomisel hakkab toimima selektsioon nii sisus, korralduses kui kvaliteedis. Ühest küljest on see väga demokraatlik, samas paindlik ja taastootev mudel.

Täna on meil head eeskäijad selles valdkonnas, Kanuti Gildi Saal ja Vaba Lava on end tõestanud nii pideva sisulise kvaliteedi olemasolu kui tegijate rotatsiooniga. Aga on tõestanud end kahjuks ka tõsiasi, et hoolimata toimivast mudelist jääb sellinegi korraldus ruumi- ja ajanappuse taha. Ja jällegi on osad valitumad. Etenduskunsti keskused kompenseerivad siiski ruuminappust oluliselt rohkem kui püsirepertuaariga "suure majad" (loe: püsidotatsiooniga riigi osalusega SA-d). Üks fakt, mida avalikkuses vähe teatakse, on seegi, et riiklik toetus oma majadele mitte ainult ei garanteeri nende jätkusuutlikkust (väitega, et vabateater ei kata kõiki źanre, et osa kunstiliike võib välja surra), vaid aegajalt kompenseerib puudujääva turuosa. Eesti keeles öeldes, maksab kahjumi kinni (loe: pooltühi saal). Riigi mõistes aga pankrotti ei eksisteeri (Eesti Kontserdi ja läbi ajaloo nii mõnegi teatri tegelik seisund). Selleni viib küll ainult selles valdkonnas sisuline puudujääk, mitte majandusoskus.

Ruum.

Teadvuslik, materiaalne, eeterlik.

Meieni on loomulikul viisil jõudnud võimalus liikuda edasi.

Sakala tänava teatrimaja läks puhkama. Sellel on suurepärane tehniline baas, külastajaharjumus, sobilik asukoht ja palju muud. Me ei pea tegema ühtki lisakulutust, et avada seal uus võimalus nii teostajatele kui saajatele-kaasatulijatele. Lisaks on täna loomulikul viisil vabanenud toetusressurssi kahe loomingulise kollektiivi arvelt, mis täna enam kumbki selliselt edasi ei lähe. Kui me just ei soovi selle ressursiga lappida teiste loominguliste koosluste tekkinud eelarveauke. Aastaid maja terviklikult endale soovinud kaitseministeerium võiks korra samuti mõelda, kas poleks neil toredam ühtsena Filtri tee oskuskeskuses, andes samaväärset kaitsetegevust tegevat loojale võimaluse?

Peab muidugi mõistma, et läbi aegade käest kätte käinud teatrimaja kätkeb endas tahtmatult palju ootusi, igast suunast ja igal suunal. Kuidagi on nii juba läinud, et erinevate ministrite jõuliste soovidega olukorda "paremaks muuta" on tulnud kaasa palju valusid sinna ruumi. Aga see kõik on minevik ja täna on meil faktid, mis tänast väljavaadet toetaksid: olla avatud, edasiviiv, säästlik, intrigeeriv, laiemas pildis ja pikemas perspektiivis.

Jätkata sealt, kuhu seal ruumis jõuti: puudutada edasi sügavuti ühiskonda, luua majaruumi väline sündmus ühiskondlikku ruumi.

Ja jälle jõudsime ruumini.

Vabadele teatriühendustele on Sakala maja saal ja tehniline baas paras, suurematele kooslustele kipub istekohatde arv väheks jääma. Sakala keskus on kindlasti hea paik ka teatrihariduse edendamiseks ja kindlasti mitte ainult kõrghariduse vormis. EMTAs valmib peagi-peagi teine multifunktisonaalne saal. Eestil on oma kompententsi ulatusega võrreldes siiani olnud liialt väike osakaal maailmas praktilise teatritegevuse uurimises. Aga algab see täna tegelikult kooliteatrite liikumisest ja Koolitantsust.

Ilus puhas vaikus selleks, et sügisel puhtalt lehelt alustada.

Vast oleks ettenägelik lisaks mitte ülereglementeerimisele anda Sakala saal jäigalt ühe või teise kinnise koosluse kasutusse. Antagu meile piisavalt suure pildi tajumise võimet, et sinna uus sündmus luua. Ärgem sulgegem sellist võimalust pelgalt liiga väikese ühe suletud kildkonna privileegiks, ainult ühe kunstilise koosluse omandiks.

Aeg tingib enamat.

Millest meil siis tegelikult puudus on?

Kuhu me ka oma pilgu ei pööraks, vaatab kõikjalt vastu tulevik ja taasloomine. Valdkondade üleselt on selleks noor inimene. Me oleme siiani soovinud kõike ja kohe, tarbijalikult.

Aga vastu ei tahaks nagu midagi anda. Selleks, et saada, tuleb aga loobuda. Natuke hoolivust, natuke leplikust ja asjad on jätkusuutlikumad.

Loodan, et Sakala saalile kuulutatava konkursi tingimused on piisavalt karmid, et ei tekiks taas soovunelmaid, vaid et konkreetsed visioonid leiaksid kõlapinna. Meil ei ole täna võimalik ka enam majanduslikult ebaõnnestuda.

Olete tähele pannud: me ei ole enam nii jäigad?

Ei oma hoiakutes ega struktuurides?

Sest ainult soovi ja tahte toel seisab kõik püsti.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: