"Silvio", rež Paolo Sorrentino

Kaader Paolo Sorrentino filmist "Silvio". Autor: pressimaterjalid

Priimägi märkis, et ta ei imesta, et filmi esimesed seansid välja müüdud olid. "Ma vaatasin, kuidas seda filmi promotakse. Seal oli ka selline jutt, et "allakäinud poliitikud jahil koos paljaste naistega". Kui niimoodi promoda, siis muidugi see saal läheb täis. See ei ole ka lõpuni vale – ta [Sorrentino – toim] on selgelt läinud hästi visuaalset teed ja selgelt osa sellest visuaaliast on selline, mis Eesti kõigile erotomaanidele väga meeldiks."

"Selles on ka Silvio – kuigi Berlusconit pole kordagi mainitud, aga see ilmselt on Berlusconi – isiklik traagika, et ta peab tahes-tahtmata leppima sellega, et ta ei ela igavesti ja ta ei ole igavesti noor," kirjeldas Priimägi. "Selle nooruse otsingul on ta isegi nüüd 70+aastasena võimu külge klammerdudes. Vanad inimesed üritavad seda igavest noorust säilitada, juues kujundlikult võttes noorte verd."

"Sellest on seal juttu ka, kuidas inimene päris tipus peab leppima sellega, et ta on täiesti üksinda, ja igati seda üksindust tõrjudes proovib ta end ümbritseda külluse ja igasuguse hedonismiga," lisas ta.

Priimägi sõnul on huvitav see, et kriitika filmile on see, et seda kõike on liiga palju. "Paljast nahka, asjatult pikki peostseene, kus inimesed on kommis ja paljad liiga palju. Samas mulle tundub, et samamoodi nagu vaataja väsib sellest kehade vaatamisest, väsib ka ta [Silvio tegelaskuju – toim] ise ja me nagu elame tema enda traagikat puhtalt füüsiliselt läbi. See muutubki tüütuks. See muutub ka talle tüütuks, sest ta on küllastunud kõigest paremast ja tal ei ole kuhugi edasi minna."

Ta usub, et neile, kellele meeldis Sorrentino eelmine film, "Kohutav ilu", neile võiks meeldida ka "Silvio". "See on hästi visuaalne, pulseeriv, rütmiline. Aga probleem on selles, et tegelikus versioonis on see film tund aega pikem. Meile, talupoegadele on kaks filmi kokku pandud ja seda tunni võrra lühendatud. Sellest ka igasugused süntaksi probleemid seal. Ilmselt see pikk on parem, aga ma pole seda veel ise näinud."

Priimägi sõnul toimub sarnaselt "Kohutava iluga" ka "Silvios" pidev nn kõrge ja madala kõrvutamine. "See, kuidas nad eksisteerivad käsikäes – ühest küljest on see Rooma sära, aga selle särava Rooma palee all on kohe ka kanalisatsioon. See kõrvutus on alati tema filmides olemas."

"Creed II", rež Steven Caple Jr.

Kaader filmist "Creed II". Autor: LILO/SIPA/SCANPIX

Priimägi tõdes, et "Creed II" on film, mis võiks jääda märkamatuks neile, kes pole spordifilmide austajad. ""Creed" on Rocky Balboa loo jätk, kus peaosas on "Rocky" ühe peategelase Apollo Creedi poeg (Michael B. Jordan), kelle treener on Rocky Balboa (Sylvester Stallone)." Samas märkis ta, et see pole lihtsalt spordifilm, vaid analoogselt esimesele "Rockyle" on kaks "Creedi" filmi suutnud end välja mängida indie-filmi või karakterdraamadena.

"See spordifilm on seal ka, aga seal võetakse tavatult palju aega nende tegelaskujude avamiseks, mis tähendab seda, et kui lõpuks keegi hakkab üksteisel nägu üles lööma, siis me hoolime nii peategelasest kui ka vastastest, kes on meile inimesteks muudetud," selgitas Priimägi.

"Alati on hästi lihtne demoniseerida seda, et siin on jälle see Ivan Drago poeg, kellega seal see vastuolu on, ja teda oleks võimalik näidata täiesti deemonlikuna, aga tegelikult ka temale on pühendatud aega, et me saaksime [temast] aru. Seetõttu on see inimlikkus seal kokkuvõttes sellise filmi kohta rabavalt sügav."

"Tal on motivatsioon ja kui me näeme, miks ta midagi teeb, siis meil on võimalik teda ka mõista ja seetõttu ka paremini omaks võtta. Samuti on siin – nagu žanrifilmile omane – tal on teatud spordifilmi troobid, aga ta suudab neid troope ikkagi keerata piisavalt uue nurga alla, et see oleks meile uus või intrigeeriv."

"Mary Poppins tuleb tagasi", rež Rob Marshall

Kaader filmist "Mary Poppins tuleb tagasi". Autor: LILO/SIPA

"Väga hea meel, et ta tagasi tuli. Emily Blunt sobib sinna rolli sajaprotsendiliselt. Nagu oli "Christopher Robiniga", siis on seegi tegelikult järellugu raamatule, et ta tulebki tagasi," rääkis Priimägi. "Ta tuleb peresse, kus need esimese "Mary Poppinsi" raamatu lapsed on kasvanud suureks ja on nüüd täiskasvanud ja hakkab tegelema nende lastega."

Ta lisas, et sarnaselt "Christopher Robinile" on siin lugu kapitalistliku maailma laastavast mõjust, kus inimesed on oma töö ja panga orjad ning võlgu ja kuidas Mary Poppins tuleb seda lapsemeelsust või fantaasiat nendes tegelastes taaselustama, et nad nende abiga sellest kuidagi üle saaksid.

"Ma usun, et see film on kõigile. Esimesed pool tundi tundub, et see on Disney fluff, aga siis läheb ta väga mõnusalt käima. Ma usun, et see on täiesti oma eesmärgi täitnud."