Immo Mihkelson: bossanoova tulek Eestisse ({{commentsTotal}})

Marju Kuut
Marju Kuut Autor/allikas: ETMM

Immo Mihkelson avas ajakirjas Muusika bossanoova ajalugu Eestis.

Nagu leebe soe suvine tuulepuhang pühkis 1960-ndate alguses oma pehme tiivaga üle maailma uus muusikakõla Brasiiliast. Sõnapaar Bossa Nova kogus kiiresti tuntust ja muusika, mida see tähistas, võitis kõikjal innustunud austajaid. See "kõikjal" hõlmab ka Eestit, kuhu uus nähtus ulatus tollast aega ja asjaolusid arvestades kummaliselt kiiresti. Kuidas see juhtus ja miks jättis kauge maa muusika omapäraselt pealetükkimatul moel siinse kuulaja maitsebuketti sügava salajälje, ongi järgneva loo teema.

Bossanoova üks kummalisemaid omadusi on tema roostevaba kest ja selle all ka aegumatu tuum.

Igasugune kergemuusika kipub üpris kärmelt vananema ja kleepuma oma aasta või aastakümne külge, mis aja kulgedes libiseb olevikuinimesest üha kaugemale minevikku. Populaarmuusika kese paikneb alati olevikus. Seal pulbitsevad stiilid ja nähtused, mis põlvkondade vahetuse karussellil lakkamatult vahelduvad. Peale trügiv uus surub ärakasutatu välja vaateväljast ja tihti ka kuuldeulatusest. Võime enamasti teha üpris selget vahet möödunud sajandi viie- kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate kõla vahel. Aeg-ajalt teeb muusikatehnoloogia äkilisi spurte, mis samuti tõmbab oma eraldusjooni. On suuri stiilitrende, mis põhiliselt sõltuvadki oma aja uutest aparaatidest.

Ja siis kõlab selle virvarri vahel ootamatult mõni bossanoova-hitt 1960-ndatest, mõjudes miskipärast hoopis värskemana, kui samal ajal salvestatud biitlite või rollingute lugu. Selle fenomeni üle on vahel kirjatükkides ka imestust avaldatud ning jõutud järeldusele, et populaarsed muusikanähtused ei vanane ühesuguse kiirusega. Eakas poplaulja on laval sageli kurb vaatepilt, samal ajal kui jazzi- või soulitähtede kohta kehtib ütlus ajaga aina paremaks muutuvast vanast veinist. Kui neid ridu kirja panen, kõlavad kusagil mälu taganurgas mitmesugused muusikakatked, millelt ma kinnitust otsin. Üks pinnalejääv tõdemus paistab olevat see, et mida vähem on muusika ja muusik sõltunud elektri abiga tekitatud kõlast, seda suurem on olnud tema šanss. Ajahambale vastupidav bossa on poolakustiline ja toetub tagaplaanil tiksuvale rütmile, mis virgutab selja kraadi võrra sirgemaks ning lõua sentimeetri kõrgemale. Laulja on kuulajale väga lähedal, laulud jutustavad sellest, mis inimeste elu ikka ja jälle kaunilt külastab. Bossa on teistsugune.

Võluvaibal üle Brasiilia piiride

Stiili sünnilegendis vilksavad päike, kauge Rio de Janeiro rannaliiv, kaunid noored inimesed ja keha nõtkelt liikuma panev muusika, mis ühe käega haaras vanast ja teisega klammerdus uude. Sobivas vahekorras said siin kokku brasiillaste samba tantsurütmid ja jazzmuusika svingiv pulss. 1960-ndate algusest peale teadis bossat mitmesugustes variatsioonides juba kogu maailm. Igatsus päikesesära, inimliku ilu ja kaunite unistuste täitumise järele on universaalne.

1959. aastal ekraanile jõudnud film "Orfeu Negro" (ingliskeelses maailmas "Black Orpheus") kandis uue muusika nagu võluvaibal üle Brasiilia piiride. Filmi tegi Brasiilias prantsuse režissöör Marcel Camus ja see põhines Vinicius de Moraese mõni aasta varem lavale jõudnud teatritükil "Orfeu da Conceição", mis omakorda oli kreeka mütoloogiast tuttava Orpheuse ja Eurydike loo adaptsioon. Suurema osa muusikast kirjutas filmile varakolmekümnendates Antonio Carlos Jobim, kes oli ka teatrilavastuse komponist. Tõsi, selle filmi tuntuimaks lauluks kujunes kitarrist Luiz Bonfá pala "Manhã de Carnaval", millest tehti paljudes keeltes (ka eesti keeles) hulk eripalgelisi versioone ja mis praeguseks on bossanoova klassika.

Film võitis samal aastal Cannes'i festivalil Kuldse Palmioksa ja järgmisel ka parima võõrkeelse filmi Oscari. Ometi on menuka ja auhindadega pärjatud linateose enda jäetud jälg märksa kahvatum sellest, mida suutis inimestes tekitada ekraanitegevust saatnud muusika. Paari aastaga levis uus rütm ja kõla üle maailma. Pop-polügloti kuulsusega lauljatar Caterina Valente oli väidetavalt esimene tuntud muusik Euroopas, kes klammerdus bossanoovasse ja asus seda kontserdilavalt väsimatult propageerima. Aprillis 1961 käis ta kontserdireisil Brasiilias, kuid oli juba enne bossanoova pisikust nakatununa väitnud kohalikule ajalehele antud intervjuus, et Brasiilia kaasaegne muusika on maailma parim.

Ameerika Ühendriikides kõige agaramaid bossa-aktiviste saksofonist Stan Getz muutus fänniks pärast seda, kui 1961. aastal koos Tony Bennettiga Brasiilia-turneel käinud bassist Don Payne laenas oma naabrimehele kuulamiseks paari kaugelt maalt kaasa toodud heliplaati. Võimalik, et Getz oli ka ise üllatunud, kui tema uue vaimustuse laines tehtud esimesed plaadid "Jazz Samba" ja "Big Band Bossa Nova" (1962) küündisid miljoniliste läbimüükideni.

Suur hulk publikut janunes sellise muusika järele. Kuigi bossa ei konkureerinud müügilettidel Elvis Presley ja biitlitelainega, oli selle leviku ulatus ja kiirus tollaseid kommunikatsioone arvestades fenomenaalne. Siin ei saanud rääkida madala ühisnimetaja tegurist, vaid millestki muust, mis üheaegselt kütkestas sadu miljoneid inimesi. See ei olnud tantsumuusika nagu enamik Ladina-Ameerikast maailma levinud muusikastiile. See muusika oli ilus unistus, veidi melanhoolne ja pisut kurb. Ta tantsis rohkem inimese kujutlustes kui tema kehas. Bossanoova tegi oma tööd salaja, silmale nähtamatult.

Ideoloogiline ebasoosing ei olnud takistuseks

Bossanoova ei kuulunud Nõukogude Liidus ideoloogiliselt soositud muusika hulka. Tõsi, toonane ebasoosingus muusika nimekiri oligi üpris pikk, siiski on pisut üllatav, et poolenisti sõbralikule Brasiiliale, kelle mitmed muusikud esinesid 1960-ndate alguses Moskva vahendusel Eestiski, ei põlenud fooris roheline tuli.

Veebis ringleb Moskva parteiladvikule omistatud väide, nagu oleks bossa Ameerika luure salasepitsus Nõukogude Liidu vastu, et boikoteerida sõbraliku Kuuba tša-tša-tšaad, mis oli alates 1950-ndate lõpust olnud just Moskvas uus moerütm. See oli tantsusaalide muusika ja see sfäär kuulus aktiivsetele noortele inimestele, uuele põlvkonnale. Tantsumuusika oli ka Brasiilia samba, mis jäi kuubalastele selgelt alla. Ent bossa ei tulnud tantsusaalidesse, vaid pigem kujundas selle kõla ja unistav meeleolu ruumi – ka vaimuruumi –, milles inimesed viibisid. Parteiideolooge tegi armukadedaks kõik, mis tungis alale, mille nemad soovisid täita enda sõnumitega.

Venekeelsest veebist võib leida mitu osutust nõukogude-aegse bossa alguspunktile. Allikad on üksmeelel, et see oli innustunud jazzimees, saksofonist Aleksei Kozlov. Tema oli järginud esimesi muusikadissidente, kes 1950-ndatel, kui Venemaal kehtis veel see mitteametlik loosung "täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa", elasid kirglikult kaasa piiritaguse bebop'i ja cool bop'i arengule. Kozlov on väitnud, et tema vaimse mina vormisid just need algsed "stiljagad", kes ajasid oma asja aastaid enne kui tuli rock'n'roll. Teismelisena oli ta ka ise olnud üks neid isepäiseid fänne.

Niisiis väidab venekeelne bossa-ajalugu, et Kozlov kirjutas 1963. aasta sügisel oma kvintetile esimese bossanoova, mille pealkiri oli "Koza Nova". Selleks ajaks olid Moskva parteiideoloogid kuulutanud läänes juba buumi mõõtmeid omandava Bossa Nova ebasoovitavaks kui mittenõukoguliku muusika. Kuid see, et Kozlovi kvintett esines regulaarselt Moskvas Molodjožnaja noortekohvikus, mis tegutses komsomolikomitee tiiva all, andis noortele pillimeestele julgust astuda oma muusikalise avaldusega valjemini esile. Aga kui grupil avanes ootamatu võimalus minna stuudiosse muusikat jäädvustama, ilmnes paari pala puhul takistus. Vaja läks Vene föderatsiooni heliloojate liidu sekkumist, et bossa-lugu läbi läheks. Toetajate seas mainitakse Dmitri Šostakovitši nime.

Seda meenutab Aleksei Kozlov mälestusraamatus "Козла на саксе". Asi alanud üleliidulise raadiokomitee juurde loodud ajakirjast Krugozor, mille kaante vahel olid lisaks artiklitele ka helesinisele elastsele materjalile pressitud plaadikesed muusikanäidetega. Ajakirja toimetajaks määratud heliloojate liidu liige Viktor Kuprevitš oli hingelt džässimees. Tema enda loomingus oli märgata soovi ühendada jazzi vene rahvamuusikaga, mistarvis ta oli loonud koguni ansambli Balalaika. Kozlov kirjeldab Kuprevitšit väga punktuaalse ja heas mõttes vana kooli mehena, keda õiglustunne kohustas seisma ka teiste muusikute eest, kelle looming ei olnud tema arvates avalikkuse ees vääriliselt esindatud. Nii pakkuski peatoimetaja oma ülemustele välja idee, et ajakirjas võiks ilmuda Kozlovi ansamblist artiklike ja ka mõni helinäide nende repertuaarist. Kohe hakkasid helisema häirekellad, sest enesetsensuuriga tegelevad ülemused haistsid lubamatu läänelikkuse hõngu. Kuprevitšile öeldi, et kui vene heliloojate liidu esimene sekretär viseerib taotluse, siis ilmugu lugu ja muusika ajakirjas pealegi. Kuna seda ametiposti täitis sel ajal Šostakovitš, siis arvati, et see tähtis mees ei hakka tegelema nii kerglase jamaga.

Läks aga teisiti. Kuprevitš oli kangekaelne, helistas Šostakovitšile ja anus, et ta nõustuks kuulama helimaterjali ja annaks ehk pärast ka allkirja. Kozlovi meenutusel osaleski ta 1963. aasta lõpupäevadel toimunud kuulamisel ja arutelul. Siinkohal tuleb õiendada võimalikku segadust daatumitega, sest aasta võis olla ka 1964, kuna saksofonist mäletas hästi, et plaat ilmus kuus-seitse kuud pärast kohtumist, aga plaadiga ajakiri tuli välja 1965. aasta teisel poolel.

Kozlov oli kusagilt kuulnud, et Šostakovitš käis mingi kõrge delegatsiooniga USA-s ja tutvus seal tema lemmiksaksofonisti Julian Adderley'ga. Sellest kirjutas ajakiri Down Beat, mille kõnealune number oli juhuslikult jõudnud Moskvasse. Siiski jätsid kõik märgid õhku võimaluse, et kuulsale heliloojale ei pruugi sedasorti džäss üldse meeldida, mistõttu läks saksofonist tähtsale kohtumisele suure erutusvärinaga. Ette mängiti kolm lugu, üks neist Kozlovi "Meie bossanoova". Šostakovitšile selgitati, et tema otsusest sõltub materjali ilmumine ajakirjas. Ta olevat kuulanud väga keskendunult ja tõsisel ilmel. Kozlovile olid need suure kannatuse minutid: ta hakanud iga sekundiga järjest teravamalt tundma veidrat ja endale ootamatut enesekindluse langust, nagu polekski see, mida nad muusikutena tegid, ehk midagi väärt ega tohiks nii tähtsa inimese aega röövida. Kui lint lõppes, küsis Šostakovitš, mis sellise muusika avaldamist takistab? Kuprevitš hakkas ettevaatlikult rääkima solistide improvisatsioonist, mis tekitas tema ülemustes kõhklusi. Seepeale üllatas kuulus helilooja oma vestluskaaslasi hüüatusega, et kas pole siis improvisatsioonilisus muusikas üks tore asi! Sellega oli asi otsustatud. Kolm Aleksei Kozlovi ansambli jazzipala, nende seas ka "Meie bossanoova", ilmusid ajakirja Krugozor 1965. aastakäigu 7. numbris. Lühike saatetekst Arkadi Petrovilt räägib rohkem muusikutest ning muusikat iseloomustavad vaid sõnad " jazz" ja "improvisatsiooniline". Bossat pole mainitud. Numbri sisukorras oli muusika pealkirjana kirjas ainult "Kolm improvisatsiooni A. Kozlovi jazzkvartetilt".

Selleks ajaks oli Melodija märgiga heliplaatidel ilmunud juba mitu bossa-pala teistelt esinejatelt. Aga et see juhtus Moskvast kaugel, ääremaal paikneva Riia plaaditehase sildi all, ning kuna hiigelplaadifirma omapärane regionaalse teenindamise süsteem piiras nende plaatide laiemat levikut, siis ei teatud metropolis sellest veel mõnda aega.

Siinse bossanoova ajaloo käivitas Aleksander Rjabov

Selle koha peal tuleks teha kannapööre ja küsida, kuidas "nõukogude bossa isa" Aleksei Kozlov üldse sellise muusikani jõudis? Klarnetist Aleksander Rjabov meenutas aastaid tagasi, et just tema oli oma nooremale Moskva kolleegile 1963. aasta sügise hakul tutvustanud uut, teda ennast jäägitult kütkestanud muusikastiili. Rjabov oli sama aasta aprillis käinud ansambli Laine külalis-saatemuusikuna oma esimesel välisreisil Soomes. Ühel sõidul esinemiskohta kõlanud bussi raadiost pala, mis pannud klarnetisti võpatama ja tema tähelepanu keskendus muusikale, mille sarnast ta polnud varem kuulnud. "Kuulsin raadiost mingit huvitavat ja rütmikat ning sealjuures hästi meloodilist muusikat. Ilma vibraatota laulu, musikaalselt esitatud saksofonisoologa. See oli nii soe ja tunderikas muusika, et võlus. Teadustusest kuulsin pärast Stan Getzi nime. See oli Antonio Carlos Jobimi lugu "Desafinado"," meenutas Rjabov. Tema järgmine samm – ise bossat mängida – kulges esialgu väga konarlikult, sest väliselt lihtsa muusika toimemehhanism ei andnud ennast kergelt kätte.

Esimene bossa-lugu Riia heliplaaditehase plaadil oli nende Tallinna filiaali ehk Tallinna heliplaadistuudio väljaanne "Tantsurütme", mida plaadi numbri järgi dateeritakse aastaga 1963, kuigi see ilmus müügilettidele alles 1964-65. Plaadi esimestel tiraažidel oli vene keeles kirjas autori "H. Hobim" pala "Kuuba rütmis". Järgmiste tiraažidega ja juba eestikeelse plaaditekstiga kohendati see "J. Jobimi" looks "Chega de Saudade", mille autoriks alles mõnevõrra hiljem täpsustati Antonio Carlos Jobim. Pealkirjale oli lisatud laiend "No More Blues", mis viitab asjaolule, et eestlased olid kuulnud inglisekeelse versiooniga plaati (või magnetofonilinti?) ja seadsid oma tõlgenduse selle järgi. Ansambel Varioola salvestas pala "No More Blues" Eesti Raadiole koos Aleksander Rjaboviga juba sügisel 1963, sama aja paiku valmis Varioolal ka selle loo salvestus heliplaadistuudiole.

Teise tantsurütmidega ja samasse aega dateeritud EP-mõõdus plaadi B-küljel mängis Varioola Laurindo Almeida "Groteskset Bossa Novat" (tegelikult oli see Almeida seade Luiz Antônio loost "Menina Moca"), solistideks Aleksander Rjabov klarnetil ja Riho Joonase flöödil. Ansambli kunstiline juht oli siis küll Hans Hindpere, kuid konkreetse loo juures tõmbas niite Rjabov. Hindpere ise meenutas hilisemas raadiointervjuus, et uued ideed ja moodsamad seaded tulid ansamblisse põhiliselt klarnetistilt. Plaadi tekstist selgub, et ansamblis mängisid pianist Mart Lille, klarnetist Aleksander Rjabov, Hans Hindpere varioolal ja Abi Zeider trompetil.

Siit tuleks alustada eestlaste mängitud bossanoova ajalugu. Kui arvesse võtta, et maailmas kõige esimeseks peetav bossa-album ilmus 1959 ja alles mõne aasta jooksul järgnes sellele moelaine, ning et välismaailmast eraldas Eestit hoolikalt valvatud raudne eesriie, siis on nii väike ajanihe üllatav.

Buumi haripunkt saabus aga seejärel, kui Stan Getzi ja João Gilberto album "Getz/Gilberto" oli võitnud kõige ihaldusväärsema Grammy – aasta albumi auhinna – 1964. aasta muusikaliste saavutuste eest. Grammy auhindu jagati tookord alles seitsmendat korda, meediatähelepanu pälvinud sündmus toimus Los Angeleses aprilli keskpaigas 1965. Siis läks suurema hooga mööda maailma ringlema ka hittlaul "Tütarlaps Ipanemast" aasta salvestise plaadilt. Biitleid tunnustati sel korral kõigest aasta uustulnuka tiitliga.

Ka naabrite juures Lätis ajas bossanoova juuri varakult. 1964 linastunud filmis "Sügis on veel kaugel" ("Līdz rudenim vēl tālu", režissöör Aloizs Brenčs) mängis Raimond Paulsi kirjutatud bossa-meloodiat saksofonist Alnis Zakis. Paulsi 1960-ndate loomingust leiab teisigi viiteid bossale. Esimeste nõukogude bossade hulka heliplaadil kuulub 1964. aasta salvestus, kuhu Vladimir Grinberg tegi seade trompetist Vladimir Tšižiki ansambli Miniatuur loole "Brasiilia tants" selgitava märkusega "bossanoova". Sellegi plaadi andis välja Riia plaaditehas, mitte Melodija Moskva osakond.

Eesti Raadio vanu fonoteegiriiuleid uurides leiab sinna 1960-ndatel ja ka 1970-ndate algusaastatel jäetud jälgi bossanoovast üllatavalt palju. See on omamoodi märk ka raadio salvestuspoliitika suhteliselt liberaalsest vaimust, sest sarnaselt jazziga ei mahtunud bossa-stilistika mitte kuidagi lahtrisse "nõukogude massilaul", mis oli ametlikult eelistatud ajaviitemuusika alajaotus. Näiteks hulk kõige tavalisemaid estraadilaulukesi paiknes probleemitult massilaulu nimekirjas, kui mõnikord oli vaja aruandluse tarvis näidata kvantiteeti.

Arhiivimaterjalides näpuga järge ajaval inimesel võib jääda mulje, et raadio, heliplaadistuudio, ansamblid ja heliplaadid eksisteerisid eri orbiitidel. Tegelikkus oli lihtsam. Eestis oli sel ajal ainult üks koht, kus sai korralikult salvestada – see oli Eesti Raadio stuudio. Ka heliplaadistuudiole salvestajad olid pikka aega samad inimesed, kes põhitööna tegid ülesvõtteid raadiole. Parimad muusikudki olid tööl põhiliselt raadios ja mõned ka ENSV Riikliku Filharmoonia palgal. Eespool mainitud ansambel Varioola tegutses n-ö töövälisel ajal ja eksisteeriski üksnes stuudioseinte vahel, sest grupile nime andnud kohmakas elektriinstrument varioola, mis mängis nende kõlapildis olulist rolli, paiknes raadio stuudios.

Mitmel salvestusel jääb silma Emil Laansoo ansambli nimi. Laansoo töötas viiulimängijana raadio sümfooniaorkestris ning võttis vabal ajal kätte kitarri ja kehastus levimuusikuks. Temagi ansambli põhitegevus toimus salvestusstuudios. Trompetist Abi Zeider, kes oli Varioola koosseisus osalenud esimesel bossa-salvestusel, mängis raadio estraadiorkestris. Valter Ojakääru sõnul ta improviseerija-mees ei olnud, kuid kui noot ees, mängis kenasti kõike. 1964 oli Zeider Emil Laansoo ansambli saatel raadioeetri tarvis linti mänginud Jobimi kuulsa "Desafinado", mis salvestati heliplaadistuudiole estraadiorkestriga alles paar aastat hiljem. Tegelikult pidanuks ju pala meloodiapartii kuuluma mitte trompetile, vaid lauljale, kuid siin kerkis probleem. Me ei tea päris kindlalt, keda Rjabov püüdis sellesse rolli sobitada, enne kui Uno Loop sellega hakkama sai. Heldur Karmo laulutekstide andmebaasis on Jobimi loo "Desafinafo" eestikeelne tekst dateeritud aastasse 1963. Esitajaks märgitud Klara Kotteriga oli Rjabov teinud raadio fonoteeki juba mitu salvestust, kuid Kotteri madal jõuline hääl võis jääda nõtkete nüansside intoneerimisel ja rütmipeensuste tabamisel aeglaseks ja jäigaks. Igatahes pole raadio fonoteegis jälgegi tema esitatud bossalugudest.

Karmo laulutekstide andmebaasist leiab veel vihje, et tekstimeister tegi samal 1963. aastal ühe bossaloo teksti ka Kalmer Tennosaarele. Selle lauluga seonduv kõrvalepõige iseloomustab tollast aega: Tennosaare salvestatud laulule "Tule, Caterina!" märgiti autoriks "laest võetud" Fredrikson. Arvatavasti oli välisraadiost kuuldud laul üles kirjutatud kuulmise järgi. Küll aga on kindel, et Tennosaare huulilt kõlas selle eestikeelses tekstis sõna "bossanoova". Alles hiljem muudeti sama salvestuse pealkiri "Kateriina bossanoovaks" ja autoriks sai õige mees – rootslane Owe Thörnqvist, kes oli 1962 teinud laulu "Bossa Catarina". 1963 laulis lugu soomlane Eino Grön ning raadioeetri kaudu võis tema hääl vabalt ka lahe teisele kaldale kanduda. Tõsi, bossat võis seal aimata vaid elava kujutlusvõimega inimene ja ega ka Tennosaare esitusel pole peaaegu midagi ühist bossanoovaga.

Esimene laulja, kes sai eesti keeles bossanoova õigesti kõlama, oli ikkagi Uno Loop. Ta on ise meenutanud, et lihtsalt see ei tulnud. Nõksu kättesaamisega oli vaja kõvasti vaeva näha, sest selle muusika loogika oli hoopis teistsugune kui eestipärastel estraadilauludel ning ka eelnevat swing-muusika kogemust ei saanud otse üle kanda. Ehkki edasi laabus asi kenasti, on Loop enda kui bossa-laulja kohta vahel väljendunud üpris kriitiliselt. Sellest hoolimata on vokalisti enda loodud tuntuimad laulud samuti bossad, näiteks "Nii on ikka olnud see" (1966, esimene eestlase autorsusega bossalugu) ja "Kamina ees" (1969).

Teine tuntud eestikeelne bossa-laulja on Marju Kuut, keda sarnaselt Loobiga kannustas Rjabov. Lähtudes Karmo laulutekstide dateeringutest võib õhku visata oletuse, et esimene Kuudi esitatud bossa on 1965 lauldud "Üksainus hetk" ("A Primeira Vez"), kui selle vana loo tollal aktuaalseim esitus oli João Gilberto oma. Veel enne, kui Kuut jõudis bossaga salvestusstuudiosse, üritas selle stiili nõtkete rütmidega oma häält sobitada Els Himma, kellega Rjabov tegi 1967. aastal Jobimi signatuur-laulu "Tütarlaps Ipanemast". Aasta varem oli Himma Ahto Veerme ansambliga Kevad salvestanud Jobimi "Võõrsil" ("Agua de beber"). Nauditav bossa-laulja oli ka Heidy Tamme, kes 1967 laulis linti Jobimi "Mõtiskluse" ("Meditação"), millele hiljem lisandusid teisigi bossa-esitusi. 1970-ndatel salvestas Nikolai Samohvalov mitu võluvat bossanoovat, neist vähemalt ühe ka portugali keeles. Mõned sama kümnendi katsetused leiab rahvusringhäälingu arhiivist Marje Aare häälega.

Heliloojate liidu liikmetest proovis instrumentaalsete bossade kirjutamisel kätt Hans Hindpere (1971 "Rahvatoonis bossanoova", 1968 "Sõnadeta laul"). Ühe bossa leiab isegi Arne Oidilt – "Lahkumislaul" laulumängust "Oi, oi, oinalugu" (1968), mida esitasid Kalju Terasmaa ja Els Himma. Ja muidugi Uno Naissoo. Tema rikkalikku loomingut kuulates jääb mulje, et otsijavaimuga mees üritas teoreetilist mõtet rakendades ja katsetades küündida paljude stiilide tuumani. Tema bossadest on eredaimad "Kui käes on jaanipäev" (1969) ja "Märtsis algas mai" (1970)

Aleksander Rjabovi bossa-vaimustuse kulminatsiooniks on 1971. aastal ilmunud album "Marju Kuut ja Uno Loop", kus ta juhatas peamiselt Leningradi muusikutest koosnevat saateansamblit, tema koostas ka kava ja tegi palade seaded. Praegu on see plaat kollektsionääride ihalusobjekt ning kerge muusika klassika. Muuseas, Rjabov üritas panna bossat laulma ka operetitähe Voldemar Kuslapi (Cole Porteri "Mõtlen sinule", 1973) ning seegi tulemus on huvitav.

Bossanoovat ei olnud eesti nn levimuusikas arvuliselt palju, kuid see andis endast pidevalt märku, luues suuremalt ja väiksemalt sähvatades omaette fooni. Tundub kangesti, ehkki saan seda vaid oletada, et käputäis entusiaste suutis eestikeelse ja -maise bossa kergitada nähtuseks, mis mõjutas positiivses suunas siinseid esitus- ja loomingustandardeid. Ere näide on vokaalansambel Collage, kelle omaaegsetes kavades oli bossa-rütme sel määral, et võib rääkida suisa bossa-lembusest. Aarne Vahuri, kes hoidis ansambli repertuaaripoliitika tüüri, noogutab praegu sellise väite peale ja möönab, et oligi nii. Tema armus bossasse ajal, mil õppis konservatooriumis klaverimängu, juhtis Tallinnas oma jazzansambleid ja hakkas kaastööd tegema raadio muusikatoimetusele. Aasta võis olla 1964, oletab Vahuri. Keegi oli raadio fonoteeki välismaalt toodud vinüülplaadilt ümber lindistanud Jobimi instrumentaalmuusikat, kus autor ise mängis orkestri saatel klaverit. Arvatavasti oli see album "The Composer of "Desafinado", Plays" (1963). Vahuri kuulus võrreldes bossa-entusiasti Rjaboviga nooremasse põlvkonda, mistõttu nad kulgesid eri radu ja ka muusikutest suhtlusring eriti ei kattunud. Ainult bossa-kirg oli sarnane, kuid Vahuri oma võimendus raadioeetrisse rohkem, sest asunud 1965 tööle muusikatoimetusse, valis ta enda sõnul raadiokontsertidesse bossalugusid nii palju kui sai.

Meeleolumuusika vikerviise pööritav raadio mängis bossanoovat 1960-ndate teisel poolel Eestis meeleldi ning on väga tõenäoline, et kuuldu vermis siiani püsiva jälje mitme põlvkonna muusikamaitsesse. Kuhugi ei kadunud bossa eetrist ka 1970-ndatel, kui estraadikõla järjest enam nakatus biitmuusika lainega saabunud lihtsast rütmist ning kontrabassi surus estraadiorkestrist välja märksa valjemat heli tekitav, kuid vähem nõtke basskitarr.

Kõike seda tuleb vaadata ka kontekstis. Eesti oli siis Nõukogude Eesti ning Moskvas kehtestatud ideoloogiareeglid mõjutasid ajaviitemuusikat samamoodi nagu iga teist muusikat. Bossa mängimine ei tähendanud muusikutele ja raadiotoimetajatele pärivoolu ujumist, pigem vastupidi. See on taas hüpotees, aga üksikute saadaolevate faktikeste ja vihjete järgi võib oletada, et muusikaline olukord Eestis oli veidi teistsugune just raadiost kostva helipildi mõjul. Muusika palett oli mitmekesisem ja üldine kõlafoon bossanoovale soodne, mis omakorda pidi mõjutama ka kuulajat.

Kui Venemaal ilmus tosinkond aastat tagasi Melodija arhiivide põhjal koostatud neljaplaadiline sari "Босса Нова: Самая красивая музыка в СССР", siis väljendasid vastukajad arvustustes ja foorumites suurt üllatust, et selline hulk kaunist muusikat 1960–1970-ndatest oli püsinud omal ajal varjus. Eestis ei tekitaks omamaiste esitajatega analoogse kogumiku ilmumine niisugust ohhoo-momenti, sest see muusika on olnud meiega enesestmõistetavalt kogu aeg.

Aastail 1965–1967 võib leida bossat koos asjakohase märkega juba mitmetel Melodija kogumikel muu tantsumuusika vahele pikituna. Moskva ansamblite kogumikul "Jazz '65" mängib Vladimir Kulli ansambel ehedas bossarütmis töötluse Solovjov-Sedoi "Õhtulaulust". Esituse poolest märkimisväärne on Edita Pjehha 1964. aastal Melodijale salvestatud Luiz Bonfa lugu "Mahna de Carnaval" Moskva Suure Teatri viiuldajatest saateorkestriga, kusjuures tõenäoliselt tegi prantsusekeelse teksti Pjehha ise. Tollal lugu plaadil ei ilmunud, küll aga leiame variandi samast laulust grusiin Venera Maisuradže esituses 1965 ilmunud nelja palaga singlilt.

Vene muusikud, kelle tegevuses näeme kuue-seitsmekümendatel märgatavalt palju bossa jälgi, on teiste seas dirigent ja helilooja Vadim Ludvikovski, jazzpianist Aleksander Tartakovski, dirigent Aleksei Mažukov, klahvpillimängija-vibrafonist Boriss Frumkin ja eelmainitud helilooja Viktor Kuprevitš. Bossalembus või vähemalt selle stiili võlude tundmine on tajutav ka Dagestani päritolu helilooja Murad Kažlajevi selle perioodi tegevuses. Bossa kuulus samuti Heirich Zarhi juhatatud Leningradi vokaalansambli repertuaari, kes laulis seda kahel korral Tallinna jazzifestivalidelgi. Nemad tõid bossa Tallinnasse legendaarsele 1967. aasta festivalile.

Need näited on vaid üksikud nopped, tervikpilt oli avaram. Aga see oli muusika, millest räägiti raadios vähe ja millest ei kirjutatud nõukogude ajal peaaegu üldse, kuid mis ometi kogu aeg kusagilt kõlas ning tegi oma tööd vaikselt ja järjepidevalt. See jälg on tänaseski päevas selgesti kuulda, kui tähelepanelikult vaadata.

Artikkel ilmus ajakirjas Muusika.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Muusika



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: