"Minu jaoks töö on just nimelt see, kus ma olen hommikupoolikul kodus ja kirjutanud. Lapsed lähevad hommikul kooli, siis ma teen kõik need tavalised toimetused, mis on pere ja selle segadusega seoses, mida on vaja kõrvaldada nende lahkumise järel. Ja siis hakkan ma tasapisi kirjutama ja kirjutan nii kaua, kuni lapsed on tagasi," selgitas Kozlova.

"Teised päevad, kus ma pean kusagil mujal olema, isegi kui Otsa-koolis see õpetamise töö on kuidagi teisel kohal minu jaoks tööna," lisas ta.

"Kirjutades tekib mõtteid ja sa süvened sinna sellesse materjali, elad sinna sisse ja elad selles igapäevaselt ja siis hakkab jooksma. Kui on suvevaheaeg või vahepeal on tellimusi või tegeled mingi muu asjaga, isegi on nii, et kui ma kirjutan mõnda lugu ümber, siis see on juba teine tegevus, ja siis on vaja uut hakata kirjutama, siis see sisseelamine võtab mõned päevad," nentis Kozlova.

Kozlova ütles, et tema on dinosaurus, kes kirjutab ikka veel paberile. Seda osaliselt ka seepärast, et arvutid ei võimalda väga paljusid asju tehniliselt. "Kuna ma töötan interpreediga eelkõige, et ma kirjutan inimesele, ja mulle meeldibki kirjutada konkreetsele inimesele, mitte teha elektrooniliselt muusikat, kuigi seda teen ma ka."

"Aga ka siis ma enamasti salvestan mängijat ja siis töötlen seda materjali, mis ma olen salvestanud. Aga et ma töötan mängijaga, siis ma annan talle partituuri kätte ja see partituur näeb sageli üsna ebatavaline välja. Sellepärast võtab arvutiga selle sinna sisestamine päris palju aega, sest ma pean seda arvutiprogrammi kogu aeg natuke petma. Niimoodi saan ma lihtsalt ka kiiremini, kui ma kirjutan pliiatsiga paberile.

Kozlova teos avab Maailma muusika päevad 2. mail lennusadamas. "Umbes 20 minutit on valmis sellest 45-st, mis peaks saama. Aga veel on palju tööd teha ja mul on natuke kõhe alati rääkida nendest asjadest, mida ei ole veel olemas."

Ta märkis, et tavaliselt arvatakse, et kui helilooja saab tellimuse ja peab kirjutama konkreetsele koosseisule, siis see on justkui inspiratsiooni vastane. "Aga tegelikult see tavaliselt nii ikkagi ei ole, sest mingid ideed on juba enne olemas ja kui küsitakse, siis see koosseis, see keskkond või see, kuhu palutakse, on ainult vorm, kuhu see idee välja valada. Ideed võib välja valada erinevatesse vormidesse."

"See Lennusadama projekt – esiteks küsiti mult, kas ma olen üldse nõus seal tegema ja ka see, kellega ma teen ja see koosseis oli minu enda valida. Ühtlasi mul paluti moodustada heliloojate ansambel, et enamus, kes hakkavad esitama seda lugu, on ise ka heliloojad," rääkis Kozlova.

"Osad heliloojad Eestis on ka pillimängijad. Näiteks, Lauri Jõeleht on kitarriõpetaja ja -mängija. Teistest heliloojatest on Ülo Krigul, Helena Tulve, Maria Kõrvits ja mina, et me kõik mängime. Siis on kaasatud Andrus Kallastu, kes on dirigent ja laulja, kelle ülesanne on koordineerida ning vajaduse korral laulda. Ja siis Eva Eensaar-Tootsen, kes on näitleja Theatrumist, kes on ka abiks. See kooseis on juba minu jaoks niivõrd inspireeriv."

Kozlova tuli Tallinna 1995. aastal, kui ta ei rääkinud eesti keelt üldse. "Aga Otsa-koolis on õpe alati eestikeelne olnud, nii et sellega läks kiiresti. Aga ma tulin Eestisse ka sellepärast, et eesti keel tundus mulle lihtsalt nii ilus. See eestikeelne rütm ja kõla olid minu jaoks nii ilusad ja ma siiamaani näen, et tegelikult eestlased ei saa aru või nad ei tunneta seda niimoodi. Nad ei kuule seda enam selisel viisil. Mina mäletan veel seda kõla sellest ajast, kui ma seda ei osanud, kui see oli muusika ilma tähenduseta. See oli alati äärmiselt ilus."

Ta märkis, et tema välismaal elavad sõbrad on öelnud, et ta võiks teha ooperi sellest, kuidas see piir tekib, sest ta on selle piiri tekkimise juures viibinud. "Ma elasin Ivangorodis ja käisin Narvas koolis iga päev üle selle silla ja kuidas tasapisi see läks suuremaks ja rangemaks ja vahetas natuke asukohti. Aga see lihtsalt on nii praegu. Ma ei saa seal midagi mõjutada, ma ei saa selles olukorras midagi parata."