Sümboliterohke ja visuaalne koosloomelavastus räägib sõpruse-, mõistmise- ja armastuse igatsusest – janust, mis tekib siis, kui meil jääb puudu kontaktist iseenda, teiste, ümbritseva maailma ja ajaga. Loole kirjutas originaalmuusika helilooja Tatjana Kozlova-Johannes, kelle sõnul on see parim viis tuua nüüdismuusikat ja teatrit noortele lähemale.

"Arvatakse, et uus muusika on keeruline või nüüdisteater on midagi keerulist ja ligipääsmatut ja minu meelest see lavastus näitab, milleks meie noored üldse võimelised on, kuidas on võimalik nendega luua täpselt samaväärset asja võrreldes professionaalidega," ütles helilooja Tatjana Kozlova-Johannes.

"Meil on lavastajad olemas ja nemad teevad seda tööd, aga mul pole kunagi olnud tunnet, ja ma olen teistega ka sellest rääkinud, et see piirdub nendega, alati on mul tunne, et kui on mingi mõte, siis kui me ütleme selle välja, siis alati kuulatakse see ära ja mitte ainult seda, vaid seda võetakse kindlasti ka arvesse," ütles draamastuudio õpilane Joann Sibul.

"Meil on algusest peale põhimõte, et teeme seda kõik koos, meie looming ei ole meie looming, vaid see on noorte looming, mida me kõik koos püüame juhendada ja päris palju on nende ideid arvestatud ja see on suur rõõm, kui nad hakkavad kaasa mõtlema, see on väga magus vili juba tegelikult," ütles lavastaja ja dramaturg Liina Olmaru.

"Väga ilusad hetked on need, kus me oleme materjali valmis saanud ja nad üksteise peal veel harjutavad, toetavad ja aitavad üksteist järele ja just see koosloomeformaat on minu jaoks ainuvõimalik, sest laval on nemad ja liikumine on nende kehade pealt justkui sündinud," ütles lavastaja ja liikumisjuht Kärt Tõnisson.