Sanna Kartau vestles vihmasel sügisõhtul STLi proovisaalis Zuga Ühendatud Tantsijatega (Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Tiina Mölder, Ajjar Ausma, Päär Pärenson), disaineri ja loovuurija Marta Konovalovi ning lavastuse produtsendi Ingrid Kääramehega. Juttu tuleb asjade alla mattumisest, Palestiinas käimisest ja oma liigi eelistamisest.

Mõtlesin intervjuule sõites, et Zuga eelmine etendus, surma tähendusi avav "Suur teadmatus" lõi hea vundamendi, millelt kliimakriisi lahata, mis ka potentsiaalselt tohutuid surmasid tähendab. Kas te ise tunnete, et nad on omavahel seotud?

Päär Pärenson: Juba kamp on põhimõtteliselt sama. Väga sarnane on tegelikult ka lahti laskmine motiivina: lase asjast lahti ja mine. Mõlemas mõtiskleme, et ilma milleta saaksid sa hakkama? Aga "Suures teadmatuses" oli tegu lõpliku äraminekuga, lahtilaskmisega: et kui ma lähen, siis las see maailm jääb siia. "Ilmas" mõtleme, et kuidas võiks see maailm edasi minna – ja mina ka.

Kärt Tõnisson: Mõned nädalad tagasi käisin esimest korda läbi hästi sügavat leinaprotsessi. Ma alles nüüd mõtlen, kui palju oli "Suure teadmatuse" etenduse protsessist kasu sellega toimetulemisel. Tookord töötasime me seda nii palju läbi, et taju sellest, mis edasi saab, lubas sellel leinaprotsessil olla talutavam. Milline mõju ühel etendusel on, selles kus sa tegijana sees oled! Kui palju võiks see toetada seda, kes seda vaatama tuleb… Me ei pusi siin ainult iseenda pärast, vaid et mõtestatus sellest, mida me teeme, jõuaks ka publikuni. Tahame mõjutada inimest, kes tuleb vaatama. Nii mõtleb vist iga etenduskunstnik.

Kliimakriisist on kunstis keeruline sisukalt ja samal ajal mõjusalt midagi öelda, sest see on nii laialivalguv ja kõikehõlmav. Kas te tajusite seda väljakutsena? Kui tajusite, siis kuidas te selle lahendasite?

Tiina Mölder: Vist kogu aeg tajume?

PP: Mina näiteks isiklikult ei tajunud. Ma astun lihtsalt sisse, hakkan nokitsema. Neid vastuolusid hakkasin alles siis mõistma, kui sees olin. Ma olin enne keskkonnateemade peale mõelnud küll, aga mitte nii süvitsi. Vahepeal olin sellega hädas ka: et ei tea, kuhu suunas sellega liikuda. Aga mingi valgus paistab.

Ajjar Ausma: Võimalusi, kuidas, mida ja millest rääkida, on tohutult. Aga me võtame rahulikult esimesed assotsiatsioonid, hakkame nendega tegelema. Mis nende juurde lähevad, meid kõnetavad? See on kogum sõelale jäänud ideede arendustest.

PP: Ega me lahenduseni niikuinii ei jõua. Võib-olla jõuan oma peas mingi rahuni, võib-olla ka teiste peades.

KT: Sest kui me suudaks, siis me ei oleks siin.

TM: Meie jaoks on oluline, et suudaksime tekitada vaatajates antud teema kohta küsimusi. Jah, laual on laiem teema ja sellega seotud probleemid, aga mis see laiem teema üldse on? Kuidas saame meie omas keeles rääkida ja mida pakkuda, millele osutada?

PP: Me oleme sellega piisavalt tegelenud, et mitte minna lihtsalt moraalilugemise või probleemide ettelugemise peale. Proovime leida üles seda suhkrutükki. Et suunurgad üles kerkiksid.

Millised mõtlejad kas teid isiklikult või seda teost inspireerinud on?

PP: Meil olid kohtumised Aet Annisti, Kristjan Piirimäe ja Maia-Liisa Antoniga. Need toimusid nende kooliõpilastega koos, kellele väike loeng peeti. Need olid väga abiks meile. Lisaks proovisime me lastega erinevaid kehastumisülesandeid erinevate keskkonna- ja kliimaga seotud märksõnadega.

KT: Kogu see kliimaga seonduv on tugevalt seotud lapsevanemaks saamisega. Läbi selle tajun, et ma tahan, et jätkusuutlikkus oleks teistsugune, et maailm oleks parem, et minu lastel oleks parem elada. See on kõige algallikaks. Kui täna ütleb minu enda teismeline tütar, et kõige halvem maailmale on see, kui lapsi sünnib juurde, siis ma ise tajun, et pärast seda, kui ma olen emaks saanud, on oskus hoida palju suurem, tahe seda teha või huvi ja teadlikkus selle teemal hästi palju suurem.

PP: Kristjan Piirimäe soovitas meile ühte raamatut: Clive Pontingu "Maailma roheline ajalugu": veidi radikaalseks peetud autor, aga tema kirjutatut tasub ikka lugeda.

TM: Tänu sellele teemale avastasin ma soome autori Iida Turpeineni raamatu "Surelikud", mis on Steller meriõhvast. Siis veel Charlotte Weitze'i "Rosaarium".

PP: Samuti on abiks olnud igasugused Ööülikooli loengud.

MK: Minu lemmik on Anu Raua loeng "Talu elu, talu ilu", kus ta loeb ette kirja Keskkonnaametile, kirjeldamaks seda, mida ta teeb lambast allesjäävate, loomsete jäätmetega ja kus ta põhjendab selle ära esiemade tarkusega, kus ei ole sellist mõistet nagu prügi või jääde... Nimetuste andmine asjadele defineerib nii palju.

KT: Me peame hoidma piiri, et mitte meeleheitele minna selles infomassiivis, milles liigume. Et mitte meelt heita, liialt vihaseks minna, püüda pigem rahulikult mõelda: mida saan mina täna teha selleks, et homme oleks natukene parem?

KT: See ahastus tuleb ülikiiresti, kui sa näed, et kuskilt on jälle mets maha võetud ja kui keegi on mingisuguse lolli otsuse jälle teinud… See on lihtsalt niivõrd valus.

Seisate "Ilma" plakatil rõõmsalt asjadest üle kallatuna: sada mütsi peas, käes plastpudelid. Kust selle plakati idee tuli? Kas selle joviaalsus vastab etenduse enda vaibile?

KT: Minu teismeline tütar ütleb mulle kogu aeg, et me tarbime üle. Nii lihtne see ongi: me kogu aeg kulutame rohkem, kui me tegelikult vajame. Oleme asjade hunnikus, mis meid tegelikult lämmatavad, nii vaimselt kui füüsiliselt.

PP: Asjade küllus on küll teema, mille osas tahaks kellukest helistada.

TM: Seda saab ka igaüks muuta, kuigi ma ei tea, kuidas jõuda selleni, et see tootmises midagi mõjutaks.

Aga kas praegu tajun õigesti, et teil on kõigil pigem positiivne vaade tulevikule? Või ei? [Kõik puhkevad naerma.]

Ingrid Kääramees: Sõpruskonna chat'is oli just vestlus: kas sa usud, et inimesed saja aasta pärast elavad paremini või halvemini, mis te arvate?

Marta Konovalov: Küsin selle peale, et mis on parem, mis on halvem?

KT: Minu arust on õudselt palju paradokse selles, mida me peame paremaks eluks. See, mida me kuuleme, et poliitikud tahavad kogu aeg, et majandus uuesti tõuseks. Samas tundub see mulle just sellena, mis tekitab kapitalismi hullust, ületarbimist. See lõputu tõus ei ole võimalik. Siis me tambime ennast järjest sügavamale, kuni mattume. Kust see tõus tulema peaks?

MK: Kas me elame halvemini, kui me ei tõuse ja ei kasva?

KT: Võtmeküsimuseks on siin ikkagi haridus ja haritus. Kui palju ühes või teises maailma piirkonnas inimestel päriselt seda teadlikkust on? Iga otsuse taga on mingisugune mõte, idee, teadmine, kuhu ma tahan liikuda või mis võiks tulevikuperspektiiv olla. Kui palju ma tean seda, et see, mida ma täna teen, mõjutab minu homset? Ja millisel viisil?

TM: Või kui vaene ma olen? Kas sa saan seda endale lubada? Lavastust tehes oleme mõelnud, et mida saab üks inimene teha. Üksikinimese valikud võivad olla väga vastuolulised. Näiteks kui armsam elab kaugel maal, siis kas ma sõidan temaga kohtuma lennukiga või mitte, sest see on keskkonnavaenulik? Aga kui me ei kohtu, lähevad meie suhted katki!

Ilma milleta teie hakkama ei saa? Millest te ei ole nõus loobuma?

AA: Mul on vaja maal käia, sest et see koht on kuidagi – minule. Sinna sõitmiseks lasen ma kütust rahulikult vastu taevast,. Seal saan saagida või niita, sest mulle meeldib, kui puuke on vähem.

MK: Kas sinna ühistranspordiga ei saa?

AA: Sinna on väga keeruline sõita.

MK: Reisimine. See on kindlasti minu suurim patt, millest ma ei ole suutnud loobuda. Kuid ka seda saab lahendada teistmoodi: harvemini, pikemalt käies. Aet Annistiga kohtumine pani mõtlema, et oot-oot, kui võtta iga reisi jaoks rohkem aega, siis tegelikult võiks oma perega minna autoga reisile. Neljapäevasest reisist saaks kahenädalane küll, aga see kogemus oleks perele hoopis väärtuslikum.

TM: Kohvist. [Kõik naeravad.]

PP: Külmkapp, kraanivesi.

AA: Pesumasin.

TM: Muidugi saab hakkama kuu aega näiteks ilma elektrita, aga ma ei tahaks elada ilma elektrita või külmas toas. Me teeme iga nädal elektriga sauna. Muidugi saan ma ilma selleta, aga see on ikkagi hea koht, kus koguneda või kuhu sõpru külla kutsuda.

Lugesin, et Zuga on teostega "Müra" ja "Käik" ka Palestiinas esinemas käinud. Kuna need taustakogemused on olemas, siis mis tundega te olete vaadanud nüüd Palestiinas aset leidvat? Kas see on praegu tänu sellele sidemele ka sügavamalt kaasas?

AA: "Müra" Palestiinas välja tuligi.

TM: "Müra" koreograaf Helena Krinal elab pool aastast Palestiinas, ta abikaasa on palestiinlane.

TM: Mind mõjutab väga. Tänu sellele tean rohkem Palestiina ajaloost, Iisraeli-Palestiina konfliktist. Vastakad tunded on siiani. Ma toetan Palestiina kui iseseisva riigi aktsepteerimist.a kui keegi seda ei toeta, on mul ikkagi tunne, et lõpuks on nende probleemide taga inimesed, kes lihtsalt tahavad oma võimu hoida ja rakendavad terved riigitäied inimesi sõjavankri ette, et ise võimul püsida.

AA: Sain esimesest käigust, esimestest tundidest peale aru, aastal 2017, et ma olen humanist. Mitte kuidagi ei põhjenda ära teisele inimesele halba tegemist. Seda ei põhjenda ära mitte ühegi asjaga, mitte ühegi religiooniga, mitte ühegi seletusega.

PP: Mina tajusin Palestiinas enesealalhoiuinstinkti võimu. Kõik on ära tarastatud, ümber on aiad automaatidega… Iisraeli poolt on hirm, mida nad mingite asjadega ära põhjendavad ja see on väga ruttu liiale läinud. Väga kahju on. Kogu aeg oli, aga nüüd on eriti. Tundus vältimatu, et kunagi see plahvatab.

KT: Need, kelle käes võtmed on, nemad lahendust ei taha, nende jaoks on oluline raha.

TM: Ma arvan, et Iisraeli riigipeal ei ole tahtmist seda teha. Aga see on teine teema... Kui mõelda Ukraina sõja ja keskkonna peale, siis loomulikult on see tohutult keskkonnakahjulik, aga kui minult küsida praegu, et kas sõda peaks lõppema praeguses olukorras, siis ma ju ei ütle, et jah, et las Venemaale jääb see, mis nad võtnud on. Ma valin ikkagi selle inimliku poole. Ma mõtlen ühelt poolt liigirikkusest… Aga kui pean valima ühe riigi vabaduse ja liigirikkuse vahel, siis minu valik on hetkel vabadus. See on valus valik.

PP: Meie liik on meie jaoks tegelikult kõige tähtsam.

Zugakad, mis soovitusi annaksite teistele tantsutruppidele, kel on tahet ka pikaealiselt ja korduvalt ühtses grupis teoseid luua, ilma et kõik läheks vastu taevast. Mis selle teie puhul võimalikuks on teinud?

KT: Meil on siin kõik head inimesed.

PP: See võib ka juhus olla. Meil on eriarvamusi iga päev, aga need lahendatakse ära, kasvõi järgmine päev. Aastatega oleme aru saanud, et mitte kellegi arvamus ei ole teiste omast tähtsam. Kõik klapib, noh. See on õnne ja juhuse asi.

KT: Astu aeg-ajalt ise samm tagasi.

PP: Mina olen seda korralikult õppinud, sest mul ei ole seda muidu lihtne teha.

KT: Mind inspireerivad ka minu õpilased Püha Johannese Koolist, kellega saan erinevaid lavastusprotsessis tekkivaid mõtteid põrgatada ja läbi katsetada. Oluline on hea energiavahetuse ring.

Ingrid ja Marta, te ise lavale ei lähe, aga kui te peaksite seda, mis sündimas on, kahe või kolme sõnaga kirjeldama, siis mis need oleksid?

IK: Kindlasti tuleb arutelu, kindlasti tuleb kogukonda. Ja valikuid.

MK: Õppimine! Ning dialoog ja protsess. Veel päris alguses kui ma Zugasse tulin, küsisin just protsessi kohta. Disainimaailmas tundub, et protsessis olemine on võrdlemisi tuntud, samas uus. Mind huvitas väga, et kuidas Zugas asjad sünnivad ja just see, et mis hetkel teos valmis on, kuidas seda mõõta ja kui palju jääb nähtamatuks. Ikkagi see õppimine, protsess.

IK: Mängulisus ka! Mängu lubasin!

Aga zugakad, mida te vaatama tulijatele pakute?

KT: Mängu.

PP: Pakume loomingulist lähenemist.

TM: Loomingulist kogukonda ja võimalust mõelda oma valikutele.

KT: Mängimist ja kaasamõtlemist. Me ei ole seda teemat ainult seitsmekesi arutanud. Ülejäänud trupp käis väga mitmes koolis. Meil on omal teismelised lapsed ja ka nooremad, kellega me oleme seda teemade ringi põrgatanud. Me näeme, et nad mõtlevad meiega sarnaselt, et nad hoolivad päriselt…

TM: Või on nad samm ees isegi.

KT: Eks ju! Me teame, et kliima- ja keskkonnamured on osadele noortele ka vaimse tervise probleemide allikaks. Nad ei ole üldse meie vastandid. Tegelikult tulevad nad meiega kaasamõtlemise ruumi, ühisesse ringi. Aet Annist, kellega me etendust ette valmistades vestlesime, rõhutas, et selle jutuga tuleks jõuda poliitikuteni. Kui me etendust teeme ja noored vaatama tulevad… Võime loota, et meie praegused vaatajad on kunagised otsustajad. See lootus on alati.