Arvustus. Saara avita ehk digitaalne abitus ja teisi pildikesi e-riigist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Pilveooper ehk Dido probleem" Autor/allikas: Kaader videost

"Pilveooper ehk Dido probleem" on žanrimääratluselt midagi ooperi, antiiktragöödia, performance'i ja spektaakli vahepealset. Ootusi täidab ta ehk kõige paremini viimases kategoorias.

"Pilveooper ehk Dido probleem"

Autorid Liina Keevallik - stsenaarium, Christina Batman - vokaal ja muusika kaasautor (Prantsusmaa)

Heliloojad Ann Reimann, Louis Arlette (Prantsusmaa)

Lavastaja Mart Kampus

Lava- ja kostüümikujundus Liina Keevallik

Videokunstnik Alyona Movko, Jari Matsi

Dirigent Janne Fridolin

Valguskunstnik Priidu Adlas

Koor Vox Populi

Laval: Christina Batman, Liina Vahtrik, Siim Tõniste, Lauri Saatpalu.

Esietendus 12.02.2019 Vaba Lava teatrikeskuses

Tutvustus lubab, et ""Pilveooper" räägib inimeseks olemisest olukorras, kus pea kohal on taevas täis informatsiooni." Tutvustust kusjuures tasub lugeda, see vastab üsna täpselt sellele, mida hiljem lavalt saab. Kuigi möönan, et tervikut ja koherentset mõtet pakutakse siiski kõvasti vähem, kui menüüs lubatakse.

Keelemänguline spektaakel

Lavastuses figureerib neli peamist tegelast: ületöötanud internetisõltlasest nooruk (Siim Tõniste), tema uusspirituaalne medõest ema (Liina Vahtrik), defineerimatu hull teadlane-filosoof-leiutaja (Lauri Saatpalu) ning kosmosekleidis ringiheljuv lindnaine Dido (Christina Batman). Neid saadab, kommenteerib ja mõistab hukka taevas laulev pilvekoor. Kõik osalejad teevad veenvad rollid, eriti kiidaks põhitööna koerograafi ja tantsijana töötavat Siim Tõnistet, kelle jaoks on see üks tema sõnakamatest osatäitmistest.

Neli kangelast heitlevad kordamööda (vahel harva ka korraga) erinevates infomaailmalahingutes, -stseenides, -häppeningides ja mõtisklustes. Neid liigendavad pikad muusikalised osad, paljuski lindnaise kudrutamine ja teadlase kurgulaul. Muusikaliselt, vokaalselt ja üldiselt helitaustalt on lavastus väga vägev ja nauditav. Christina Batmani linnulauluimitatsioon pani mind korduvalt kahtlustama, kas see mitte lindilt ei tule. Mingil hetkel taustal sadav vihmasabin kõlas nii ehedalt, et mu kõrval istuv tüdruk pani kohe esireale kättejagatud kiivri pähe. Kiivri vajalikkus ja igasugune seotus etendusega jäi lõpuni selgusetuks.

Kahjuks jäid muusikalised pausid natuke venima ning narratiiv seetõttu kergelt lonkama. Võimalik, et asi oli teise etenduse tempolanguse needuses või tõsiasjas, et rahvusvahelise koostöö puhul on lavastused tihti kiiruga kokku pandud ning ei jõutud piisavalt sisu genereerida, millega aegruumi täita. Rutates kokkupanekule viitasid ka mõned tehnilised apsud ja valdav mõtteline hüplikkus. Samas, antud temaatikas on juhuslikkus tegelikult asjakohane ja mingi piirini kindlasti ka taotluslik.

Tähenduse asemel keskendutakse rohkem sõnamängulistele paralleelidele virtuaal- ja reaalmaailma vahel, toredatele sümbolitele ja jaburatele seostele. Taevast sadas korduvalt küpsiseid, mille kasutamisega me kõik pärast GDPRi rakendumist pidevalt nõustuma peame. Vahepeal sõitis manuaalse trossikriiksumise saatel üle saali SoundCloud ning Lauri Saatpalu ronis redelist üles, et pilve oma luuletust salvestada, lisaks jagus toredaid antiikkultuuri viiteid. Parimaid palu, mida leidus õnneks üüratult, ma tulevaste muljete ärarikkumise hirmus siia siiski üles ei loe.

Möödalastud analüüsivõimalused

Samas ei tohi tähenduse osas lavastusele liiga teha. Olulisi teemasid siiski vähemalt kombatakse. Vananemine ajastul, kus kõik muutub nii vilkalt, et isegi magada ei julge, muidu võib millestki ilma jääda. Indiviidide üha kasvav kontrollivajadus maailmas, kus juhuslikkus on ju täpselt samuti olemas kui varem. Põlvkondade konflikt immigratsiooni teemal. Inimeste pöördumine uus-spirituaalsuse poole ajastul, kus kogu teadus ja faktid on kättesaadavamad kui kunagi enne – kanalite lahtisaamise olulisusest ning veevalajatele halbadest ennetest soniv meditsiinipersonal on üsna õõvastav tulevikupilt. Kuidas inimene ise loeb vähem, kui tema kohta kehtivad andmed - digilugu ja elulugu on kaks täitsa erinevat raamatut, nagu Liina Vahtriku tegelane laval tõdeb, ent esimene tundub praegu märksa tähtsam olevat.

Loomulikult ei saada lavastuses jätta mainimata juba veidi leierdatud teemat - inimeste kaugenemine üksteisest ja "päris" maailmast internetisõltuvuse ajastul. Peale viimatinimetatud ainese, mida on lahatud niigi küll, jäävad kõik teised kahjuks möödaminnes õhkuvisatud küsimusteks, millesse võinuks tunduvalt enam ja huvitavamalt süveneda.

Kummardus meemikultuurile

Sisulist kõrvale jättes pean aga tõdema, et vormiliselt on tegu meistriteosega. Kui meemikultuur oleks lavastus, siis oleks see just see lavastus.

Kasutusel oli žanrite, tehniliste võtete ja materjalide täielik segu. Ma ei räägi siin nüüdseks klassikaliseks saanud 'audiovisaalsete lahenduste ja traditsioonilise teatri võtete segamisest', vaid tõelisest mudrust. Pilved õhus liiguvad mehaanilistel trossidel ja jumalaema laskus maale puidust hammasrataste kaadervärgiga, samal ajal tantsib põdrapeaga inimkujutis ekraanil juhtmetega ühendatud näitleja järgi. (Esimest korda Eestis on kasutatud motion capture tehnikat otseajas, näitlejal on seljas anduritega kostüüm ning ekraanil olev loom teeb "otse-eetris" järgi seda, mida näitleja teeb. - toim.) .

Omal kohal on ilus ladinakeelne ooper, mille libreto on Google'i tõlkemootorist läbi lastud ning seda teksti loeb ette eestikeelne automaatne ekraanilugeja – klassikalise vokaalse soorituse kontrast masinliku ja metalselt kõlava jaburtõlke vahel täispikkuses, sest muidu poleks absurd täielik. Kas pole see mitte imeline teatraalne vaste YouTube'is mõni aeg tagasi levinud kümnetunnistele kordusvideotele, kus näiteks mitmeid Oscareid võitnud filmist on võetud mõni sekund dialoogi ning nendest paariminutine halva kõlaga 90ndate laadis "tantsuhitt" tehtud?

"Milleks see kosmosekleidis linnulaulu kudrutav naine, milleks see vajalik oli," küsis mu teatrikaaslane pärast etendust. Milleks on vaja kümnetunniseid videoid viiesekundisest eurolaulu lõigust või fototöötlust Darth Vaderist meres filterkannu kasutamas või lõputuid kassipiltide kompilatsioone? Miks te seda tegite? Ainus realistlik vastus on: "Because we can" (sest me saame). See on internet, mis vahet seal on, kõik ongi juhuslik, peaasi, et lõbus on.

Kokkuvõtvalt: kui sulle meeldivad meemid ja/või halb keelehuumor, mis baseerub lapsikutel sõnamängudel ning sa tead, mis on internet ja oled valmis vastu võtma pikki muusikalisi pause, siis soovitan "Pilveooperit" vaatama minna küll. Poolteist tundi täitsa hea hinna-kvaliteedi-suhtega meelelahutust on garanteeritud. Suhestuda aitab, kui töötad ITs või puutud lähedalt kokku mõne vastava isendiga.

Tehnilist täpsust IT-terminite kasutamisel ei maksa siiski oodata (see on taotluslikult groteski keeratud), nagu ka mingit terviklikku mõtet või sügavamat sisu. Viimast jään siiski lavastuse juures taga nutma, sest inimeseks olemine tänases maailmas võiks ju olla midagi enamat kui see, et pead Siri käest küsima, mis su ema nimi oli, et oma turvaküsimusele vastata ja kui magamatusest Siri asemel Saarat appi hüüad, jääd täiesti abituks.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: