Kirjanduspreemia nominendid Kilmi ja Aarma: me pole dokumentaalsuse suhtes pühalikud olnud ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus näitekirjanduse kategooria üks nominente on Jaak Kilmi, Kiur Aarma, Piret Jaaks ja Andris Feldmanis oma näidendiga "Enne meid oli veeuputus. Eepiline kommunaaldraama 80ndatest". Nad tunnistasid, et näidendi loomisest saati pole nende eesmärk olnud olla dokumentaalsuse suhtes pühalikud.

Kilmi märkis, et tegelikult oli "Enne meid oli veeuputus" näidend, mis oli mõeldud algselt sisetarbimiseks. "Ma ei teagi, kust see lekkima läks." "Enne meid oli veeuputus" etendus Vabal Laval, mille lavastasid Kilmi ja Aarma ise ning kes kaasasid meeskonda ka üsna alguses Andris Feldmanise ja üsna lõpus Piret Jaaksi. "Grupp autoreid on selle teose taga," lisas Kilmi.

"Me tahtsime kunagi samanimelise teksti alusel vändata dokumentaalfilmi, aga läks nii nagu läks. Nii et ühel hetkel oli meil justkui suurepärane taies pihus ja saatus tahtis nii, et Vaba Lava ja NUKU teater, kes samal ajal otsisid teksti, mis kõneleks loo 80. aastate Eesti ajaloost, neile see sobis," rääkis Aarma.

Kilmi ja Aarma nimetavad "Enne meid oli veeuputust" küll eepiliseks kommunaaldraamaks, aga peale selle on see ka dokumentalistlik. "Need tegelased meie loos ja kõik, mis nendega juhtus 80. aastatel, on väga suures osas dokumentaalne. Ehk meie kui autorid kogusime kildusid ja koondasime need peategelastesse." Kilmi lisas, et seal on ka fiktiivseid situatsioone, aga hingelt on nad Aarmaga dokumentalistid.

Kuna nii Aarma kui ka Kilmi on Õismäel üles kasvanud, siis on "Enne meid oli veeuputust" ühelt poolt nii dokumentaalne kui ka autobiograafiline. "Mõistagi on need lood justkui meist endist," märkis Aarma. Kilmi lisas, et selle vahega, et need on paigutatud ühte konkreetsesse tornmajja aadressiga Õismäe tee 10, mis oli nähtav tema elutoa aknast Õismäe 17 viiekordses majas, kui ta väikese poisina sealt välja vaatas.

"Ma nägin, kuidas seda maja hakati ehitama ja kuidas ta lõpuks seal seisis ja kuidas ta hiljem laineplekiga üle löödi ning rõdud kinni ehitati. See maja on minu terava tähelepanu all olnud alates 6. eluaastast," lisas Kilmi.

Aarma ütles, et see ei ole neil sugugi esimene tekst koos kirjutada. "Me kirjutame kuidagi niimoodi köögilaua taga ja ümber köögilaua kõndides ning aktiivselt rääkides ja vaieldes."

Kilmi märkis, et kui teha dokumentaalset näidendit või luua suures osas dokumentaalset teksti, tuleb ennekõike luua raamid, kus sa seda materjali ammutad. "Põhimõtteliselt lood mängureeglid ja siis hakkad neid tükke sinna sisse panema. Elu on suur, aga sa pead filtreerima välja meie seatud kontseptsioonile sobivaid tükke. Eks ta on põnev nagu mäng elulise materjaliga ja enda fantaasiaga ka selle põhjal."

Aarma märkis, see on ka matiundilik mäng dokumentaalse, väga praktilise, pealtnäha justkui väga tillukese tekstimaterjaliga. "Igasugused kommunaalteadete tahvlid või mis iganes loosungid, kirjad, hinnad poes jne. Kõik pealtnäha väikesed asjad, mis tegelikult omandavad teisese tähenduse."

Kilmi sõnul on samal ajal võimalik sinna integreerida ka näiteks anekdoodid või linnalegendid, mida toona räägiti. "Kuna sul on kehastatud tegelased, siis sa saad neid anekdoote, linnalegende nende suhu panna või neid linnalegende tõsiselt võtma panna. Tekib tore mänguline rosolje, mis meile iseenesest sobib, sest me algusest peale ei ole püüdnud olla pühalikud selle dokumentaalsuse suhtes."

Aarma tõdes, et vaidlemine on osa sellest teksti rõõmust. "Kui ei vaidleks, siis jääks kuidagi üksi nohistama mingi hirmsuure tekstimassiivi kallal. See ka ei ole vahva."

Kui ei vaidleks, siis sünniksid kõik need asjad tunni aja jooksul, lisas Kilmi. "Kui mängureeglid on paika pandud, siis on tihtipeale küsimus materjali otsimises. Sa otsid seda allikat, kust saada, sest mulle tundub, et pöörasemaid asju on juhtunud päriselus kui see, et sa hakkaksid neid välja mõtlema. Siis tuleb välja mõelda, et kelle käest küsida, kellega me nüüd kohtume, kelle me võtame ette ja pigistame välja need mälestused."

Aarma lisas, et seda just eriti spetsiifiliste küsimuste puhul, nagu torutööd või käiste krookimine. "Näiteks, kust võis osta soonikuid pusade jaoks 80. aastate lõpus? Väga oluline teadmine, tuleb lihtsalt leida see inimene, kes meile sellest jutustaks," lisas Kilmi.

Kilmi tunnistas, et nad tahtsid sellest tegelikult teha filmi. "See sihtgrupp oli ikkagi eesti inimene."

"Jah, see asi tahtis saada mängufilmi elementidega dokfilmiks. Ei saanud, sai hoopis teatritükiks ja väga tore on, et sai. Tänu sellele on meil olnud võimalik esimest korda elus teatris lavastada mõlemal ja tänu sellele on meil võimalus olla ainus kord elus võimalus olla nomineeritud kultuurkapitali kirjanduspreemiale, mis on väga armas," tunnistas Aarma.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: