Saar rääkis, et kui mõelda sellele, mis lapsepõlves loetud raamatutes on ühist, siis see, et need kõik on naljakad.

"Aga ükski neist ei ole odav ja enamik neist on mingis mõttes ka natuke õudsed. Lastekirjanduse juures on mingi selline asi, et see väike kõhedus oleks justkui nii oluline emotsioon, et seda koos raamatuga turvaliselt maitsta on midagi väga hõrku. Ehmatus, kõhedus või mingi selline moment on paljudes minu lemmiklugemistes minu lapsepõlveajast kindlasti sees. Aga ma ei tea, kas ma olen kunagi teadlikult seda üritanud ise tekitada või üle kanda. Ma ei usu."

Ta märkis, et kuna Pärdi lugude juures on sündmustikku väga vähe, on selle võrra seal rohkem hoopis tundeid. "Ma hakkasin mingi hetk endale juba teadvustama, et mingu nii, et ma kirjutangi nii, et tatti ja pisaraid lendab. Kõik negatiivseks peetavad emotsioonid – viha, kadedus, hirm ja häbi – need on ju täiesti igapäevased ja normaalsed, ja loomulikult selleks, et laps kasvaks ühiskondlikuks olendiks, peab ta õppima nendega mingil määral toime tulema."

"Aga selleks, et nendega toime tulla, peab ta neid endale teadvustama. Äkki lugedes niisugust avameelset sisekõne kellegi omavanuse suust – nagu see mina-tegelane siin on – siis võib-olla võiks see teadvustamisele kaasa aidata," lisas Saar.