Jürgen Rooste. Mis on vabadus ehk Koolikiusajafenomen ({{commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: ERR

"Ma olin rõõmus, et vanaema ei pea enam poolihääli ja sosinal ütlema asju, millest ta kartis, et päält kuulatakse. Ma olin rõõmus, et inimesed võivad lugeda kõike ja öelda kõike, kartmata, et neid pannakse vangi. Ma olin rõõmus, et kõigil oli õigus olla nemad ise," ütleb kirjanik Jürgen Rooste, meenutades Eesti Vabariigi taasiseseisvumist.

Ma pean alustama algusest. Kui 1980ndate lõpul oli selge, et vabadust enam purgis ei hoia, olin ma noor kristlane. Verisulis. Olin selle laine kristlane, kes leidis kiriku koos vabadusega. Kes vaimustus piibliraamatust, sest see liikus justkui salaja me elamisse. Kristlus, usk oli kingitus. Pean end tänini usklikuks, kuigi ma ei saa toetada ühtki ametlikku kirikut, ei usu ka, et Jeesus seisaks mõne tänase kiriku taga, kuidas ta saaks. Kui üldse, siis tema vaatab ikka südame järgi. Ükski verega ja vihaga kaetud tee ei saa tema tee olla – tuletan meelde, et vihastas ta päriselt ainult korra, kupatas pankurid ehk rahavahetajad templist välja ja sellest ma saan aru. Lesknaise mündil oli suurem väärtus kui rikka kullakotil. Nii peakski inimesi vaatama: üks andekas õpetaja võib meile väärtuslikum olla kui kümme suuremat maksumaksjat kokku (kui nad oma südames todasama pühendumust ja häädust ei leia).

Ühesõnaga, ma olin laps. Lugesin palju, uskusin väga. Ja kasvasin veidra arusaamaga vabadusest: nimelt too vabadus, mis Eesti Vabariigiga kaasa pidi tulema, oligi mu jaoks vaimne vabadus. Ma olin rõõmus, et vanaema ei pea enam poolihääli ja sosinal ütlema asju, millest ta kartis, et päält kuulatakse. Ma olin rõõmus, et inimesed võivad lugeda kõike ja öelda kõike, kartmata, et neid pannakse vangi. Ma olin rõõmus, et kõigil oli õigus olla nemad ise.

Mu lemmikbändi Queeni laulja läks me sääst ära just tol esimesel vabariigisügisel, ja mus pakitses küll veidi see vastuolu, et ma polnud noore kristlasena kindel, kas homoseksuaalsus on okei või ei – ma olen hiljem aru saanud, et loodus ongi jumalast, et loomade sääs on see samuti levinud, järelikult see ei saa olla midagi väära või rõvedat, et meie hulgas ongi mingi hulk homosid ja millekski on see vajalik – aga kuidas kehastas Queen toona mu jaoks vabadust! Nende triksterikäigud, nende hullud laulusõnad, nende meeletu muusika, mis ei peaks, ei tohiks sobida ühegi popmuusika standardi või reegliga, aga ikkagi...

Ma uskusin, et see vabadus, mille eest me võitlesime, mida me enesest otsisime, tähendas ka seda, et mitte kunagi enam ei tehta tollele liiga, kes on väiksem või teistmoodi. Me olime Nõukogude Liidus nagu see väike imelik äbarik, liiga korralik poiss, keda koolis kiusati, kellele peksa anti. Noh, see olin mingis mõttes mina. Mind kiusati koolis korralikult üksvahe. Ja ma uskusin, et kui Eesti tuleb sellisest kohast, siis meie kõigist maailmas saame aru, et väiksemat ja nõrgemat peab hoidma ja aitama. Et ühtki üksikema, ühtki töötut alkohoolikut, ühtki abielluda ihkavat homo, ühtki maale kolinud mustanahalist, ühtki veidi aeglasema mõttega poissi, ühtki abitut vanainimest, ühtki eesti meest ega naist ega eestivenelast ega... ei jäeta selles riigis üksi, et me teeme tolle oma riigi selleks, et me saaksime kõigile kinkida tolle vabaduse! Ameerika, mis on suurem Ameerikast!

See oli mu ilmatu igatsus, mu kaks tulist muusikalist armastust olid veel Elvis ja Billie Holiday, ma elasin ses hetkes vahepääl, vaimus, kui Elvis saadeti sõjaväkke ja Billie suri, kui USAs kõik juhtuma hakkas, kui luuletajad, laulikud, koduperenaised, mustanahalised ja homod ja hipid ja keskõikveel võitlesid meile välja selle osa, mida me praegu vähemalt siin Läänes vabaduseks peame...

Ma eksisin, eksisin rängalt. Esiteks tundsid eestlased paljuski ikka rohkem toda materiaalset kitsikust, ahistust. Ja jumal ei andnud ostukeskuseid, kirevaid kaubatänavaid, saati siis tööd ja rahagi. Nii juhtus, et 1990ndatel läks elu täiesti... perse. Ma tean, kaurkenderid idealiseerivad toda kauboikapitalismiajastut. Minu jaoks oli see õudus kuubis, see rikkus meie riigikese koguni ära. Inimesed, kes olid läind kirikusse tolle vabaduse pärast, tulid säält ära. Kui ma sel jõulul (2018) üle hulga aja käisin Pühavaimus, oma kodukirikus, siis pärast oli piinlik raadiouudistest kuulda, et kirikud olid jõululaupäel inimesi täis, no ei olnud. Sääl oli pea tühju ridu, ja kui ma olin väike, olid vahekäigud ja tagaotski ja mõlemad rõdud inimesi täis. Praegu ei ole sääl pea midagi ega kedagi... on siuke aeg lihtsalt.

Nii et siis: me valisime mateeria. Valime siiamaani. Minu jaoks on läbi aegade kõige ohtlikumad vabadust jalge alla tallanud peaministrid olnud Siim Kallas ja Andrus Ansip (Jüri Ratasel on nüüd võimalus see tiitel üle lüüa), tema veel eriliselt küüniliselt jõhker ja ohtlik – tüübist, kes oli ehtne komsomol, kes oli kommunistlik karjerist, sai isamaalik karjerist.

Teiseks: koolikiusajafenomen. Sest ega ma ise ka pole andestanud nondele poistele, kes mind piinasid ja peksid, kes mu üle irvitasid, kui ma peldikus katkise pääga põrandal vedelesin, jalaga togisid... ma tean teie nimesid-nägusid, ja ma löön vastu, kähvatab mus ikka vahel. Ma pole andeks andnud. Ma ütlen selle kohta vahel ise, et ma ei ole nii suur, ma pole jumal, et koolikiusajatele või pedofiilidele andestada, ma olen inimene ja löön vastu. Jumal andestagu, kui saab.

Eestist sai mingis mõttes väike kuri maa. Kuigi meil on häid, lootustandvaid liikumisi ja suundi olnud. Tõsi, kõike seda, mis nüüd juhtuma hakkab palju hullemal ja karmimal kujul, saanuks vältida, kui meie presidendikslauldud Toomas Hendrik Ilves poleks toona suunanud Ansipi- ja valede vastast liikumist kuhugi jääkeldrisse. Toona oleks see jõud kogunud enda taha rohkem inimesi kui EKRE täna ja me oleks ehk astunud mõne sammu edasi tol vabaduse teel – noh, sel teel, mida mina nimetan vabaduseks, sest teisiti ma ei saa.

Me hakkasime kägistama kohalikke venelasi, siiani ei saa ma aru, miks Ida-Virumaal peavad venelased eesti keeles teistele venelastele matemaatikat või geograafiat õpetama. Mida kuradit, kas te tahate neid kõiki meid vihkama panna, tahate päriselt siia ka Donbassi? Ole ise natuke üllas, ole hää, näita, et sa hoolid ja austad, siis on lootust, et hoolitakse ja austatakse vastu... Või noh, kui ei hoolita ja austata, eks siis peab muidugi näitama, et sa jääd väärikalt endaks ja ei anna grammigi alla (kuigi: kui oled meiega, siis unusta väärikus! "Jääaeg I", Anu Lambi häälega laiskloom Sid).

Ja siis tuli jääkeldri järellaine. Pettunute, hüljatute, kurbade kättemaks. EKRE. Ma saan aru, miks EKRE on sääl, kus ta on. Nad küll valetavad ropult, aga vähemalt pakuvad nendele inimestele miskit võimalust. Sama, nagu Keskerakond on aastaid teinud Ida-Virumaaga: lubame kõike, seisame teie eest. Tegelikult aga ei tee midagi. Me teame, et globaalne olukord sunnib meid varem või hiljem kivisöetööstust sellisel kujul sulgema, sest muidu pole meil enam planeeti, kus elada. Aga meil pole teile mingit tagavaraplaani.

Eriti kummaline on see, et EKRE tõusis pildile tegelikult ülilihtsa vastandusega: vaenlasteks on peded ja pagulased! Esimeste seast on meil umbes 300-400, kes üldse sõlmiks kooselulepingu: neid on näpuotsaga. Nähtamatu osa ühiskonnast. Kes hindavad võimalust kooselu, abielu kuidagi pühitseda – see tähendab, nad on rohkem traditsionalistid, kui suur jagu eestlastest, kelle jaoks keskmine perekonnanorm on kärgpere või üksikema hunniku lastega.

Teisi, pagulasi, on meil ka pilgu järgi umbes 300-400, paarkümmend on majutatud siia Pelguranna ühikaisse, mu ligi, näen neid sageli hommikuti bussis või kuskile tõttavat, omavahel arutades tööasju või tööotsimist, neidki on näpuotsaga, ja nad on pigem püüdlikud ühiskonnaliikmed. Kui me õpetame neile tasuta keelt ja anname tööd, saavad nad hakkama, ja annavad oma panuse, Eestist saab seeläbi parem paik.

EKRE on ohtlik, sest nad esindavad iseenda konverseerimist, kivistunud versiooni rahvuslusest. Nad tahavad eestlusest teha mingit ladina keelt (ja mitte selleks, et seda vaja oleks, vaid see on nende viis end maha müüa, võimule upitada ja sinna jääda), aga mulle on vaja, et see oleks elus asi. Elus asi on heitlik ja muutlik, tema pääle ei saa panna näppu ja öelda, et just siin ja sel hetkel ta asub ja elabki.

Jüri Ratas on läinud ohtlikuks, ta on nagu koolikiusamise ohver, kes on aru saanud, et teda on kiusatud, ta üle on naerdud, aga ta on päris suureks poisiks kasvanud ja saab nüüd ise teisi nurka ajada ja koos endiste kiusajatega naerda. Temas oli ometi olemas lootus riigimehelikkuseks, aga ta toob kõige küünilisemad ja populistlikumad tüübid enda kõrval valitsusse...

Varro Vooglaiuga on natuke sama lugu, see, miks ta kristlusest nii kaugele, vihasse on kasvanud, on reaktsioon. Tema ideoloogia on jõuliselt mitteandestav, selle vastand, mida Jeesus kehastaks, aga ta on löödute ja alandatute hääl omal, hoopis teisel viisil. Ainult et erinevalt euronatside ja putinistidega sama köit vedavast EKREst, usun ma Vooglaiu puhul, et ta esindab ka noid sõnu, mida lausub. Mitte, et ma saaks ta põhimõtteist lugu pidada. Lihtsalt ma loodan, et temas on jõudu leida endas päris kristlus, andestuse-armastuse jõud. Aidata inimesi, mitte nende vastu võidelda.

Ühesõnaga: mateeria on võitmas. Asjade Eesti teeb Vabaduse Eestile praegu ära. Ja see on kurb. Me naaseme nõukogudeaegse kinnise-kägistava vaimu juurde, me tegelikult kindlustame väikekodanluse stabiilset materiaalset-rahalist võimu, keegi ei julge võidelda pankadega, keegi ei julge öelda, et vabaturumajandus on müüt, keegi ei julge... olla vaba. Enam. Ja siis me hääletamegi selle maailma poolt, mis esindab puhtalt mingit ärimüüti, 1990ndtate labast ja mõttetut kapitalismimängu vaimu, või siis putinoidset ollust, mäendsele rajale EKRE ja Keskerakond on astunud (ühe mündi kaks külge selles mängus).

Mõelge, kui kohutav see on: majanduslik vabadus (kuristiku kohal rippumine) koos vaimse surutisega. See on ju... Hiina! Ainult, et meid pole miljard, vaid napp miljon. Me ei saa inimesi kaotada.

Ma saan aru, miks need jõud on tõusnud, miks inimesed on nende selja taga. Ma ei mõista aga, kuidas eestlased ja eestivenelased ei taipa, et nood jõud neid tegelikult ei aita, ei kaitse, ei päästa, ei tõsta kõntsast välja. Noh, kui kõnts – samade tüüpide saali kantud kõnts, sest silma saab ju paista ainult vastandudes, kandes helevalget ülikonda pruuni taustal – on juba kõrvuni-silmini, siis ju ei kuulegi, ei näegi.

Ma tahan tagasi seda vabadusetunnet. Tahan, et Eesti, väike, mobiilne, vilgas ja andekas, oleks teenäitaja vabaduse ja inimese hoidmise osas. Mitte, et me oleme pisike pruun täpp teiste lörakate kõrval. Aga jah, ma olen sellest ammu aru saanud: kui ise ei tee, ei juhtu midagi. Vaba tuleb olla enda sees ja enda eest. Kui seda pole, pole midagi. Nii et. Elagu vabadus!

 

PS Vaadake, kui katki on praegu Poola, Ungari... USA. Eestis on sama juba juhtumas, enne valitsuse kokkusaamistki. Mida me siis päriselt tahame? Kuhu me läheme? Aga seda ma tean, et lahing tuleb seekord korralik. Põhjusega ju ka. On, mille pärast ja eest võidelda.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: