Üha enam ofsetlitot ja digitrükki ({{commentsTotal}})

Gudrun Koppeli Wiiralti peapreemia pälvinud teosed on pühendatud Palmyra ja teiste Süüria kultuurimälestiste saatusele, neid alati ja kõikjal ähvardavatele ohtudele.
Gudrun Koppeli Wiiralti peapreemia pälvinud teosed on pühendatud Palmyra ja teiste Süüria kultuurimälestiste saatusele, neid alati ja kõikjal ähvardavatele ohtudele. Autor/allikas: Loit Jõekalda

Eduard Wiiralti preemia näituse hea kunstitaseme kindlustavad eelkõige vanemad graafikud, kuid leidub ka pühendunud noori, nagu peapreemia pälvinud Gudrun Koppel.

Eduard Wiiralti preemia näitus rahvusraamatukogus III ja VI korruse galeriis kuni 30. III, kujundaja Loit Jõekalda, graafiline disainer Viktor Gurov.

Inga Heamäe isikunäitus "PS. Psalmid ja prohvet Joonas valaskala kõhus" Draakoni galeriis kuni 6. IV.

Seitsmes Wiiralti preemia näitus mõjub rahustavalt. Ehkki selle hea kunstitaseme kindlustavad eelkõige vanemad graafikud, leidub ka pühendunult töötavaid noori. Statuuti on muudetud, nii et preemia ei ole enam seotud vanuse ja teenetega. Ega neid ennegi pelgalt vanuse või teenete eest antud, meenutagem: 1998. aastal sai Vive Tolli, 2001. aastal Avo Keerend, 2004. aastal Peeter Ulas, 2007. aastal Silvi Liiva, 2011. aastal Evi Tihemets ja 2015. aastal Marje Üksine.

Liiva, Tihemets ja Üksine on siiani väga heas vormis. Marje Üksise lehe "Mõtterännud looduses" (kuivnõel, metsotinto) assotsiatsioone esile kutsuva sisuga täidetud w-tähe kujund osutab Wiiraltile. Silvi Liiva on osanud paarikus "Pankrannik" ja "Soomaa" (kuivnõel, kõrgtrükk, sarjas "Eestimaa loodus") mõjuda ühtaegu abstraktselt ja looduslähedaselt. Kui neile lisada Sirje Eelma elegantselt komponeeritud kolmeosaline "Veeringe" (sügavtrükk, kõrgtrükk), saame kimbu isikupäraseid ja tõeliselt kunstipäraseid (mitte primitiivseid) reaktsioone päevakajalisele keskkonnaprobleemistikule. Evi Tihemetsa "Ähvardav pilv" (söövitus, kuivnõel) võib sümboliseerida nii klimaatilisi kui ka sotsiaalseid ohte. Meenutamata ei saa jätta tema suurejoonelist näitust "Pühendus", mis oli avatud möödunud aasta novembrist tänavu jaanuari alguseni ERMis, kus oli vaadata viimase kolmekümne aasta loomingu valik. Niisamuti väärib tunnustust Maret Olveti loomerõõm: näitusel on harmooniline kolmik sarjast "Eesti 100" (kõrgtrükk).

Manuaalne meisterlikkus on olnud läbi aegade eneseväljendust hõlbustav tegur, ent ühtaegu ka teatud lisaväärtus – hõbe uushõbeda ees. Seepärast on eriline külgetõmbejõud nimetatud kunstnike kõrval ka Virge Jõekalda helladel kuivnõelalehtedel ("Suudlus lumme" ja "Lumevaikus") ning Reti Saksa sügavtrükkidel talle iseloomuliku liigutava naistüpaažiga ("Lehevaataja", pehmelakk). Tarrvi Laamann on aastaaegu sümboliseerivas puulõikesarjas efektselt robustne, Illimar Paul mitmevärvilises linoollõiketriptühhonis "Suvepäev" mänglevalt dekoratiivne. Kelli Valk on leiutanud üha põnevaid faktuure ("Kõik möödub", autoritehnika), Loit Jõekalda on teinud suure (130 × 300) hõõrumis- ja tinditrükitehnikas töö "Ida-Lääs". Järjekindlus, millega ta väljendab esiajalukku tagasi vaatavat üldinimlikku ja looduslähedast maailmavaadet, imponeerib.

Nooremate esinejate töödest paeluvad jõuliselt-raevukalt käsitletud kuivnõelalehed ("Paberlaevad" ja "Sinine), Hannah Harkese veidi Mari Prekupi vaimus istmed lõbusa linoollõiketrükiga riidel, Margus Kontuse väike, aga nüansseeritud metsotinto ("Anonüümne süsiniku mull").

Voogavate vormidega täidetud suurte paberil ja lõuendil linoollõigetega ("Kiraalsus VI" ja "Süntees"), mis kajastavad opkunsti moodiminekut, sai üheks preemia nominendiks Regina-Mareta Soonsein. Teised nominendid olid Vello Vinn ja Benjamin Vasserman. Vinna sümmeetriline sürrealism ("Avatud väravad" I–III, kuivnõel, reljeeftrükk, viltpliiats) on nähtus, mis muudkui ootab ja ootab Wiiralti preemiat. Sama võib öelda ka Vassermani kohta, kelle kõrgtehnoloogiast inspireeritud, otsekui kosmoseavarustes hõljuvad kujundid, mis kätkevad vahel vaatajat muigega maa peale toovaid üksikasju, on leidnud palju suuremat vastukaja mujal maailmas kui kodus.

Peapreemia pälvis seekord Gudrun Koppeli ofsetlitode kolmik. Fotodest ning joonistatud arhitektuurifragmentidest on ta moodustanud kollaažlikud, vabal tasakaalul rajanevad kompositsioonid: "Oktoobris hävitatud kaared", "Minevik juhatab tulevikku" ja "Deo non Fortuna" (2018). Kolmik on pühendatud Palmyra ja teiste Süüria kultuurimälestiste saatusele, neid alati ja kõikjal ähvardavatele ohtudele. See ansambel on noore kunstniku tubli saavutus, ent preemia on minu meelest natuke ka veksel.

Inga Heamägi otsib ühisosa. Kas passibki enam ergutada Inga Heamäge? Paistab, et ta oli siiski siiralt rõõmus ergutuspreemia üle, mille sai lehekolmiku "Psalm 141:2. Olgu mu palve kui suitsetamisrohi Su palge ees" (2018, tinditrükk) eest. Heamäe isikunäitusel Draakoni galeriis selgub, et need kolm on suurema terviku osa.

Üheksal selle psalmi ajel sündinud lehel (2018) lehvibki suits, kord valgete pilvedena, kord õrna hajuva vinjetina mustal taustal. Hardast vaimsusest kantud kujundi lihtsusel on oma võlu ja see vaimsus läbib kogu näitust. Gudrun Koppeli premeeritud teosega haakub Inga Heamäe lehepaar "Joonas ja valaskala I-II" (2017 ja 2019, tinditrükk, linool, akvarell), mille loomise ajend on kurdi poisikese Aylan Kurdi uppumissurm Süüriast Euroopasse põgenemisel. Vastukaja tõttu maailmas võimaldas see tõmmata paralleeli Joonase pääsemisega valaskala kõhust ja prohvetiks saamisega. Freskofragmentide fotode lülitamisega kompositsiooni on Heamägi andnud loole varakristliku kunsti hõnguga lahenduse.

Tinditrükis üle käidud fotoinstallatsioonis "Ingel Sinuga" (2017) – lahkumissoov õigeusklike kõnepruugis – on tore rohketelt reisidelt pärinevate fotomotiivide argine pooljuhuslikkus ning ingli juuresolu igal fotol.

Ilus ofsetlito "Sõnumitooja. Hommage à Kuutti Lavonen" tõi meelde Imprimo graafikakoja Helsingis 1990. aastate algul, kui sealt sai Eesti kunstimuuseumile toodud kolm Lavose ja kolm Tapani Mikkose tööd. Entusiasm, mis seal valitses, on ilmselt üle kandunud koos Harri Leppäsega Tallinna kolinud ofsetlito töökotta Ubu Noir ja elab seal edasi ka pärast Leppäse lahkumist siitilmast.

Traditsiooniliste graafikatehnikate väljendusvõimalused ei ole kindlasti ammendatud, ent loomulik on ka tööd hõlbustavate tehnikate levimine. Üha enam näeb ofsetlitot ja digitrükki. Wiiralti preemia näitusele on Naima Neidre esitanud digitrükid, milles mõjub rafineeritult tema joonistuste pitsiline kude, digitrükis on jätkuvalt mõjuv Mare Vindi puhas arhitektoonika (sari "Valge linn"). Enn Põldroos on jäänud digitrükkideski maalijaks, ent tehnika võimaldab tal otse kujutise peal kalambuuritseda: "Ta näeb kõike mittemilleski ja mitte midagi kõiges" ("Kõikenägija" sarjast "Me peame olema nähtaval"). Põldroos võitis rahvusraamatukogu eripreemia koos õigusega korraldada seal isikunäitus.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: