Kiho meenutas, et esialgu õppisid nad Lennart Meriga teineteist tundma tekstide kaudu. "See on arusaadav, et mina õppisin teda tundma tema tekstide kaudu, "Hõbevalge" lõi laineid oma ilmumise aastakümnel ja kõik need teooriad, mida ta viljeles ja oma poliitilises elus ka kasutas."

"Aga tema õppis mind tekstide kaudu tundma sellisel kummalisel viisil, et veel enne presidendi kantseleisse tööle asumist olin ma Eesti Vabariigi peaministri juures nõuniku ametis. Kui Mart Laari valitsus lahkus, siis ma jäin ka Tarandi valitsuse juures nõuniku ametisse," rääkis ta.

Toomas Kiho "Plekktrummis" 1. aprillil. Autor: Liis Sinitamm/ERR

"Tarand käis peaministrina presidendi juures regulaarsetel kohtumistel, kus arutati poliitilisi küsimusi. Ühel esimestest kordadest tuli ta tagasi sellise küsimusega, et president tahaks saada üleskirjutisi kõigist peaministri välispoliitika alastest kohtumistest. Kuna mina olin nõunik, kelle kohustus oli ka kõikide välissaadikute kohtumiste juures olla ja nendest märkmeid teha, siis ta andiski mulle ülesande saata pärast igat kohtumist märkmed presidendi kantseleisse. Ilmselt nende märkmete põhjal õppis Lennart mind tundma ja pärast seda kui Tarandi valitsus läks, siis juhtuski nõnda, et Lennart tegi mulle ettepaneku tulla presidendi kantseleisse tööle," sõnas Kino.

Kiho sai kabineti otse presidendi korteri ukse taha. "Kadrioru administratiivhoone parempoolne tiib, kus presidendi korter oli – selle ukse tagant hakkas kantselei ehk avalik riigiruum. Selle ukse taha ta sisustas mulle kabineti tuppa, kus ei olnud varem kunagi lauda olnud. Ma olin see esimene piksevarras ehk esimene inimene tema ja kantselei ning tema ja maailma vahel."

"Kui ta sealt uksest välja astus mõnel kuigivõrd hommikusel tunnil, habe värskelt aetud, lips ees ja ülikond seljas, siis ta hakkas toimetama ja tööpäeva lõpp venis teadmata kaugele. Tihti oli nõnda, et kõige produktiivsemad telefonikõned ja vestlused toimusid väga hilisel tunnil. Samasugune sume lambivalgus põles ja siis käisid seal küll õiguskantslerid, vanad sõbrad, poliitikud ja tema mõttekaaslased temaga asju arutamas. Istusime raamatuid täis raamatukogus ja mina tegin siis märkmeid. Üks mu olulisemaid ülesandeid oli ette valmistada tema kõnesid, sõnavõtte, aga kõige olulisem ülesanne oli olla talle peegel, et kui mõtted tulid, siis oli kohe kellegagi arutada," meenutas ta aegu presidendi kantseleis.

Toomas Kiho "Plekktrummis" 1. aprillil. Autor: Liis Sinitamm/ERR

Kiho kinnitas, et tema jaoks oli suur privileeg töötada koos sellise riigimehega, kes on tõusnud omamoodi müüdi staatusesse. "Poliitikust saab riigimees enamasti siis, kui kui ta on juba surnud, aga tema poliitilised otsused on pidanud ajaproovile vastu – neid peetakse riigimehelikeks. Seetõttu on Lennart Meri kahtlemata üks Eesti suuremaid riigimehi," ütles ta.

"Tema teene ei ole mitte ainult Eesti ees, vaid kogu Läänemere piirkonna, Ida-Euroopa ees. Tema suur teene oli see, et ta vedas Eesti nii kaugele, et ta sai Eestile selle koha tagasi, millesse tema uskus. See on teene nii Eesti kui kogu Euroopa ees.

Eesti riik on kaotamas oma aadet

Eesti riigi tänase seisu osas on Kiho üsnagi kriitiline, mida ta väljendab ka oma iroonilistes värssides, mis ilmuvad igas Akadeemia numbris. "Selle taga on armastus Eesti vastu, mis ajendab kirjutama. Kust tuleb armastus inimese südamesse? Ühiskondlikust olukorrast, sellest, kuidas sinu väljavalitu vastab su ootustele ja lootustele," selgitas ta, mis ajendab teda neid kirjutama.

"Minu meelest on päris palju asju teel hukatusse. Ma kardan, et me peame varsti vastama sellele kuulsale küsimusele "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?" eitavalt – ei, me ei tahtnud sellist Eestit. Kui me vaatame, mis toimub looduskeskkonnaga – väga palju on räägitud metsade lageraiete ülemäärasest mahust. Me lõikame iseennast metsast ära. Me oleme juba rikkad küll, me võiks asfalteerida kogu Eesti pinna. Aga see ei ole ju see, mida me tahame," rääkis ta.

Toomas Kiho "Plekktrummis" 1. aprillil. Autor: Liis Sinitamm/ERR

"Kui me tahame Eestit säilitada Eestina, peame me tegema teisi valikud kui praegu. Praegu on eesti keele aasta ja kui me vaatame, millised arengud võivad eesti keelt tabada, siis näiteks Rein Taagepera on rääkinud, et eesti keele viimsed tunnid on varsti käes, sest ta kaotab oma kasutuspiirkondi," tõi ta näiteid muret tekitavatest arengutest.

Paljuski tõukab neid tagant pidev majandusliku kasvu taotlemine. "Seni kuni me oleme kinni mõtteviisis, et eesmärk on majanduskasv ja heaolu selles mõttes, et järjest rohkem teenida, nii kaua ei saagi midagi muutuda. Aga kui me selle jutuga lõpuni läheme, siis tegelikult ei ole Eesti riigil mõtet, eesti keelel mõtet. Miks me eesti keeles seda saadet teeme? Ingliskeelsena oleks teie auditoorium palju suurem, saaksime võib-olla ERR-ile raha juurde, kui me seda inglise keeles teeksime. Me peame võitlema majandusliku loogika vastu, kogu Eesti mõte ja aade on vastupidine," ütles ta.

"Iga rahvas on loodud oma kultuuri hoidma ja seda edasi kandma, selles olime me kokku leppinud aastal 1992, kui me põhiseaduse vastu võtsime ja selles oli kokku lepitud ka 150 aastat tagasi, kui korraldati esimene laulupidu. Selles oli kokku lepitud 1917., 1918. ja 1919. aastate pöördeliste sündmuste ajal, kui käisid vabadussõja lahingud. Selles oli kokku lepitud ja me peaksime sellele kindlaks jääma," sõnas Kiho.