Eva Piirimäe: inimesed on unustamas Euroopa ühinemise positiivseid külgi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Liis Sinitamm

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli ajaloolane ja filosoof Eva Piirimäe, kellega vesteldi rahvusluse ja kosmopoliitsuse teemadel.

Eva Piirimäe on õppinud nii ajalugu kui filosoofiat ja meenutas aega, kui ta 1992. aastal ülikooli astus. "See oli teatav pinge ja paine, mis 1990. aastatel õhus oli – ühelt poolt see oli elevus, et on õnnestunud sündida niisugusel ajaloolisel hetkel, kus Eesti saavutas taas iseseisvuse, ja näha seda, kuidas oma riiki hakatakse üles ehitama. Tartus oli tõeline Tartu vaimu otsingute aeg, mõeldi seda, kuidas taastada tõelist vaba demokraatlikku Eestit, vaadati tagasi 1930. aastatele, vastupanu aega ja demokraatia eest võitlemisse, püüti seda taasluua. Samal ajal oli avanemine Euroopa suunal. Õpingud viisid mind Saksamaale ja hiljem Inglismaale ja need võrdlused ja küsimused, kuidas me paistame sealt poolt, mis on see Euroopa, millega Eesti on ühinenud, mida seal tähendab rahvuslus kui selline – need küsimused tundusid olulised ja vastus näis olevat selline, mis nõuab pöördumist ajaloo poole," rääkis ta.

Piirimäe arvates on selge, et praegu ei ole sellise kollektiivse meeleolu ajad nagu toona. "Ideede ajaloos käivadki sellised meeleolud lainetena. Ma arvan küll, et meil ei ole ees optimismi ja elevuse aastad, see on päris selge, et see trend on tõsiselt pöördunud. See ei ole juhtunud üleöö, kuigi need meeleolud, mis on suunatud sissepoole, on saanud kõvasti jõudu viimaste aastate arengutest, eeskätt on neid suhtumisi mõjutanud Euroopa põgenikekriis. Kerkis küsimus, kuidas riigid tulevad toime niisugustes globaliseerumisprotsessides, kus riigil ei olegi enam hoobasid juhtida ise oma saatust. Kuidas see lahendus peaks olema, kas kosmopoliitne demokraatia või siis tõepoolest aktiivne demokraatia toetamine mittedemokraatlikes piirkondades – need ideed viisid ka sammudeni, mille suhtes on kriitika õigustatud. Ma pean silmas Iraagi sõda 2003. aastal, Liibüasse sekkumist 2011. aastal – need on erinevad julged sekkumised lääneriikide poolt, mis ei ole toonud oodatud stabiilsust. See on omakorda toonud kaasa teatud kainenemise. See on ka üks põhjuseid, mille pinnalt on süvenenud isolatsionistlik mõtlemine, näiteks USAs see Trumpi välispoliitiline nägemus ja ka meil Euroopas. See on selline sissepoole tõmbumine, et "mis meil muu maailmaga asja, kaitseme seda, mis meil siin kodus on", selgitas ta suurte ideede levikut tänapäevases kontekstis.

Juba 18. sajandi filosoofid käsitlesid tänagi aktuaalseid teemasid

Piirimäe on põhjalikult uurinud 18. sajandi mõtlejaid nagu Herder ja Kant, kes on arutlenud selliste teemade üle, mis on ka praegu aktuaalsed. "Kant ja Herder on kaks vastandlikku mõtlejat, kuid mõlema jaoks on küll niisugune tõdemus oluline, et riik ei saa põhineda ainult korra tagamisel ja olla katus iseenesest toimiva majanduse kohal. Need on visioonid, kuidas inimene peaks riigiga suhestuma," ütles ta.

"Herderilt võib võtta selle arusaama humaansuse tõlgendamiseks, et meil on põhimõtteline võime jõuda lähemale teise mõistmisele kui me seda püüame – me võime ka mõista võõrast kultuuri kui me pingutame. Mitte küll täielikult, aga meil on võimalus ennast kurssi viia, laiendada oma teadmisi võõrast kultuurist või möödunud ajalooperioodist, seda detailides kirjeldada ja jõuda lähemale tänu sellele, et selle aluseks on inimene. On fundamentaalne inimlikkus, mille me ära tunneme ja mida me suudame mõista, kui me natuke vaeva näeme. Samal ajal muidugi on see vaid üks võimalus, kuidas inimlikkust mõtestada. Teine idee on rääkida inimesest kui millestki väga erilisest, kes on võimeline millekski väga suureks, mis eristab teda kõigest muust loodusest. Kant on selle idee väga kaugele viinud, ta rõhutab moraaliseadust kui inimlikku saavutust, midagi, mis on meile omane, mille me ära tunneme ja mille kohustuslikkust me sisemiselt tunneme ja mille alusel me ennast määratleme," selgitas ta humaansuse käsitlusi.

Ta rääkis, et Herderit teatakse Eestis eelkõige tänu sellele, et ta oli suur rahvalaulude huviline ja lasi neid koguda ka Eesti ja Liivimaa territooriumil. "Ta pani need kokku teiste maade rahvalauludega ja väärtustas algupärast varast kultuuri. Vähem teatakse seda, et Herder nägi oma kaasajas ikkagi süvenevat Euroopa integratsiooni ja väärtustas seda. Tal oli küll elus periood, kus ta positiivset nägemust välja toomata rääkis sellest, kuidas rahvused on taandumas, aga oma elu küpsel perioodil, oli 25 aastat tema seisukoht, et Euroopa on eriline koht, mis on kujunenud rahvaste rännu tulemusel, on palju segadust ja rahvastel pole tugevat rahvuslikku tüve. Tema ideaal oli Hansa Liidu tüüpi linnade ühendus, mis põhineks vastastikusel kaitsel ja kasul, kultuurivahetusel ja üksteiselt õppimisel. Samaaegselt arvas ta, et on võimalik ka säilitada midagi sellest eripärastest kultuurikontekstist oma lähikonnas," ütles ta. 

Euroopa kultuuriline ühtsus on avalikust diskussioonist kõrvale jäänud

Piirimäe rääkis ka sellest, kuidas need ideed tänapäeval Euroopa Liidu kontekstis paistavad. "Ma arvan, et inimesed on unustamas neid positiivseid külgi, mida Euroopa ühinemine on pakkunud, seda sama noorte võimalust liikuda, õppida eri maades, eri ülikoolides, tööjõu vaba liikumine. Nüüd me kritiseerime seda, inimesed muretsevad, et see pole ainult positiivne. Konkreetselt Brexiti pooldajate mure on, et vaba liikumine on hoidnud palgataseme madalal ja ei ole tulnud teatud elanikkonna gruppidele kasuks. See kriitika iseenesest pädeb, aga selle kõrval on eelised unustatud. Inimesed küll möönavad seda rikkust ja kasu, mida riigid tervikuna siseturust saavad, kuid selline kultuurilise vahetuse ja kultuurilise ühtsuse tunne kipub avalikus diskussioonis ununema, sest see on nii elementaarne ja iseenesestmõistetav," selgitas ta.

"Mulle teeb muret eesti keele ja kultuuri asjastamine, selle seadmine iidoliks või jumaldamise objektiks. Mulle teeb see muret sellepärast, et keelt ja kultuuri arendatakse tegelikult südamega, nii et selle ümber ei ole välist tantsu ja rituaali. On ohtlik kui me hakkame seda asjastama ja on ohtlik kui tagasitõmbumist Euroopa integratsioonist rõhutatakse just sellega, et on tarvis hakata eesti keelt ja kultuuri niisuguste jõuvõtetega kaitsma ja arendama. Pigem on vaja läbi rääkida, tõesti võib arutada, kas välisüliõpilased ei võiks kohustuslikus korras saada eesti keele algõppe kursuseid. Niisuguseid teemasid võib arutada, aga see ei tohiks pöörduda Euroopa Liidu kui institutsiooni süsteemi vastu, sest Eesti ei saa endale lubada seda luksust, et rääkida nii nagu mõned suurriikide esindajad, et "Estonia first", see ei ole võimalik. See on täiesti sinisilmne, mis puudutab Eesti iseseisvuse säilimist. Eesti edu pant on ikkagi liitlassuhetes olemine ja osalemine Euroopa integratsioonis," rääkis Piirimäe.

Toimetaja: Marit Valk / Kaspar Viilup

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: