Pettai alustas parlamendikultuuri selgitamisest. "Esmalt on see viisakuskultuur, aga see on ka kodukord, kuidas seal asju tehakse ja sõna võetakse. See ei ole ainult selleks, et asi ei läheks palaganiks, vaid ka selleks, et inimesi koos hoida."

"Minu jaoks on ere näide sellest see, et meil on selline mõiste nagu "aknaalune". See on inimene, kes on lahkunud oma erakonnast. Neid on järjest vähem, aga kui me vaatame tagasi 1990. aastatele, siis mindi pidevalt lahku, tekkisid uued fraktsioonid jne. Tasapisi tehti seda asja raskemaks kuni selleni välja, et kes läheb lahku, ei saa enam mingeid hüvesid – ei saa taksot tellida, ei saa fraktsiooninõunikke endale. See on selleks, et hoida inimesi koos," lisas ta.

"On paradoks, et me töötame koos ka siis, kui me oleme sunnitud koostööd tegema ja meil ei ole nii lihtne minema joosta ja käega lüüa. Näiteks oli meil debatt selle üle, mitut liiget on vaja, et erakonda asutada ja me vähendasime selle tuhandelt 500-le. Aga osaliselt oli see varasem hea, sest siis inimene teadis, et lahkulöömine ei ole nii lihtne – parem ma jään sinna rühma ja jäängi häält tõstma egalt page sealt minema." Kui meid sunnitakse koos olema, paneb see meid rohkem teistega rääkima ja kompromissi otsima, selgitas Pettai.

Räägiti ka loodava valitsuskoalitsiooni plaanist lihtsustada rahvahääletuse korraldamist. Tema sõnul oleks otsedemokraatia elemendi eesmärk saada heakskiitu teatud põhimõttelistele muudatustele ja see võiks aidata saavutada selgust küsimustes, kus ka erakondade siseselt ei teki väga selget poolt või vastu positsiooni. Samas võib põhjalikult läbimõtlemata tegutsemine tuua kaasa tõsiseid probleeme.

"Küsimus on selles, kas meil on selleks õiged mehhanismid välja töötatud. Meil on selles osas veel väga palju arutada, on terve rida detaile alates sellest, kui mitu allkirja on vaja, kes neid allkirju kogub, kas tohib mingit PR-firmat palgata neid koguma, mida see demokraatia seisukohalt tähendaks, kaua me peaksime neid allkirju koguma, kaua me sel teemal debateerime, mis on lävendid, mille puhul asi vastu võetakse," loetles ta arutlemist vajavaid küsimusi.

Ta tõi näiteks, et nii Lätis kui Leedus on selline rahvaalgatuse võimalus olemas, kuid referendumi algatamiseks on vaja 150 000 ehk 10 protsenti valijaskonna tahet, Eestis oleks 10 protsenti umbes 88 000 inimest ja seni välja käidud miinimum on sellest oluliselt väiksem.

"Seda ei saa teha uisapäisa, kas või selleni välja, et meil on lihtsalt elektroonilised võimalused sedavõrd head, et me võiks teha iga päev neid hääletusi ja otsustada juba homme hommikuks, mida Jüri Ratas peaks sel päeval õhtuks korda saatma," sõnas Pettai.

"Nende küsitluste häda on ka selles, et redutseeritakse asjad "ei" või "jah" vastusele, vaadates mööda igasugu detailidest. Ma ei tahaks küll Brexitit mängu tuua, aga selles kontekstis on see hea näide. Me võime ju öelda, et seal oli 2–3 kuud aega debateerida, mis see võiks kaasa tuua, aga keegi ei osanud tegelikult seda keerukust lahata ja seda selgeks teha ja nüüd Theresa May ja paljud teised istuvad selle otsas."

Pettai selgitas ka populismi mõistet. "On üks poliitiline jõud, kelle põhiretoorika või üleskutse on see, et nemad kaitsevad rahvast. Luuakse arusaam, et on üks selline eliit, peavool, kes takistab kõike, rahvas ei saa otsustada, valida, olla suveräänne ja siis üks seltskond otsustab, et nemad on rahva hääletooja."

"Edasi läheb see kahes võimalikus suunas – üks on see, et rünnatakse liberaaldemokraatia mittevalitavaid institutsioone, kohtuid, prokuröre, meediat ja muid selliseid instantse. Teine suund võib olla parempoolne populism, mis läheb välismaalaste ja vähemuste kallale, kus öeldakse, et nemad takistavad rahval suveräänne olemast ja ise otsustamast ning on kuidagi ähvardavad. Kui neid elemente kokku võtta ja vaadata Donald Trumpi ja tema kõnesid, see on nagu rusikas silmaauku. Need on asjad, mis tulevad tänapäeval väga eredalt ja võimsalt kokku," lisas ta.

Küsimuse peale, kas hetkel Eestis toimuvat saab pidada normaalseks demokraatlikuks protsessiks, vastas ta, et valvsaks muudab see kindlasti. "Meil on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna näol paljusid neid elemente näha, neid võib ära tunda nii valimisretoorikas kui hiljem. Huvitaval kombel on need kõik seal koos – on peavoolu vastasus, välismaalaste vastasus, ka meedia vastasus. Mujal on need enamasti lahus. Elame, näeme. Ma ei eita ka seda argumenti, et kui tuuakse need erakonnad sisse, iseäranis veel valitsusse, siis see asi muutub mõõdukamaks, aga me peame olema valmis keerulisteks momentideks."

Pettai sõnul on meie väikese riigi jaoks eriti oluline väärtustada kõiki inimesi. "See on meie sisemiste ressursside koondamine ja hoidmine. Meid on nii vähe ja kui ühtesid rühmasid tõrjutakse, et nad on väljaspool ühiskonna norme, siis lõikab see meil nagu ühe sõrme küljest ära. Olgu see siis venekeelne elanikkond, samasoolised paarid või koguni naised, sest naiste õigustest räägitakse ju liiga palju, mida ei ole vaja. Ja siis ühtäkki loota selle peale, et kui väliseestlased mobiliseerida, siis küll nad kõik tulevad. Vastupidi, nad ütlevad, et kui selline toon siin jätkub, siis ei tule. Tuleb väärtustada kõiki inimesi, neid hoida ja selle nimel pingutada."