Malle Salupere: väikeriigis on haridus kõige tõhusam relv ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold / ERR

"Plekktrummi" hooaja viimases saates oli külas kultuuriloolane Malle Salupere, kellega vesteldi Johann Voldemar Jannseni peatse 200. sünniaastapäeva eel ärkamisaja suurkuju teenetest eestluse arendamisel.

Malle Salupere on palju uurinud Jannseni ja Koidulaga seonduvat ning rääkis, et teda on köitnud just see suur entusiasm ja Jannseni usk eestlaste kokkutulemisse. "Olen mõelnud, et kui teda seal ei oleks olnud, aga kõik teised tegelased oleks olnud need samad, siis ma ei tea, kus me oleksime, kas me oleks 1918. aastal olnud valmis iseseisvuseks," ütles ta.

Jannsen uskus tõeliselt sellesse, et eestlased võiksid ühel päeval luua oma rahvusriigi. "Tema noorem tütar Eugenia on kirjutanud, kuidas teda unes ja ilmsi ei jätnud maha mõte, kuidas ikkagi oma sugurahvast, kes veel nii vaene ja pimeduses oli, esile tõsta ja arendada. See oli tema püüdlus ja sellega ta tegeles järeleandmatult ja tulemuslikult, sest ta oskas rahvale läheneda," ütles ta.

Maarahvast eesti rahvaks

Johann Voldemar Jannsen tervitas esimeses Pärnu Postimehes oma lugejaid sõnadega: "Tere, armas eesti rahvas!". "Enne seda oli meil ainult maarahvas. Kreutzwald andis välja Maarahva Kasulist Kalendrit. Pärast seda kui hakkas ilmuma Perno Postimees, siis järgmisel aastal tuli välja Eesti rahva Kasuline Kalender. Need olid kaks kõige levinumat lehte maarahva seas ja teadvustasid eestlastele, et nad on eestlased," selgitas Salupere.

Kuid eesti rahval võttis aega, enne kui nad tiitlit tunnistama hakkasid: "Jannsen on isegi ühe niisuguse anekdootliku loo teinud. Leht oli 4-5 aastat ilmunud ja oli kuberneri vahetus ja taheti saata senisele kubernerile tänukirja. Mindi ka kõrtsi sellele talumeeste käest allkirja küsima eestlaste nimel, aga mehed hakkasid vaidlema, et nad on nõus kubernerile tunnustust andma küll, aga miks nad peavad seda mingite eestlaste nimel tegema, kellest nad ei teagi, kus ilmanurgas nad elavad."

Sel aastal tähistatakse ka 150. aasta täitumist esimesest Jannseni korraldatud laulupeost. "Kui Jannsen jõudis juba selle laulupeo ära teha ja Eesti Postimehe, siis enam tagasiteed ei olnud. Siis läks see asi tõeliselt käima, Jannsen tegutses selle nimel väsimatult ja selgitas ja utsitas ja õpetas. Ta surus selle kõigile vastutegutsemistele vaatamata läbi ikka selle eesti jonniga, sest igat moodi püüti ju seda tema üritust põhja lasta," ütles Salupere.

"Mulle väga meeldis Vello Salo tekst, mis on ilmunud linnamuuseumi aastaraamatus, kus ta kirjutab Jannsenist kui algatajast. Ka sellest, et ta mitte ei korraldanud esimest laulupidu, vaid lihtsalt laulupeo, sellest sai eestlastele omamoodi salakeel – see on see sama asi, mis toimus laulva revolutsiooni ajal. Kõrgemal pool oodati, et kaua nad ikka laulavad, küll nad hakkavad möllama, aga ei, aina laulavad," rääkis ta.

Jannsen on olnud ka järjepideva eesti ajakirjanduse rajaja, kuigi tegutses tsensuuri päevil. Salupere kommenteeris ka praegu väga aktuaalseks muutunud ajakirjandusvabaduse küsimust. "Tänapäeval ma ei ütleks, et ei ole tsensuuri, see on lihtsalt teistmoodi. Kui nõukogude ajal olid vajalikud ideoloogilised kummardused, et pidid toetuma tsitaatidele, siis praegu on meil tegemist väga tihti ideoloogilise krambiga. Kirjutajatel on teatud kramp teatud teemade suhtes ja lihtsalt vaadatakse üle õla, ilma et ametlikku tsensuuri oleks, aga see on enesetsensuur," selgitas ta.

Ühiskond vajab rohkem hoolimist

Salupere enda elu on väga kirev – ta on olnud nooruses Siberisse küüditatud, elanud nõukogude Eestis, olnud aspirantuuris professor Juri Lotmani juures. Ühtlasi on ta olnud tegev poliitikas ja tema maailmavaade on veendunult vasakpoolne. "Kõige vasakpoolsem õpetus maailmas on kristlus. See on see, sest ristiusk tekkis ju Rooma rõhutute ja orjade hulgas, 600 aastat hiljem tekkis islam, mis on rikaste ja kaupmeeste ideoloogia. Kõik need põhimõtted, mida piiblis ja eriti uues testamendis propageeritakse, on need samad. Meil on asi läinud viltu, kui vasakpoolsusega hakati samastama kommunismi, venemeelsust," mõtiskles ta.

Ta valutab südant nende ideaalide pärast, mille kaotamine toob kaasa üksinduse: "Meil on mindud kõvasti kreeni selle nn parempoolsuse, selle individualismiga, mis on juba tõesti non plus ultra. Mis selle tulemuseks on – inimeste üksindus. Täna oli kuskil artikkel sellest laste hädaabi telefonist, kui palju on lapsi, kes käivad ringi enesetapumõtetega, neil pole sõpru, nad kõik on üksi jäetud, seda ei saanud juhtuda varem kui inimesed üksteisest hoolisid, aga enam ei hoolita."

Vastates küsimusele, kuidas kasvatada ühiskonnas neid unarusse jäänud väärtusi, leidis ta, et esmalt tuleks lõpetada kaklemine ning tegeleda asjadega, mis on käest lastud. "Viimases üliõpilaslehes 1940. aastal enne sõda ja riigipöördeid kirjutas vasakpoolne Semper, et haridus on relv ja eriti väikeriigis on see kõige tõhusam ja mõjusam. Me oleme selle ära unustanud, nii kaua kui me laseme selle käest ja inimese hinge risustame, siis tundub mõnikord olukord üsna lootusetu. Kuigi mina olen alati kõigile rääkinud, et kõike, mis on olnud ja juba juhtunud, seda me enam muuta ei saa, vaid tuleb alati edasi minna ja mõelda, mida annab teha. Võib-olla veel annab," rääkis Salupere.

Toimetaja: Marit Valk / Kaspar Viilup

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: