Rasmus Puur: väikese rahvana ei ole lipuga lehvitamine probleem ({{commentsTotal}})

Foto: Liis Sinitamm/ERR

"Plekktrummi" saatekülaline oli dirigent ja helilooja Rasmus Puur, kellega vesteldi laulupeo traditsioonist ja selle tähendusest tänases ühiskonnas. Selle aasta juulis toimuva laulu- ja tantsupeoga "Minu arm" tähistatakse laulupeo 150. sünnipäeva.

Puur rääkis, et tema jaoks on oluline, et laulupidu oleks apoliitiline üritus.

"See toimub palju suuremas plaanis kui igapäevapoliitika. Laulupidu on minu jaoks apoliitiline, sest perspektiiv, milles seda tehakse, ei ole viis aastat, vaid igavik. Seda on oluline meeles pidada, olgugi, et need sündmused, mis kogu aeg meie ümber on – kas kultuuris, maailmas, sisepoliitikas – käivad ikka laulupeo toimkonna laualt üle."

Rasmus Puur "Plekktrummis" 22. aprillil. Autor: Liis Sinitamm/ERR

"Seda sellepärast, et laulupeo poole vaadatakse igasugu murede ja küsimustega – millega siis järgmine laulupidu tegeleb. Ühel või teisel moel on otsitud seda kõige olulisemat erinevatel aastatel ja minu meelest ka päris õnnestunult üles leitud. Need on ühiskonda kõnetanud ja selle kaudu on see säilitanud ka populaarsuse," lisas Puur.

Ta mõtiskles ka selle üle, kuidas Notre-Dame`i hiljutine katastroof eurooplasi puudutas ja kuidas avalikkuse reaktsioon andis kinnitust, et eurooplase hing on alles ning avaldas lootust, et laulupidu võiks anda eestlastele sarnase taasleidmise tunde. "Laulupidu 2019. aasta suvel võiks anda lootuse, et eestlase hing on sellest väga ebamugavast olukorrast ühiskonnas hoolimata alles. Äkki annab see tunde, et meie hing on üks ja ühine," sõnas ta.

2017. aastal oli Puur noorte tantsu- ja laulupeo "Mina jään" kunstiline juht. Toonane pidu tekitas hiljem palju poleemikat selle üle, kas pole tegemist liigse rahvusluse või natsionalismiga. Puur leidis, et kuna laulupidu läheb inimestele väga korda, siis kriitikat on selle suhtes alati, kuid sinimustvalgete lehvitamist ei tohiks üle tõlgendada.

"Olles apoliitiline, on ta siiski ideoloogiline üritus. Ta kannab väga tugevat ideoloogilist väärtust ja seetõttu ta paljudele, ka eestlastele ei sobi. See on ka normaalne. Kui on midagi väga tugevalt ideoloogilist, siis see tekitab probleeme inimestes, kes on harjunud kõike mõtestama. Väikese rahvana ei ole see lipuga lehvitamine minu arvates probleem. Me ei tee sellega mitte kunagi kellelegi kurja, vaid meil on vaja sellega aeg-ajalt endale meelde tuletada, et jah, me ajame siin ühte asja. See aitab seda hinge selle kaudu üles leida."

150 aastat vastu pidanud traditsioon

Eesti kultuuriruumis on laulupidu eestlaste jaoks niivõrd oluline, kuna see on väga pikalt ühtemoodi kestnud traditsioon. "See on midagi sellist, mis selles infoühiskonna müras on püsinud väga pikka aega ühesugune ja see on telg või selgroog, mida me vajame, et selles virvarris millelegi toetuda. See on 150 aasta jooksul meile väga omaks saanud ja see on miski, mis aitab meil seda sihti hoida," ütles Puur.

Rasmus Puur "Plekktrummis" 22. aprillil. Autor: Liis Sinitamm/ERR

Peagi, 16. mail on 200. sünniaastapäev ka laulupeo traditsiooni ellukutsujal Johann Voldemar Jannsenil. Puur rääkis, et Jannsen oli juba palju aastaid enne esimest 1869. aasta laulupidu selle korraldamisele mõelnud. Ta oli käinud ajakirjanikuna mujal Euroopas laulupidusid kajastamas ja oli neist vaimustuses, kuid Eestis tuli oodata õiget hetke, kui koorid olid käima lükatud. Esimese laulupeoga tähistati Liivimaa talupoegade pärisorjuse alt vabastamise 50. aastapäeva.

"Selle tähistamiseks oli erinevaid ideid, millest juhtivaim oli vallavanemate pidusöök, et tulevad üle Eesti kokku ja tehakse neile pidusöök. Aga selle nõrgem külg oli see, et mida nad seal teevad. Jannseni idee kasuks mängis see, et inimesed said midagi koos teha ja midagi selleks ette valmistada," rääkis ta idee sünnist.

Kuigi ajad on selle pooleteise sajandi jooksul väga palju muutunud, on laulupidu oma olemuselt jäänud suhteliselt samasuguseks. Puur selgitas, et kui see vorm toimib, ei ole mõtet seda lõhkuda ja traditsiooni jõud on väga tugev.

"See esimene laulupidu oli samamoodi loogiline asjade kulg, koorid tegutsesid ja tuldi kokku. Kui revolutsiooniline ta oli, seda ma ei tea, aga ta oli maamärk. Muutus ei käi üleöö ja kuhu panna see joon, et nüüd ei ole laulupidu enam "see", on väga raske öelda. Eesti kultuur põhineb keelel, me võtame inimesi kogukonda vastu, kui nad räägivad meie keelt. Kui mõni inimene elab siin aastakümneid ja ikka meie keelt ei räägi, siis me tajume neid jätkuvalt võõrastena. Kui laulupidu on eestikeelne, eesti heliloojate ja muusika päralt, siis ta on laulupidu," selgitas ta.

Puur tunnistas, et on suhteliselt konservatiivne inimene ning on mõelnud selle üle, millised võiksid need inimesed laulukaare all olla, et laulupidu oma olemust ei kaotaks.

"Aastaid tagasi ma mõtlesin küll alalhoidliku ja konservatiivse inimesena, et kui mulle vaatavad laululavalt vastu tumedanahalised inimesed, siis see ei oleks see laulupidu, et ma ei kujuta ette, mis asi see siis on ja kuidas ma peaks sellesse suhestuma," tõdes ta.

Rasmus Puur "Plekktrummis" 22. aprillil. Autor: Liis Sinitamm/ERR

"Nüüd, selle sama "Minu arm" protsessi eelproovis laulis ühes Tallinna kooris täiesti mustanahaline mees, ja kui ma nägin, kuidas ta laulis "Minu isamaa on minu arm" täiel rinnal ja et ta oli kõik need eestikeelsed laulud ära õppinud, siis mu arvamus muutus. Kui need inimesed seal mulle vastu kannavad eesti kultuuri, tajuvad ennast selle isamaalisuse osana, siis ei ole vahet. Ma ilmselt vihastan sellega paljusid, aga nähes seda ühte inimest, kes on selle võõra keele ja helikeele omaks võtnud – see oli täiesti valgustuslik hetk."

Saates arutleti ka juulis toimuva juubelipeo juhtmõtte üle, milleks on fraas "Minu arm" Lydia Koidula luuletusest "Mu isamaa on minu arm". "See tähendab ühtepidi väga isiklikku – minu armastust. See on asi, mida meie ühiskond praegu kõige enam vajab – üksteise armastamine ja hoidmine võiks meid jälle kokku tuua. Mida isiklikum asi, seda rohkem ta meid puudutab ja seda lihtsam on selle kaudu ka haiget teha ja seda lihtsamini jätab ta meile arme. See sõnamäng on ka seal sees," tõlgendas Puur 2019. aasta laulupeo juhtmõtet.

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: