Tauno Vahter: surm, meie meedia superstaar ({{commentsTotal}})

Pärnamäe kalmistu
Pärnamäe kalmistu Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui vaadata möödunud aasta loetuimate uudiste edetabeleid eri meediakanalites, on üks läbivamaid märksõnu surm. Jah, loomulikult on inimesed ja isegi tuntud inimesed surnud ka varem, kuid midagi on muutunud ka surmast kõnelevate lugude iseloomus ja taustas. See kõik kirjeldab meie ühiskonda ning tekitab uusi valusaid väljakutseid nii lugejatele kui ajakirjandusele.

1990ndate eestikeelses meedias oli surm pigem ebapopulaarne teema, mida eriti ei ihatud demonstreerida kõige nähtavamal kohal. 90ndate lõpu suured teemad olid peale skandaalide seotud pigem naudingutega, näiteks lõputud lood seksist ja toidust. Isegi koduperenaised ja koolitüdrukud ihkasid kopeerida "Seksi ja linna" Carrie Bradshaw´d oma hädiste paljastusblogidega, millest pole tänaseks päevaks suurt midagi järgi jäänud. Kokaraamatutegi müük on võrreldes kümne aasta taguse ajaga teinud läbi tohutu languse.

2010ndate uus seks on surm. Ja veidral kombel on see ühtaegu märk nii ühiskonna tervenemisest kui allakäigust. Kui varem jõudsid enimloetud uudiste hulka pigem lood tuntud (ja ka mõõdukalt tuntud) inimeste lahkumisest, siis nüüd on pidevalt liikvel lugusid rasketest haigustest, heategevuslikest rahakogumistest ja moraalsetest küsimustest, nagu viimati abistatud enesetapu valinud Jane Paberiti juhtumi puhul. Mõnes mõttes on selliste lugude esilekerkimine märk sotsiaalsest küpsusest, rohkem ollakse jõutud tagasi inimlike teemade juurde: omastehooldusega tegelevate inimeste närune rahaline seis, harvikhaiguste ravi finantseerimine või küsimus endalt elu võtmise õigustatusest raskete haiguste puhul.

Viis aastat tagasi käivitatud Vähiravifond "Kingitud elu" on olnud üks oluline tegija, millega seotud korjandused ja patsientidest kirjutatud lood on muutnud raskete haiguste ja surma teema nii-öelda tavaliste inimeste puhul meedias varasemast palju suuremaks žanriks. Mõne aja möödudes juhtus see, et varem toimetustes sotsiaalpornoks liigitatud ja piiratumal pinnal ilmunud lood muutusid kõige loetumateks lugudeks. Neid lugusid loeti ka varem, kuid pigem välditi nende avaldamist nii võimsalt. Klikkide arvu peale on samasuguseid uudiseid hakatud tootma varasemast oluliselt rohkem ja nii tundubki, et surm on saanud valdavamaks teemaks kui eales varem.

Kas see on halb? Kindlasti mitte, kui ühiskorjanduse abil ostetud ravim annabki kellelegi elupäevi juurde. Midagi halba pole ka selles, et ühe inimese saatus võimaldab põhjalikumalt arutleda teemal, kas inimesel on õigus surra väärikalt. Paljud inimesed on öelnud, et neil on pisut keeruline mõista oma ränga looga avalikkuse ette astuvaid inimesi, see tundub ebaeestlaslikult ekstravertne. Jane Paberiti ekstravertsus võimaldas teema tõsta ühiskondlikult hoopis suuremaks kui sama oleks igasuguste kommentaarideta teada saadud alles tagantjärele, loodetavasti poliitikas kohe seda pärandit ei unustata. Paraku näitab vastavate teemade rohkus peale meedia klikihuvi ka sotsiaalteemade valupunkte ja poliitikute tegemata tööd. Meil ongi selles vallas palju veel tegemata, kuigi meie meditsiin pole üldse nii halb nagu vahel pealkirju lugedes võib tunduda.

Jane Paberiti näide tõstab veel ühe huvitava küsimuse, mis seondub sellega, et ta oli meediaga suhtlemisel särav isiksus – aval, sõnakas, isegi eneseirooniline ja paljude jaoks arusaamatult optimistlik. Aga mis saab siis, kui kannataja rollis olev isik ei ole meedia jaoks sama vastuvõetav? Oletame, et tegu olnuks ahelsuitsetajast lastetu neljanda staadiumi kopsuvähihaigega, kes ei oska eesti keelt või end korralikult väljendada, milline oleks kaastunde määr sel juhul? Või kui tegu on inimesega, kes lihtsalt ei soovi avalikkuse tähelepanu alla sattuda?

Kui on näha, et end riigi poolt hüljatuna tundvaid inimesi on liiga ohtralt ja meedia võib pakkuda abi, siis tekib täiesti reaalne oht, et meedias kujuneb neist elav järjekord või pingerida, kelle lugu üldse on piisavalt dramaatiline, et ületada uudiskünnis. Sul on kolm last? Aga vaat, tal on viis ja ta veel mängib lõõtsa ka! Selline olukord ei tohiks tekkida juba üksnes riigi poolt vaadates, kuid raske on uskuda, et ka meedia suudab alati sõltumatuks jääda. Lõppude lõppuks on ju sarnastel põhjustel paljud kohtuprotsessid kinnised, isiklikud nüansid on ajakirjanduses lahkamiseks sageli liiga keerulised.

Surmateemat kajastavates lugudes leidub rohkelt stereotüüpe. Ideaalne jutt on haarava käigu ja õnneliku lõpuga, kuid kõik lood ei ole õnneliku lõpuga. Karmide haiguste tõsiseimat faasi näinud inimesed teavad, et tõvega kaasneb kaasinimeste nõutus, kuidas käituda, ja sageli eemaldutakse haigest inimesest hoopis. Ka ajakirjanduslikult on surm ahvatlevam teema pigem käegakatsutava võimaluse kui kindla faktina, keegi ei hakka külgi ja ekraane täitma lugudega, kuidas keegi haigestus ja surigi. Lootus on müüv toode nii posijate kui ajakirjanduse puhul, kuid see on ainult üks pool loost.

Surmateemade jõuline pealetung on pisut veider, kuid inimlikkuse seisukohast on selles omad võimalused. Kõige tähtsam on, et pelgalt emotsiooni kiskumise asemel kirjeldataks laiemat pilti, erinevaid juhtumeid ja analüüsitaks, mida riik saaks teha paremini, mida inimene ise peaks teadma ja tegema. Üldisemas mõttes pole huvi surma vastu meedias midagi uut – seda näitab juba igikestev huvi surmakuulutuste külje vastu.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: