Rein Veidemann: me peaksime jätkuvalt rääkima kultuurist kui vastupanust mandumisele ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Professor Rein Veidemann märkis oma kõnes ajakirja Akadeemia 30. sünnipäeva konverentsil "Paberil või ilma?", et digitaalne kultuur on küll tulnud selleks, et jääda, ning see rikastab oluliselt vaimse pärandi kättesaadavust ja säilimist, aga samal ajal ei tohiks lugeja eksida linkide padrikusse.

"Me peame tunnistama, et elame Eestis erakordselt õnnelikul ajastul, kui me räägime kultuuriajakirjandusest," ütles Veidemann. "Ei Soomes ega Lätis ilmu nädala kultuurilehte ning näiteks Leedu Parnasso pole võrreldav meie Loominguga."

Veidemann ütles oma ettekandes "E-kultuur kui keelevahetus, et võimalus olla eesti kultuuri keskel on olemas, kui inimestel on see tahe.

Kirjandusteadlane Veidemann tsiteeris Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni professorit Indrek Ibrust, kes kolm aastat tagasi Sirbis ilmunud artiklis "Digikultuur – boring as shit?" näeb digitaalse kultuuri potentsiaali eeskätt sünteesimises: "Bittideks ja baitideks muundatud kultuuri esmane potentsiaal on olla sünteesiv, seostada representatiivseid mooduseid – tekste, pilte, helisid jne –, võimaldades nii uut laadi multimodaalset, transmediaalset jms poeetikat."

"Digitaalkultuur kujutab endast kultuurilist vormi, mis on täidetud igasuguste üleminekuvormidega, aga tänase ettekande kontekstis on oluline Ibruse osutus digikultuuri andmebaasilisusele," rõhutas Veidemann, ning tõi esile, et eesti kultuuri seisukohast kujutab vanade trükiste, näiteks kirikuraamatute digiteerimine saavutust.

"Nurjatu küsimus: kui varasem kirjanduslik pärand on digitaalselt saadaval, kas on mõtet üldse paberväljaannetel?" küsis Veidemann, ning nentis, et akadeemiliste ja akadeemilisi artikleid sisaldavate väljaannete jätkumine paberkujul ei pruugi riigi toetuseta jätkuda.

"Kui need kultuuriajakirjad ilmuksid üksnes veebis, siis leiab aset ka keele kui märgisüsteemi vahetus," märkis Veidemann. "Mõisted aktiveeritakse lingina, ning see nõuab lugejalt püsimist lugemisreal, et mitte sukelduda linkide padrikusse."

Digitaalne, kaasav ja multidimensiooniline tekst on Veidemanni sõnul kreooltekst, nagu seda on kirjeldanud semiootikaprofessor Peeter Torop. Veidemann tõi paralleeli kreoolistuvast keelest, kus mõne teise, prestiižsema keele sõnavara ja konstruktsioonid võetakse kasutusele oma keeleruumis. Näiteks 19. sajandi lõpus kujunes välja eesti-saksa kreoolkeel, siiski ei jõutud kaugemale pidžin-keelest.

"Me asume lahknemispunktis. Digitaalne kultuur on kehtestanud, ja nii pole enam võimalik öelda, kas see oli meie teadlik valik või paratamatus," lausus Veidemann, rõhutades, et digikultuur ja interaktiivne veebikirjandus ei tohiks jääda pidžin-keele tasemele.

"Me peaksime jätkuvalt rääkima kultuurist kui homöostaasist, kui jätkuvast vastupanust tingimustele ja mandumisele," ütles Rein Veidemann parafraseerides matemaatikut ja ühiskonnateadlast Norbert Wienerit.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: