Indrek Mesikepp. Kuidas kirjutada head novelli ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Garaažielust saab heal päeval kena novelli.
Garaažielust saab heal päeval kena novelli.

"Kuidas kirjutada head novelli, seda mina muidugi ei tea. Kui teaksin, oleksin ma mõne niisuguse ka kirjutanud, küllap lausa mitu, ehk koguni tööstuslikes kogustes," ütleb Indrek Mesikepp ehk fs aprilli Loomingus. Ent ta tegi tähelepanekuid teiste autorite novellidest.

Kuidas kirjutada head novelli, seda mina muidugi ei tea. Kui teaksin, oleksin ma mõne niisuguse ka kirjutanud, küllap lausa mitu, ehk koguni tööstuslikes kogustes. Küll aga oli mul hiljaaegu meeldiv kohustus Tuglase-nimelise auhinna žürii liikmena lugeda läbi läinud aastal eesti keeles avaldatud novelližanri paremik. Häid näiteid jäi ette palju. Andrus Kivirähki oskus luua üha vaimukaid puänte, Kai Aareleiu filigraansed laused ja psühholoogiline usutavus, Tarmo Tedre elulised, veidi karikatuursed karakterid, keda autor siiski lausa hukka ei mõista. Jan Kausi ja Tiit Aleksejevi novellid, mis tegelevad selliste suurte teemadega nagu elu, surm ja armastus.

Aleksejevi "Tõlkijat" lugedes meenus mulle aeg, mil elasin Tartus. Ei, see ei olnud novelli tegevusaeg, kaheksateistkümnes sajand — tol ajal ma sinna veel ei sattunud —, küll aga nüüdseks minevikku triivinud kahekümnes. Käisin seal sel ajal koolis, õppisin ülikoolis ja tegin üht-teist muud. Aeg-ajalt, seistes Toomemäel selle koha peal, kus selja taha jääb tähetorn ja silme ette raekoda, tabasin end mõttelt, kuidas oleks olnud olla täpselt samas kohas neljateistkümnendal, viieteistkümnendal või kuueteistkümnendal sajandil. Mida ma oleksin näinud, mida kuulnud ja mida tundnud. Kas oleks kõlanud ka eesti või vaid saksa keel ja kas ma ühel või teisel juhul oleksin räägitust midagi ülepea aru saanud. (Aga võib-olla ei seisnudki ma iga kord seal, vaid kujutasin end sinna seisma — võib-olla ei seisnud ma neid mõtteid mõeldes seal kunagi, võib-olla kleepub see pilt lihtsalt mu silme ette, kui need kunagised mõtted meenuvad.) Tõsi, kahekümnendast sajandist alates on ajalooteaduses levinud suund, mida nimetatakse kord mentaliteediajalooks, kord mikroajalooks — igameheajalood, mis keskenduvad suurte ajaloosündmuste ja valitsejate tegevuse asemel lihtsate inimeste maailmapildi uurimisele. Eks ole ka meil uuritud, kuidas söödi-joodi keskaegses Tallinnas, mida seljas kanti ja milline ebausk saatis igapäevaseid toimetusi. Aga ometi ei saa me öelda, et teame, kuidas see kõik täpselt oli. Üks kild, võib-olla kitsas, aga pikk ja terav kild on pildist puudu. Inimlik läbielamine. "Tõlkijat" lugedes näis, et autoril on õnnestunud XVIII sajandi alguses ära käia, tagasi tulla ja seda kogemust meiega jagada.

Ent selleks, et kirjutada mõjuvat novelli, ei pea tingimata rändama ajas või ruumis. Ja kaugesse aega või kaugele maale tegevuse paigutamine ei tee kokkukirjutatut teistele veel tingimata nauditavaks. Katsetasin minagi põhikooli ajal koomiksite, näidendite ja juttudega teemadel, millest ma suurt midagi ei teadnud. Õnneks jäid need enamasti pooleli. Õnneks, sest poisikeselik õhin ilma muude kvaliteetideta võib mõjuda mannetult.

Aga tuleme nüüd jälle siia, kus me praegu oleme. Ühel kenal päeval — või kui aus olla, siis oli see päev suhteliselt sombune, tegin köögis süüa ja vaatasin aknast välja. Vaade Mustamäe köögiaknast ei ole sugugi see, mis Tartus Toomemäelt paistab. Otse ees on garaaž, mis jagab vaatevälja kaheks. Kas just kaheks vastandlikuks maailmaks, seda ma öelda ei söandaks. Vasakul pool garaaži parandavad vene mehed — või vähemalt üks — hommikust õhtuni autot, paremal pool võib kivimüüri ääres iga poole tunni jooksul vähemalt kord näha mõnd põit tühjendavat meesterahvast (sest kehv kirjanik pole ainus inimliigi esindaja, kes arvab, et teised näevad just seda, mida tema näitab, ja mitte seda, mis kümnetesse akendesse piinliku selgusega paistab), harvemini ka midagi muud — lumememme meisterdavaid lapsi või narkomaani, kes laseb endale mõnu otse käesoonde. Tol päeval toimus seal autode parandamise poolel aga midagi tavatut. Õigupoolest midagi igapäevast, ent sellist, mida iga jumala päev võib igal pool mujal näha, end mitte siin, glamuuritus ümbruses. Seal oli kaks nooremat meest, kellest üks tegi teisest pilti. Igaks juhuks mitu erinevat võtet ja teine vahetas ka ühe heroilise poosi teise vastu. Küllap on tema selja taga, minu silma eest varjatud garaaži sisemuses noobel mootorratas või auto, arvasin. Aga ei. Veidi aja pärast nägin paari tassimas seda eset, millega koos oli poseeritud. Tõepoolest, niisugust asja nägin ma Mustamäel esimest korda. See oli alasi, jah, alasi, mille peal sepad metalli taovad. Oli see nüüd metoodiline mõtlemine või mu ajus aset leidnud anomaalia, aga jäin mõtlema, et ma olin tunnistajaks hetkele, mille jäädvustust saab veel aastakümneid kellegi pildialbumis näha. Seda näitab Sergei emale ja õele, seda näitab ta Katjale ja hiljem Irale ja veel hiljem Verale ja siis nende lastele. Ka onu Timofei viskab pilgu peale. Tõsi, praegusel nutitelefonide ajastul võib-olla pilt siiski albumisse ei jõua, pigem Instagrami. Aga Katja ja Vera ikka näevad. Ja veel 38 sõpra. Onu Timofei, jumal paraku, Instagrami ei vaata.

Aga siiski see hetk, mida ma nägin, hoopis teisest rakursist. Kas need noored mehed ise enam mäletavad selle päeva sompu (see oli tegelikult ikka üsna hall ja kole), võib-olla kustutavad selle teised tol päeval toimunud seik­lused sepaalasiga. Aga mis lugu selle alasiga üldse oli? Kuidas ta siia sai? Võib-olla ei olnudki suuremat lugu enne ja pärast seda pilti. Aga oleks seda minu asemel kirjanik näinud, oleks ta sellest loo kirjutanud. Sest kirjanikul polegi enamat vaja. Enamat kui silma, südant ja oskust sõnu kirja panna. Oskust anda edasi seda hetke, seda, kuidas lõhnas sulav lumi, mis värvi hall oli taevas ja milliste sõnadega üks inimene pöördus teise poole ning kuidas teise hääl ja sõnad kõlasid hoopis teistmoodi, ehkki pikemat juttu polnudki. Oskust minna inimese sisse, sõnade taha. Kui neid oskusi pole, ei aita ka see, et paned oma tegelased muistsesse aega või kaugele planeedile sekeldama. Aga kui on, võid kirjutada Põhjasõja-aegsest Tartust ja Adrian Virginiusest tapalaval või perega Veenusele kolinud väiksest tüdrukust, kes ainsana mäletab ilma vihmata taevast — ja see kõik kõlab usutavalt, inimlikult.

Üldinimlikud teemad on ju kogu aeg olemas, ole inimene ja tunne.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: