Martin Alguse õnnelik algus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Martin Algus: „Annan endale aru, et elan suure osa oma elust omamoodi teispoolsuses.“
Martin Algus: „Annan endale aru, et elan suure osa oma elust omamoodi teispoolsuses.“ Autor/allikas: Piia Ruber

Kui märkate toidupoes piimapakiga rääkivat meest, siis on tõenäoliselt tegu kirjanikuga, keda kõnetas parasjagu pooleli teose tegelane. Mitte segada!

"Tunnustatud dramaturgi proosa­debüüt, mis puudutab karme teemasid, nagu pedofiilia ja orjastamine šantaaži abil." Jah, see proosadebüüt on Martin Alguse romaan "Midagi tõelist" ning nende sõnadega on iseloomustanud teost sellele Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhinna määranud žürii. "Midagi tõelist" sai ka Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. Viimase üle eriti ei imestagi, sest tegu on samamoodi ühiskonnatundliku põnevikuga kui Vilde üks esimesi jutustusi "Musta mantliga mees". Seda aga, et sihtkapitali žürii tõstab sõnadega "eesti kirjandus on juurde saanud uue proosameistri" esile debütandi, juhtub harva.

Esikteos on "Midagi tõelist" siiski mööndustega. Hariduselt näitleja, jõudis Algus ühel hetkel näidendite tõlkimise juurde. Nüüdseks on ta kirjutanud 18 näidendit, samuti hulga telesarju. Tegu on kindla käega kogenud autoriga, meeldiv on tõdeda, et ka huvitava vestluskaaslasega.

Palju õnne, Martin Algus. Kas oskasid aimata, et "Midagi tõelist" nii soojalt vastu võetakse?

Raamat on tõesti hästi vastu võetud. On ilmunud positiivset kriitikat, saan aru, et loetakse ja läheb ka korda. Aimata ma seda päris kindlalt ei osanud, lootsin aga küll.

Mida tegid auhinnakeraga? Maarja Kangro raamatus "Minu auhinnad" kirjeldatakse, kuidas mõni viib selle suvilasse, mõni paigutab köögilaua alla …

Minul on ta kapi peal auväärsel kohal. Suhtun auhindadesse lugupidamisega.

Sul on neid ka omajagu, Eesti Teatri Agentuuri andmete järgi oled Eesti auhinnatuim näitekirjanik. Sel kevadel said ka EFTA parima stsenaristi auhinna noorteseriaaliga "Miks mitte?!".

EFTA auhinda võtan küll eelkõige tunnustusena kogu meie meeskonnale ja ka Ergo Kullale, kes on väga andekas režissöör. Stsenaariumist ei oleks ju mingit kasu, kui seda lõpuks üles ei filmitaks.

Kuidas erinevad näidendi, stsenaariumi või romaani kirjutamine?

Kui võrrelda näidendit ja romaani, siis see esimene, käivitav moment ei erine kuigivõrd. Teen seda, mida ise tahan, hakkan lihtsalt otsast süvenema ja kirjutama. Mis puudutab stsenaariumi, siis seal on tavaliselt juba üsna algul keegi juures: pakun idee välja, arutan režissööriga, kuidas me minema hakkame, samuti produtsendiga, kas see kõik on üldse teostatav. Siis lähen oma laboratooriumi ja kirjutan ühe jutiga midagi valmis, pärast vaatame selle koos üle ja siis timmin aga edasi. Stsenaariumide puhul on igas etapis rohkem koostööd.

Kuidas sündis Vanemuise lavastus "Midagi tõelist"? Kas selle puhul peegeldasite ka lavastajaga ideid?

Sean endale näidendi puhul tavaliselt ülesandeks leida idee jaoks uudne ja värske vorm, midagi, mis mõjuks ka mulle endale üllatavalt. Seekord tahtsin proovida sellist stiili, nagu viljeleb näiteks iiri näitekirjanik Conor McPherson, kes mulle väga meeldib. Ma polnud ennast sellises võtmes veel proovile pannud. Monoloogidest koosnev struktuur, kus on paar tegelast, kes räägivad inimestele oma loo. Nad ei suhtle mitte omavahel, vaid saaliga. Seda on maailmas palju tehtud, aga mulle oli see uudne väljakutse.

Sellest vormivõttest tulenevalt oligi lavastaja Andres Noormetsaga peetud pingpongi kõige suurem küsimus, et teksti oli ühe teatriõhtu jaoks liiga palju, nii et pidin seda napimaks kärpima. Minu viimasest versioonist kärpis lavastaja ikka veel kümme lehekülge, et paremini pinget hoida, ja see õnnestus suurepäraselt.

Hakkan aimama, kuidas sündis sama pealkirjaga romaan – sul oli nii palju head materjali üle.

Kõigepealt kirjutasin näidendi. Saatsin selle tuttavatele lavastajatele, kes kõik kiitsid, et väga hea, aga eri põhjustel keegi kohe lavastama ei hakanud. Tekst seisis peaaegu kaks aastat. Otsustasin sellest siiski midagi teha, sest mulle endale tundus lugu väga oluline. Vahepeal oli ka maailm muutuma hakanud, leidsin uusi teemasid, mida sisse tuua. Hakkasin teksti romaaniks kirjutama ja avastasin, et pean otsast peale hakkama, sest napp näidendilause oli raamatus liiga lakooniline. Sõbrad andsid tagasisidet, et katsu ikka rohkem lahti rääkida ja kirjeldada. Sain aru, et ma ei saa kasutada harjumuspärast "ütlemiseks mõeldud lauset". Võtsin hoopis teistsuguse tonaalsuse ja hakkasin lugu jutustama.

Kui romaani näidendiga võrrelda, siis põhisündmused on enam-vähem samad, aga raamatus on neli-viis korda rohkem materjali, rohkem tegelasi. Need on tunnetuselt erinevad teosed. Lavastuse tegevus toimub Tartus, raamatu oma Tallinnas. Lugu ise on universaalne, see võiks aset leida ka mujal maailmas.

Mul oli romaani esimene mustand valmis, kui Andres Noormets helistas ja teatas, et tahab näidendi lavastada. Saatsin talle siis raamatu mustandi, ütlesin, et vaata nüüd seda, mul on vahepeal materjali juurde tulnud. Aga ta ütles üsna kiiresti, et sellega meil ei ole laval mitte midagi teha, otsi välja see esimene "napi lausega" tekst. Siis kirjutasingi korraga raamatut pikemaks ja samal ajal näidendit lühemaks.

Kuidas sul õnnestus need samal ajal valmis saada? See mõjub nagu väga osav ristturundus.

Tegelikult see kujunes juhuslikult nii. Raamatuesitluse sai lavastuse esietenduse päevale tõsta, sest trükk sai juhuslikult üsna samal ajal valmis.

Kas lavastuse ja romaani retseptsioon erineb?

Väga mitte. Lavastus on saanud kiitvaid arvustusi, samuti on publik selle hästi vastu võtnud. Raamatu tagasisides pandi algul rõhku provokatiivsetele teemadele, mille ümber on hea pealkirju punuda ja šokeerida. Olin natuke häiritud, sest see viis teose sisulisest poolest tähelepanu kõrvale, aga siis rahunesin maha, sest mulle tehti selgeks, et raamatu puhul on igasugune tähelepanu juba suur võit.

Mis on su enda meelest sinu raamatu tuum?

Võib-olla see, et mõlemad peategelased Karl ja Leo otsivad turvatunnet. Elasin mõlemale väga kaasa. Nad üritavad pärast rasket vintsutust viimaks õnnelikuks saada. Nad tahavad sama asja, aga nende huvid põrkuvad, algab ärakasutamine ja kõik läheb hoopis hämaramaks. Selleks et õnnele ligi jõuda, tuleb neil läbida tohutu kadalipp – ja kohale jõudes avastavad nad, et kõik algab otsast peale.

Selleks et miski üldse säiliks, tulebki pidevalt lagunemisega võidelda: kõik vajub koost ja muutub hajusaks, nii füüsilises maailmas kui ka vaimses sfääris liigub ju kõik entroopia kasvu suunas. Kui säilitamise ja korrastamisega ei tegele – mõtlen siin praegu just vaimset sfääri –, siis uinud üsna kiiresti ja oled juba igasugu jõudude meelevallas, mis kogu aeg midagi peale suruvad. Toimub lakkamatu repressioon, tahad sa seda või mitte.

Teine suur teema, millest räägin, ongi ärakasutamine. Inimesed teevad seda aegade algusest peale ja sellest veel niipea lahti ei saa. Ärakasutamisel võiks lihtsalt olla humaansem või õiglasem vorm, siis ei tekitaks see maailmas nii palju frustratsiooni. Usun siiski, et kokkuvõttes liigub maailm õiges suunas.

Arvad?

Vägivalda ja frustratsiooni tekib ühiskonnas alati, see on paratamatu, sest peale kõige muu inimesed ka lihtsalt tüdinevad kõigest, isegi headest asjadest, ja siis tehakse vahelduseks lollusi. Näiteks Steven Pinker on raamatus "The Better Angels of Our Nature" ("Meie loomuse paremad inglid") uurinud vägivalla kahanemist ühiskonnas: isegi möödunud sajandil tehtud jõledustele vaatamata on kannatajate osakaal inimkonnas iga sajandiga järjest väiksem. Tasapisi muutume empaatilisemaks ja rahumeelsemaks. Muidugi olen masendunud, kui ilmnevad mingid vastikud nähtused, kas või nüüdne labane ja vägivaldne retoorika, mis on avalikku ruumi imbunud. Murest aitab üle saada tõdemus, et see on ajutine tagasilöök, millest loodetavasti tuleme välja parematena. See pole ainult naiivne lootus, seda kinnitavad uuringud.

Kuidas suhtud Eesti ühiskonnas toimuvasse?

Olen ka siin optimistlik. Arvan, et me küpseme. On mingid haigused, mille põeme praegu läbi, võib-olla oleme juba paranemiseelses faasis. See viimane faas võib olla üsna vastik, enne kui mädapaise lõhki läheb, aga pärast seda algab ju paranemine. Ma ei taha kedagi halvustada ega öelda, et ühed valijad on targad ja teised rumalad. Oleme lihtsalt praegu olukorras, kus infoga on võimalik teha ükskõik mida. Inimesi on võimalik lollitada, panna uskuma mida tahes – sellest räägin ka oma raamatus.

Või siis selline paradoks: USA president Donald Trump on avalik šovinist. Teisest küljest on ta naisliikumisele uue elu sisse puhunud: paharet tuli ja vallandas tahtmatult tulise diskussiooni, millest naised on tulnud välja palju tugevamatena. Ka muude probleemide esilekerkimise puhul tuleb vastikus ja valu välja kannatada ja rääkida. Praegu käibki avalik vaidlus, millest on võimalik midagi õppida. Me tegeleme jälle oluliste küsimustega. Populistid räuskavad, aga selle taustal saab jällegi ka põhitõed üle korrata. Kahju on muidugi sellest, et tühised erinevused ja erimeelsused aeglustavad inimeste koostööd tähtsamate ülesannete juures, nagu näiteks planeedi tervishoid. Kipume siin mätta otsas vastu rinda tagudes unustama, et oleme tegelikult planeedi elanikud, isegi universumi omad, mitte ainult oma erakonna või kogukonna liikmed. Ja universaalne vaade ei takista mind samal ajal kuidagi seda meie mätast armastamast.

Kust ainest kaevad, kust lood su juurde tulevad?

Mind inspireerib suuresti ikka minu kaasaeg. Näiteks näidendi "Arioso" tegevus toimub küll aastal 1914, aga kirjutamise ajal 2014. aastal olid Euroopas päevakorral sarnased teemad. Hakati rääkima sõjahirmust, õhk oli pingetest paks …

"Millegi tõelise" idee sündis nii, et kuulsin juhuslikult väljapressimis­skeemist, kus ohver tõmmatakse internetikohtingult alaealise abil lõksu. Üks pere teenis niimoodi raha. Rohkem mul sellest algtõukest infot polnudki, aga see skeem pani mõtte liikuma. Selles oli mitu olulist teemat: ärakasutamine mitmel tasandil, ka virtuaalsuse ja reaalsuse järjest ähmastuv piir. Sa ei tea, kes on teisel pool ekraani, mida nad sinust tegelikult tahavad. Mõtlesin välja süžee ja tegelased, kes võivad niimoodi kohtuda. Jõudsin väga üksiku meheni, kes on oma elu unarusse jätnud, elab justkui mingis vaakumis, paralleelreaalsuses. See mees tahab internetist interneti abil vabaks saada ja satub jubedasse lõksu.

Näidend "Väävelmagnooliad" sündis umbes samamoodi. Mu naine kuulis poejärjekorras lauset, mis teda vapustas. Üks täiesti võõras naine rääkis seal teisele, et peab hakkama oma isa eest hoolitsema. Isa jättis ta lapsena jõhkralt maha, aga nüüd visatakse vanamees vanadekodust välja ja see naine peab hakkama tema eest hoolitsema. Läksin kohe arvuti taha ja hakkasin kirjutama. Mõtlesin välja selle naise, tema isa, näidendi süžee. Hiljem sain aru, et see naine ei olnud oma probleemiga sugugi ainus.

"Postmodernsed leibkonnad" sündis ajaleheartiklit lugedes. Aga mõned lood tulevad mu juurde lihtsalt mingi kujutluspildi või mõne tegelase lausekatkena.

"Midagi tõelist" räägib ka sõltuvustest. Kust see tuleb, kas tegu võib olla sulle endale tuttava teemaga?

Jaa, sõltuvused on meil kõigil. Praegu väga laialdane internetisõltuvus on lihtsalt teose tänapäevane taust. Inimesed on hädas seksi ja toitumisega, meelemürkidega, istuvad tuima näoga ekraanide ees või käivad liiga palju poes. Inimelu koosneb paljuski erinevatest sõltuvustest ja need pole muidugi alati ainult pahad.

Kas oled täheldanud ka töönarkomaaniat?

Jaa, ikka. Mulle on töö ka ühtlasi hobi, mitte ainult kohustus. See võtab küll vahel palju energiat, aga annab ka vastu, nii et olen hea meelega sellest sõltuvuses.

Kas kirjanik peab oma tegelast armastama?

Arvan, et kirjanik peaks üritama tegelast mõista, mitte teda hukka mõistma. See on mulle esmatähtis, ükskõik, mida tegelane on teinud või kuhu ta tahab jõuda. Ma üritan mõista, miks ta seda teeb, mitte nii, et juhin ta pahandust tegema ja ütlen siis, et vaadake, kui halb inimene ta on.

Kas tead juba kirjutama hakates, kuhu su lugu välja viib, või juhivad seda tegelased?

Lugu välja mõeldes pead ikkagi kuulama tegelast ja aru saama, mida ta tegelikult tahab. Siis saad talle ka takistusi mõelda ja nii edasi. Kui tegelast hoolega kuulad, siis võid avastada, et ta räägib hoopis huvitavamaid asju kui see, mida sa üritasid talle algul peale suruda. Mõne loo puhul tean kohe, kuhu lugu lõpuks välja peab jõudma, aga mõne loo puhul pole see isegi oluline, tähtsam on kulgemine ise. Mõlemal puhul peab aga kindlasti tegelasi kuulama.

Missugune näeb välja sinu kui kir­janiku tööpäev?

Ma ei tee tööd päev läbi. Teen hommikul mingi portsu ära ja siis loen või lähen välja, käin plaadipoes – mu suur kirg on muusika kogumine. Tulen tagasi ja kirjutan õhtul veel natuke.

Kas tegelased lasevad su vahepeal lahti?

Nad on kaasas. Olen vahel poes piimapakiga ka rääkinud, kui mõni tegelane järsku midagi ütleb.

Kaunis tüütu võib olla, kui kirjutad näiteks mõrtsukast ja ta kogu aeg räägib su pea sees …

Ei-ei, ta ei tee seda kogu aeg, ainult siis, kui tal on midagi öelda, aga see võib küll, jah, täiesti suvalisel hetkel juhtuda. Mind ei häiri, et tegelased on mul kaasas. Annan endale aru, et elangi suure osa oma elust omamoodi teispoolsuses. Kirjutades olen kujutluspildis, väljamõeldises, mitte päriselt siinsamas, aga see on mulle töörežiim või, ütleme, töökeskkond. Kui sellest kõigest ei sünniks mõni teos, olgu näidend või romaan, siis oleks ilmselt küll tegu hullumeelsusega. Lihtsalt istuda ja mõelda olematute inimeste peale ja nad isegi räägivad minuga – see on ju skisofreenia, aga mulle on see töö.

Sa ei jää seega ootama, millal inspiratsioon tuleb?

Ei, aga ma saan alati võtta pooliku teksti ja proovida seda paremaks kirjutada. Kogu aeg ei peagi ekstaatilisi mõttepurtsatusi tekkima, ma lihtsalt tegelen tekstiga ja siis tulevad uued mõtted, tegevus ise inspireeribki.

Missugused raamatud sulle meeldivad?

Mind on tugevalt mõjutanud näiteks Henry Milleri romaan "Vähi pöörijoon" – see on lihtsalt hullumeelselt hästi kirjutatud. Ka James Joyce'i looming on selline, et tõesti tunned maitset, kuuled vihmasabinat või tuulehoogu. Loen ka luulet üsna palju ja "Avatud Eesti raamatu" sarjast nii palju, kui jõuan, loen ingliskeelset kirjandust, populaarteadust, luulet. Tõsisem luulehuvi tekkiski algul Dylan Thomase tekstide kaudu, siis juba Kaplinski, Laaban jne. Vahepeal, kui aktiivsemalt tõlkisin, lugesin hunnikute kaupa näidendeid, enamasti inglise keeles, aga ka vene ja saksa keeles. Näidenditest on kõige rohkem mõjutanud inglise in-yer-face'i koolkond, Mark Ravenhill, Martin Crimp, Sarah Kane ja teised. Loen erinevat kraami, sest mulle meeldib tajuda keelt selle eri vormides. Mõtlen kaasa ja vaimustun, see lihtsalt pakub mulle mõnu.

Minu põlvkonnale on lugemine veel suhteliselt enesestmõistetav tegevus, aga noortele tahaks küll öelda, et ärge jätke lugemist unarusse. Filmi puhul on kosmos ekraanilaiune, aga sinu sees on see lõputu ja lugemise kaudu on seda eriti huvitav avastada ja ka korrastada.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: